2003. aastal, enne oma viimast vaimuliku eksamit, tuli hea ordinatsioonivend minu juurde ja küsis suure südamemurega: „Aga Hedi, kui nemad [tollane konsistooriumi pro ministerio komisjon] meid ei vali, siis Jumal on meid ju ometi valinud?“. Julgesin seda talle kinnitada ja saime kõik ka inimlikult valitud. Mõni kuu hiljem oli ordinatsioonipäeval esimeste õnnitlejate seas koguduse esindus ja tundsin end oodatuna.
Enne oma introduktsiooni novembris sõitsin liinibussiga tulevasse teenitavasse kogudusse, mis oli üsna mahajäetud, hajali ja vaene. Sattusin pealt kuulma kahe külamehe juttu eelseisva pühapäeva asjus. Üks ütles: „Naine kirikuõpetajaks, kuhu see kõlbab, mina sinna kirikusse enam ei lähe.“ Teine küsis kavalalt vastu: „Kas sa siis enne käisid?“ ja lubas ise kindlasti jumalateenistusele minna. Hiljem said mõlemast tuttavad ja käijad. Läks mõni aasta edasi ja kord jäime peale teenistust kiriku käärkambris istuma, oodates, kuni kirikumees aknaluugid kinni paneb. Kui luugid sulgusid, ei süüdatud tookord tulesid nagu tavaliselt, vaid rahvas tunnistas hämaruses justkui patutunnistuses, kuidas nad olid esialgu arvanud, et naisest kirikuõpetaja ei ole midagi väärt, ja palusid andeks nende mõtete pärast, sest elu näitas muud. Olen tänulik selle ilusa ja ausa tunnistuse eest.
Need elupildid panevad mõtlema, milline on meie vastutus kiriklikus kuulutustöös, mida me teeme, kui Jumal on meid valinud. Jeesus julgustab Jh 14 kahtlejaid: „kui tunnete mind ja Isa, sellest piisab. …Kui te ei usu muu pärast, siis uskuge mu tegude tõttu. …mida te palute, seda ma teen, et Isa saaks kirgastatud Pojas.“ Nii kiriku, vaimulike kui koguduse uskliku rahvana oleme selle kirgastamise ülesande osapooled maa peal ainult oma Jumala-usu põhjal. Usust üksi piisab, ütleb Jeesus – aga kui seda jääb abstraktsel tasandil väheks, siis olgu Tema teod abiks mõistmisel, et inimene ja Jumal kuuluvad kokku. Seda tuleb meil kuulutada, seda tuleb tõeks ja täide elada.
Paari päeva jooksul oleme siin Tallinnas mõelnud kirikliku teenimise ja Isa kirgastamise peale oma usu ja tegude najal. Oleme kinnitanud üksteist ning tunnistame, et kirikus ja koguduses toimub mitmekülgne teenimine paljude inimeste poolt. Kuid ikka tasub uurida: kas jätkub meil niipalju inimesearmastust ja enese heast rohkemat, et üksteise kõrval ühes Kristuse ihus püsida? Sest küsimus on, kuidas üheskoos kirikuna Jumalat ja rahvast teenida?
Meil on ühine vastutus kuulutuses, mis on aluseks terve kiriku tööle. Paulus ütleb kirjas koloslastele 1:28: „Meie kuulutame teda [Kristust], …et seada iga inimest Jumala ette täiuslikuna Kristuses.“ Me kuulutame selleks, et ka teine inimene saaks seista Jumala ees peale meie enda. See põhimõte välistab inimeste diferentseerimise ja selle mõtte pärast on iga kuulutaja töö hindamatu väärtusega.
Kirik, kes kuulutajaid valib ja kinnitab, piirab või keelab, kannab erilist vastutust oma valikutes. Inimlikult on ilmselt kergem naerda koos võimulolijatega, populaarsem olla koos enesekindlatega, selle asemel, et märgata nutjaid ja tõrjutuid. Vastutus üksteise ees nõuab aga sellist märkamist ja kohest eemaldumist silmakirjalikkusest – need kaks ei salli teineteist. Vastutus kuulutustöös lasub kirikul, vaimulikel ja kogudustel ‒ 3 osapoolel, kel on alati võimalus anda oma osa terves kiriku töös, mh ka naiste ordineerimise toetuseks. Mul on hea meel, et meie kirik on pikka aega käinud mööda ühise vastutuse rada ja küllap saavad selle konarusedki silutud.
1. Kiriku vastutus
Maailma kirikud on analüüsinud juba aastakümneid naiste ordineerimise teemasid ja see areng jätkub. Roomakatoliku kirikus alles otsitakse dialoogi võimalusi naiste (teoloogid) ja meeste (teoloogid ja preestrid) vahel. Suuremaid arenguid siiani toimunud ei ole, kuid naisteoloogide ja naiste ordinatsiooni toetajate tegevus laieneb iga aastaga (vt. näit. http://www.womensordination.org/). Ortodoksi kirikus on naiste diakonissi-ordinatsioon ajaloos tuntud ja teema on jätkuvalt esil (Michael A. Fahey, Eastern Orthodoxy and the Ordination of Women. – Women Priests, Arlene Sidler & Leonard Swidler (toim), Paulist Press 1977, 107-113).
Münsteri ülikooli katoliiklik teoloog Jürgen Werbick ütleb, et kirik peab tänapäeval kiiremas korras kaasama kuulutustöös kõiki oma liikmeid, sest sugu ei ole kunagi olnud koguduse juhtfiguuride valiku kriteeriumiks. Näiteks Rm 16 ja Fl 4 nimetab Paulus hulka ustavaid nais-kaastöölisi ja teenijaid võrdselt meestega. (Jürgen Werbick, Kirche: ein ekklesiologischer Entwurf für Studium und Praxis. Freiburg im Breisgau, Basel, Wien, Herder, 1994, 207). Kuigi naistel puudub seni üldine inimõigus saada valitud preestriks või piiskopiks, on neil jumalik kutsumus seda tööd teha ja vastutust kanda. Selle argumendi vastu seisja peab esitama väga mõjuvad teoloogilised põhjendused, kui see üldse võimalik on (Ibid.).
Protestantlikus kirikus on naiste kui potentsiaalsete koguduse juhtide kandidaatide aktsepteerimine 20. sajandil olnud pikk ja vaevaline protsess, mille käigus alles 1960. aastail hakati rääkima naiste ordineerimisest. See viis praktikani mitmel pool ning meiegi siin tunneme seda ja sellest neil päevil räägime (Vt. näit. Jeremy Morris, Das Christentum im 20. Jahrhundert. Kirche zwischen Politik und Gesellschaft. Stuttgart, Verlag Kreuz, 2008, 212-213).
Kui tähistasime kevadel Eestis EELK 100. aastapäeva, siis kinnitati toetumist rahvakiriku ideele, mille puhul on rahvuse kõrval teoloogiliselt olulisem rõhutada kiriku teenimisvastutust ühiskonnas ja erinevate osapoolte kaasamist. Selline kirikutüüp erineb põhimõtteliselt liturgilisest preestrikesksest vormist. Luterlik printsiip ja kiriku definitsioon Augsburgi usutunnistuses[1] on ka aluseks protestantlikule rahvakiriku mudelile, mis olemuslikult toetab naiste ordineerimise põhimõtet.
2017. aasta kirikukongressi avalduse esimeses punktis öeldakse: „Kristuse-keskne kuulutus- ja teenimistöö sõna ja sakramendi kaudu peab kiriku kui armu vahendaja kaudu jõudma igaüheni Eesti ühiskonnas.“ See on meie luterlik ja rahvakiriklik nägemus kirikust ja kuulutusest ning me oleme lähedal Göttingeni teoloogi Dietz Lange poolt reastatud kaasaja kiriku põhimõtetele, millede järgi kõik inimesed on oma Looja ees võrdsed; kristlik elu tähendab risti kandmist; kirikut kui pühade osadust ei identifitseerita mitte kirikuvalitsuse, vaid koguduses eksisteeriva osaduse järgi; kus tegudes kehtib mõte „üksnes usu läbi“; kus patustena on kõik Kristuse ees võrdsed ja kristlased on ühe ihu liikmed ühesuguste õiguste ja tähendusega[2].
Kui tahame kirikuna kanda neid Kristuse-keskse kuulutuse ideid, mida tuleb samuti pidevalt uuesti mõtestada, siis tuleb arvestada, et rahvakirikus jäetakse teadlikult tegevusruumi paljudele ning et sool ei ole kuulutuses rolli. Kui tahame kirikuna järgida reformatsiooni põhimõtteid, siis peame arvestama nende kanda võtmist täies ulatuses. Neid ei saa nõuda teistelt või kiita neid ilma, et need ei muutuks me endi elu osaks. Ei saa ka anda üht lubadust rahvale ja teha teist seadust vaimulikele. Kui esindame kirikuna ühte selget liini või soovime säilitada eksisteerinud rahvakiriku mudelit, siis peame arvestama selle sisuga. Kuigi kombinatsioonid on võimalikud, peab ekklesioloogias ja teoloogias valitsema selgus.
2. Vaimulike vastutus
Soome endine peapiiskop John Vikström on kirjutanud südametunnistuse printsiibist, mida kasutatakse naiste ordineerimise teema ühe põhilise vastuväitena (J. Vikström, Südametunnistus ja naisvaimulikud. Ilmunud soome k. 29.10.2007 www.kotimaa.fi. Tõlkinud H. Vilumaa, ilmunud ajalehes Eesti Kirik 15.05.2008). Paljuski kanname vaimulikena vastastikku hoolt selle eest, et inimeste ordineerimine jätkuks loomulikuna luterlikus kirikus. Peame vastutustundega mõtlema sellele, kuidas õpetame ja mida teeme üksteise suhtes. Kas seame teise Jumala ette või tõukame ta sealt eemale? Mida õpetame rahvale oma kiriku tavadest ja mille jätame ütlemata, keelame?
Vikström tuletab meelde, et luterliku ametikäsitluse järgi on iga vaimulik Jumala sõna ja sakramendi teenija ning sugupoole küsimusel ei ole tähendust. Ameti kandja küll esindab Kristust, kuid mitte sellega, kes tema ise on, vaid sellega, mida ta ütleb ja teeb. Vikströmi järgi võib naiste ordinatsiooni takistada arusaam naise alistumiskäsust (1Kr 14:3 ja 1Tm 2:11-12), kuid see ei ole juriidiline, vaid moraalne küsimus ja puudutab seega juba eelpool mainitud südametunnistust. Kuid südametunnistuse hääl, mis ütleb, et on vale solvata teist inimest, eriti tema soo alusel, peab olema tugevam teistest häältest. Põhireegel kristlikus elus peab olema see, et teise inimese hea peab käima enda heast eespool.
Vaimulike eemaldumine üksteisest ja koostööst keeldumine tundub Vikströmi sõnul esmalt passiivse taganemisena, kuid tegelikult on küsimus aktiivses kiriku ühtsuse rikkumises. Kui me jagame Lutheri nägemust sellest, et kirikukord peab põhinema armastuse seadusel, siis veelgi olulisem on hoida kiriku ühtsust, mida mitte kellelgi ei ole mitte mingitel tingimustel õigust rikkuda, ütleb Vikström (Vikström, Südametunnistus ja naisvaimulikud).
Vaimulikus ametis teenida ei ole naistel sageli lihtne. Seepärast on naisvaimulikud võtnud ise vastutuse kanda hoolt üksteise eest, sest kuulutustööd tehes tuntakse välise kõrval ka kirikusisest survet. Paraku on just vaimulike endi seas naiste ordineerimise osas ka radikaalseid väljaütlemisi, mis tekitavad pingeid tänaseni. Neil põhjustel asutati ka 1994. aastal Ühendus Naised Teoloogias, mis täna on meie konverentsi korraldaja ja läbiviija. Ühendusest on saanud platvorm kiriklikule ja ühiskondlikule koostööle mitmel tasandil. Me töötame koos meestega kirikus selle nimel, et kuulutada sõnumit Kristusest ja toetada üksteist usus.
Kas ja kuidas üldse on mõeldav ükskõik milline põhimõtteline vastandumine selles olukorras? Kui meil on ühises kuulutusametis vastutus üksteist kanda, siis peame ka üksteist märkama ja hoidma. Eriliselt oluliseks pean selle juures ülemate vastutust seista oma vaimulike eest ja toetada neid, keda nende soo põhjal nööritatakse, nagu ikka veel näitas kevadine Pärnu sinod. Kui meie kirik tunnistab naiste ordineerimist, siis tuleb seda selgelt tunnistada ja selle eest seista nii pidu- kui argipäevadel.
Religioossete arusaamade kujundamine – ka naiste ordineerimise teemal – on alati inimeste mõttetöö tulemus ning eksimustega tuleb arvestada. Kuid teoloogide ja vaimulikena ei saa me jääda viimaste passiivseteks tunnistajateks. Me ei tohi karta ega eirata põhjendatud muutusi, vaid need tuleb targalt käsitleda ja rakendada. Olgem üksteisele kirikut, kogudust ja ühiskonda tajuvad, kuulavad ja arvestavad vaimulikud kaastöölised. Hoidkem teisi enda heast eespool ja katsugem seada üksteist Jumala ette – see on meie ühine vastutus kuulutuses ka siis, kui räägime naiste ordineerimisest või imago Dei printsiibist inimeste käsitlemisel.
3. Koguduse vastutus
Mõni nädal tagasi, 23. augustil pidas siinsamas Tallinnas kõne Saksamaa president Frank-Walter Steinmeier, kes ütles: „… Ajalugu ei saa kasutada relvana. Meie ajalugu ei pea meid kammitsema, … vaid meid kammitsatest vabastama, et me ei kordaks möödaniku vigu ja eksitusi.“ (F.-W. Steinmeier, Saksamaa ja Eesti – muutlik minevik, ühine tulevik. http://www.err.ee/614171/steinmeier-ajalugu-ei-peaks-kasutama-relvana. Vaadatud 31.08.2017). Tõepoolest, ka naiste ordineerimise ajalugu Eestis või mujal ei saa kasutada relvana. Kuid me kasutame neid ajaloos saadud teadmisi õppetunni, aluse ja põhjana enese ja kiriku kasvatamiseks. Ajalugu tundes ja analüüsides oskame tahta ja unistada – kes me võiksime olla, milliseks me tahaksime saada. Rahus sepistatud vabadus välistab kaasajalgi kultiveeritud vastandumispoliitika kirikus, kus toimib ühine vastutus kuulutuses. Kui me vastandume üksteisele ühes ihus, siis ei ole me vabad. Aga kas mitte vabaduseks ei ole Kristus meid vabastanud? (Gl 5:1).
Kõik kogudused on osalised ühises teenimises, kuid mõned on ajaloos etendanud olulist rolli – kandnud vastutust siis, kui on olnud vaja naiste teenimise üle otsustada. Kirikuvalitsusel olnud plaan juba 1920. aastate algul saata naisteoloog Marta Arike ühte konkreetsesse Eestimaa kogudusse vaimulikuks, ent kellegi „võika“ teo tõttu jäänud see ära (Laine Villenthal, Esimesed ordineeritud naised. Ettekanne Ühenduse Naised Teoloogias 10. aastapäeva konverentsil 2004. aastal EELK Usuteaduse Instituudis. Käsikiri). 1920. aastate lõpus seati naiste ordineerimine sõltuvaks koguduse otsusest – argumendid ei olnud enam teoloogilised, vaid praktilised.
Kogudustes teenisid naised jutlustajatena, esimesel iseseisvusajal näiteks Marta Arike, Võru jutlustaja Margot Teder, Tallinna Püha Vaimu kirikus Amanda Hiob. 1930. aastatel esitasid Salme Aareand ja Leida Mirka avalduse enese ordineerimiseks (EELKKA, Toimik Salme Aareand; avaldus konsistooriumile 30.09.1932 nr.365).[3] Esimesel juhul sai takistuseks naiste eksami kava, teisel juhul koguduse taotluse puudumine (EELKKA, Toimik Salme Aareand; konsistooriumi otsus 05.10.1932). Ordinatsiooni ootas veel kaua peale sõda Hilda Täht (EELKKA, Toimik Hilda Täht; avaldus peapiiskopile).[4] Mainitute puhul oligi tegemist isiklike sooviavaldustega, kogudused mingil põhjusel sõna ei saanud. „Kas meie kirik ei tahtnud või ei suutnud neid naisi rohkemalt kirikutööks kasutada, ei tea ma,“ nentis Laine Villenthal (Villenthal, Esimesed ordineeritud naised).
Tuntud nais-usuteadlased kiriku ringkondades olid Aliide Rägo, Marie Tammearu (Vigala koguduse õpetaja Hermann Jänese abikaasa); Alice Sall Tartust; Eha Gnadenteich (Uku Masingu abikaasa); Gertrud Varik (peapiiskop Jaan Kiivit sen. abikaasa) ja teised (Ibid.). Mainida tasub, et usuteaduse magistriks promoveeriti enne sõda kaks naist – 1926 Salme Klaos ja 1932 Amanda Muusekant (Lembit Raid, Tartu Ülikooli usuteaduskond 1632-1940. Teatmik. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, 1995, 44, 66). Doktorikraadini jõudsid Tartu ülikoolis enne sõda 3 naist, neist viimane oli 1933 Alma Tomingas, kes 1940. a sai esimese naisena TÜ professoriks; usuteaduse esimene naisprofessor Eestis ja Tartu Ülikoolis on Anne Kull.
1945. aastal otsustas konsistoorium: „…Kui … selgub, et kogudus soovib üksmeelselt seda naisusuteadlast omale õpetajaks saada, siis võib … eriotsusega lubada teda …ordineerida.“ (EELKKA, Piiskopliku Nõukogu protokoll 17.01.1945). Taas anti vastutus kogudustele, seekord esimese ametliku otsusena. Nõukogude perioodil töötasid kogudustes teoloogid Margot Teder Võru, Hilda Täht Hiiumaal ja Miralda Truu Mihkli koguduses, jutlustajad Helmi Bollverk Järva-Peetris, Alma Saulin Kuressaares, Linda Reinvald Pühalepas ja Emmastes, hiljem Maimu Haamer Tarvastus. Just kogudus oli nad vastu võtnud ja aktsepteerinud enne, kui kirikuvalitsus seda üldse tegi.
Küsimus on – kas astuti ka vajalik järgmine samm? Nii nagu esimesena tegi väike Pindi kogudus 1965. aastal, kui saatis konsistooriumile palve oma naisjutlustaja õpetajaks ordineerida, mis päädis paar aastat hiljem esimese naise ordineerimisega (EELKKA, Kirikukogu protokoll 12.10.1967). 1968. a ordineeriti teine naine – Linda Maior; 1977 kolmas – Vivian Varalaid. 1978 ordineeriti Helgi-Reet Mägedi, praegu emerituuris; 1982 Juta Siirak ja Margit Nirgi, praegune Haljala koguduse õpetaja. 1967–1982, 15 aasta jooksul ordineeriti EELK-s kokku 6 naist ja ilmselt saavutasid oma sihi kõik need, kes kogudusi teenida tahtsid.
Naisteoloogid leidsid rakendust ka Välis-Eesti kogudustes, kus näiteks Inglismaa praostkonnas tegutsesid Salme Aareand (sünd. Kokk, õp Boris Aareandi (end Villman) abikaasa, Londoni koguduse esinaine) ja Linda Kütt-Einer (Tõnis Nõmmik, Kogumik Välis-Eesti vaimulikud 1942-2012, 2014). Hiljem ordineeriti juba naisõpetajad ja -diakonid, neist esimene Olvi Pint 1984. aastal Kanadas[5].(Ibid)
Laine Villenthal kirjutas ühes oma kirjas mulle 2005. aastal: „… Ammuks seegi oli, kui seisin jutlustajana üksi meestehulga keskel ja ordinatsioon oli mõeldamatu sündmus. Lausa uskumatu, kui kiiresti on kasvanud naisõpetajate ja naisdiakonite arv. Mis tuleks küll selle tänuks anda?“ (Laine Villenthal, Kiri H. Vilumaale, 2005). Tänuks on ilmselt parim viis jätkata valitud luterliku rahvakiriku idee rakendamist ja võtta väga tõsiselt Jumala kutset asuda vaimuliku ametisse. Kuid kui EELKs ongi alates 1967. aastast naisi ordineeritud, siis ei pea paika väide, et naiste osakaal järjest kasvab. See ei ole olnud ju ka kunagi eesmärk omaette.
Koguduse vastutus Kristuse kuulutustöös on osa, mida tuleb meil kiriku ja vaimulikena tänapäeval teadlikult suurendada. Kaasamine ja kogukonnatöö on populaarsed märksõnad, kuid vajavad kirikus teoloogilist mõtestamist ja sisu. Kogudust tuleb jätkuvalt või senisest rohkem õpetada kandma kuulutuses vastutust majapidamise korraldamise kõrval. Ka kogudus peab kaasa mõtlema teoloogiliste avaruste ja sügavuste üle, arenema inimeseksolemise ja ühe kiriku või kogudusena koos kasvamise osas. Ka kogudus peab järele mõtlema ja kaaluma – kas jääme enesekeskseks, mugandume, püüame ainult enda head? Või kas oleme avatud ka uuenemisele – reformatsioonile enese sees – ja teiste mõista püüdmisele; kas seisame ka teiste, mitte ainult enese hea eest – Isa kirgastamise nimel? Sellistele küsimustele ei saa vastamata jätta, kuid nendeni tuleb jõuda ja juhatada.
Lõpetuseks
Me oleme kirikus üks Kristuse ihu. On rõõmustav näha, et nii palju erinevate kirikute, maade ja rahvaste esindajaid on neil päevil selle sama ihu liikmetena koos ka siin – toetamas naiste ordinatsiooni ja mõtestamas kiriku tegevust. Meil on ühine vastutus kuulutuses ning seda põhimõtet peame hoidma ja järgima! Olgu meil tahet ja julgust evangeeliumi ühisel kuulutamisel, ühes kirikus vaimulikud ja kogudused – inimestena, kes ise üksteist austavad ja Jumala ette kannavad Kristuse enda seaduse järgi, mis ületab inimlikud seadused. Apostel Paulus teadis seda hästi, kui kirjutas Kl 3:10-11: „…olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt. Kui see sünnib, siis ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on Kristus“. Selle üheks paralleeliks on Gl 3:27-28: „..kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud. Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“
50 aastat naiste ordineerimist Eesti evangeelses luterlikus kirikus ja 500 aastat reformatsiooni mõtte tinglikust sünnist kohustavad meid kriitiliselt üle vaatama oma tänast mõtet, sõna ja tegu. Seda, kas ja kuidas me kiriku ja vaimulikena, koguduse ja üksikisikuna vastutustundlikult Kristuse evangeeliumi kuulutame – esmalt teise inimese abiks ja päästeks. See on õilis töö igas eluvaldkonnas, kuid kirikus omandab see elutähtsa ja igavikulise mõõtme. Soovin südamest jõudu ja õnnistust selle töö jaoks!
___________
[1] Augsburgi usutunnistus. VII. Kirikust. http://www.eelk.ee/wp-content/uploads/2015/11/CA.pdf. Vaadatud 13.07. 2017. Confessio Augustana VII defineerib kiriku nõnda: „Samuti õpetatakse, et kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse. Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse. Ja kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste sisse seatud usutalitustest kinni peetaks; nagu ütleb Paulus kirjas efeslastele 4:4 „Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine,“ pühade osadusena, kus kuulutatakse puhast evangeeliumi ja jagatakse õigesti sakramente.
[2] Dietz Lange, Die Kirche als Institution. – Zwischen Vision und Realität: Lutherische Kirchen im Übergang. LWB-Dokumentation 47, detsember 2003. Luterliku Maailmaliidu ülesandel Teoloogia ja teadustegevuse osakond, toim. Wolfgang Greive. Stuttgart, Kreuz Verlag, 2003, 122-123)
[3] Põhjuseks oli raske kuulutustöö Hiiumaal, kus ilma ordinatsioonita kirikutöö tegijat ei tunnustatud. Mirka puhul jõudis arutelu kirikukoguni, kus asi otsustati seisma jätta nii kauaks, kuni kogudus soovib konkreetse naisteoloogi endale õpetajaks saada.
[4] 1937. aastal ülikooli usuteaduskonna lõpetanud Hilda Täht kirjutas avalduses peapiiskopile 1950. aastal, et peale lõpetamist keelduti talle kirikuõpetaja kutse andmisest. „…Olles informeeritud, et nüüd on naisvaimulikel võimalus seaduslikult kirikus töötada – sai minus otsus kindlaks asuda oma igatsetud ja õpitud tööpõllule sellele ametile, mille poole olen püüelnud kogu oma eluea ja mis on ja jääb minu elu eesmärgiks. Väljaspool kirikut töötades olen pidevalt ja püsivalt valmistunud kirikutöö vastu, lootes ikka, et kord saabub mulle mu lootuste täitumine.“. Sellist täitumist ei toimunud. Selge aga oli, et ordinatsiooniks sobivaid kandidaate oli terve hulk. Nii Villenthal, 2004.
[5] Olvi Pint ordineeriti Torontos peapiiskop Konrad Veemi poolt õpetajaks.
Ettekanne on peetud konverentsil „Reformatsiooni viljad ja väljakutsed“ 8. septembril 2017 Tallinnas.
Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri koguduse õpetaja, SA Viljandi haigla kaplan.
