„Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.“ Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!“ Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.“ (Lk 18:9-14).
Õigeksmõistmine on luterliku teoloogia keskne teema. Millal siis veel kui mitte reformatsiooni 500. aastapäeval mõtiskleda selle teema aktuaalsuse üle.
Selle, mida Pauluse ja Lutheri teoloogia sõnastavad abstraktsena tunduva õpetuse kujul, räägib Jeesus meile tähendamissõnana. Ta kirjeldab sellist olukorda, milles oleme ka meie. Kaks inimest palvetavad templis. Üks neist on variser. Tema jääb seisma ja palvetab endamisi. Jeesuse tuumakas loos on iga sõna kaalukas. Kreekakeelse teksti kohaselt palvetab ta staheis ehk püstijalu. Võiksime ehk öelda: ta võtab poosi sisse, nõnda nagu võetakse kõnet pidama asudes. Ta võtab palvepoosi, mängib mingit rolli nõnda, nagu suurlinnades tegutsevad elavad kujud, kes turistide tähelepanu püüavad ning hea foto eest ka pisut tasu ootavad. Variser võtab asendi sisse ja hakkab palvetama, otsekui oodates, et teda jäädvustaks üks taevane fotoaparaat ning jalgade ette langeks mõni münt. Ta tunneb, et on selle auga välja teeninud.
Jeesus ütleb variseri kohta, et see palvetab endamisi. Seda võib mõista nii, et ta suu pomiseb palvet tasakesi. Ent „endamisi“ tähendab palju rohkemat. Variser ei pea Jumalaga kahekõnet. Tema peab monoloogi. Tal on õppetükk ilusasti peas: „Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.“ Ta ei ütle mitte lihtsalt õppetükki üles, vaid osutab oma suurele innukusele ja agarusele. Moosese seadus nõuab nimelt ainult üht paastu nädalas, aga tema täidab normi 200%-liselt: tema paastub nädalas kaks korda. Siis kiitleb ta, et annab kümnist kõigest, olgu küll, et Moosese seaduse kohaselt ei peaks teravilja, veinivirde ja õli ostmise korral kümnist maksma.
Kõige markantsem on aga, et ta tänab selle eest, et ta pole selline, nagu teised inimesed – selline, nagu patused tavaliselt on. Ja sel kohal vaatab ta vilksamisi tahapoole, samuti palvetama tulnud tölneri peale. „Õnnistatud ole Sina, mu Issand, et ma ei ole selline, nagu tema! Sest kogu ilmale on selge, ja Sina tead veel eriti hästi, et see on üks eriline patune.“ Variserile kulub see maksukoguja marjaks ära. Sest ühe patuse räpasuse taustal paistab tema eriti puhtana. Tölner on tema särava portree tume taust.
Luther kõneles sellest mehest 1530. a Wittenbergis peetud jutluses ja nimetas teda „suureks pühaks variseriks“, mis viitab, et ta nägi mehes oma kaasaja kiriku silmakirjatsejaid. Lutheri sõnad ei säästnud seda meest: „[variser] tõstis pilgu täis eneseimetlust ja vaest maksukogujat nähes läks tal süda pahaks…“. Lutheri sõnad on tabavad. Ennast kangesti vagaks pidavatel inimestel hakkab sageli tõesti iiveldama, kui nad näevad patuseid ja armetuid. Neil hakkab sees keerama, kui nad kohtuvad kodutute, võõraste ja viletsatega.
Selles palveks nimetatud monoloogis räägib variser pidevalt ainsuse esimeses pöördes: „mina paastun… mina annan kümnist…“ Kahe lühikese lause jooksul kordub asesõna „mina“ viiel erineval korral. Kreekakeelses tekstis on neil puhkudel sõna ego. Variseri palve ei ole suunatud mitte Jumala suunas, vaid see tiirleb ümber tema enda. Palvest jääb täielikult välja Jumal ning välja jääb ka teine inimene. Taas kord tsiteerin ma Lutherit ja seda, mida tal on öelda oma aja variseride kohta: „Kuradistki paremini hoiduvad nad sellest, et minna ligi mõnele vaesele õnnetule patusele, et tema olukorda parandada.“
Kuitahes vaga selline palve ka ei tundu, on see ometi täis halastamatust. Meie aja variserid ei meenuta oma palveks peetavates monoloogides ehk tingimata paastu või kümnist, vaid toovad uhkelt esile, kui mitu kirikut nad on ehitanud, milliseid projekte nad on käivitanud, kui mitmes telesaates sõna võtnud. Või kiitleb variser sellega, kui vägev on tema kuulutus, kuidas paljud on tulnud just tema jutluste kaudu usule, kuidas tema sõna peetakse kullavaramuks, rääkimata sellest, et juba kakskümmend aastat pole puhkusele saanud, sest vaimulik on vaimulik 24/7.
Vaatame nüüd aga teist inimest: kuidas palvetab tölner? Jeesus ütleb tema kohta, et ta „seisab eemal“. Ta teab, et temal ei kõlba ette vagade sekka minna, tema peab seisma jääma paganate õue. Vastu rindu lüües palvetab ta: „Oh Jumal, ole mulle, patusele, armuline!“ See palve on õige lühike. Samamoodi on lühikesed nii mitmedki Uue Testamendi palved: „Aita meid, me hukkume!“, „Ma usun, aita mind mu uskmatuses!“, „Minu Issand ja minu Jumal!“ Tölneri palve keskmes pole enam mitte inimene, vaid Jumal. Ta palub Jumalalt halastust. Ta otsib armulist Jumalat, nagu otsis Luthergi oma reformaatoriks kujunemise teekonna alguses: „Kuidas ma leian armulise Jumala?“ See on ka 21. sajandi inimese küsimus, mida täiendab teine: „Kuidas ma leian armulise ligimese?“
Tähendamissõna lõpus kõneleb Jeesus ühest erilisest positsioonide vahetusest: „Igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.“
Äsja pidasime Ungari rahvuspüha ja meenutasime meie riigi rajajat Püha Istvanit. Tuntuks on saanud tema sõnad, mida ta oma pojale südamele pani: „Pea alati meeles, et kõik inimesed sünnivad ühesugustena, ja miski ei tõsta kõrgustesse kui vaid alandlikkus, ning miski ei paiska madalusse kui vaid kõrkus ja viha.“ Targa kuninga pärandust peavad alal hoidma ühtviisi nii poliitikud kui ka kiriku inimesed, nii juhid kui ka alamad. Miski ei tõsta üles kui vaid alandlikkus, ning miski ei paiska põrmu kui vaid kõrkus ja viha.
Kõik see tundub nii lihtne. Konks on selles, et aja jooksul võib toimuda uus kohavahetus. Me samastame end sedavõrd tölneriga ja mõistame nii osavalt hukka variseri, et meist saavad variserlikud tölnerid. Aastaid tagasi luterlikus gümnaasiumis usuõpetust andes lasin õpilastel kirjutada kontrolltöö. A grupilt küsisin, kuidas palvetas variser. Enamus vastas õigesti: „Ma tänan, et ma ei ole niisugune, nagu see tölner.“ B grupilt küsisin, kuidas palvetas tölner. Üks õpilastest vastas: „Ma tänan, et ma ei ole selline, nagu see variser…“ No nii, ole sa lahke! Tasub mõtlema jääda, ega me ise sellesse kraavi ei libise?
Tölner selles Jeesuse tähendamissõnas teab, et ta on patune. Tema raha ega amet ega tema ühiskondlikud kontaktid pole midagi väärt. Ta tunnistab endale ilmselt: „Tegelikult olen ma üks kerjus, ei muud.“
Ükskord jõuab kätte tõe hetk ja siis ei loe enam meie näilised või tegelikult saavutused. Siis loeb üksnes Jumala arm, mis võtab meid vastu. 19. ja 20. sajandi üks vastuokslikke inimesi oli Franz Joseph I. Tema matustest räägivad kaasaegsete tunnistused järgmist.
Valitseja kirstu kanti tõrvikute saatel matusteks valmis seatud krüpti. Kohale jõudes koputas õukonnaülem sauaga vastu tammepuust väravat, mille peale kostis seest poolt kaputsiinlaste kloostriülema hääl: „Kes seal on?“
„Tema Kõrgeausus Franz Joseph I, Austria keiser ja Ungari kuningas palub end sisse lasta.“
„Ignosco, ma ei tunne teda,“ vastas hääl.
Teine koputus, seejärel küsimus teiselt poolt väravat, uhke vastus ning taas kord keeldumine:
„Ignosco, ma ei tunne teda!“
Kolmandatki korda koputab õukonnaülem, mille peale kostab küsimus:
„Kes seal on? Kes soovib sisse pääseda?“
Ning õukonnaülem vastab: „Lubage sisse meie patune vend, Franz Joseph!“
Ning selle peale värav avaneb.
See on kaunis lugu ja ma loodan, et just nõnda see sündiski. Ent me ei peaks ootama oma surmatunnini, et keegi teine meid lihtsaks, patuseks inimeseks nimetaks. Hea, kui oskame palves siiralt anuda: „Jumal, ole mulle, patusele, armuline.“ Apostel Pauluski tunnistas, et patuste seast esimene on tema (1.Tim 1:15). Kui meie ennasttäis olek asendub ses maailmas alandlikkusega, siis suudavad ehk meie isikliku eeskuju järgides ka paljud teised samal kombel oma patud üles tunnistada ning koormad maha panna. Ja üha enam saab olema meid, kes me seisame templi tagumises osas. Pealtnäha kaugel, tegelikkuses aga väga lähedal. Kaugel massidest, ent lähedal Jumala südamele.
Ja kui meid seisab üha enam seal patutunnistajate osaduses, siis saab ehk kord tõeks see, mida Bonhoeffer kirjeldab visioonina oma Eetikas. Seal tunnistab ta, et kirik on paik, kus pattude tunnistamine saab tegelikkuseks. Eriomasel viisil väljendab ta, et Päikeseloojakul tuleb tunnistada oma taganemist Jeesusest Kristusest.
Selles Bonhoefferi patutunnistuses kõlab selliseid mõtteid: „Kirik tunnistab, et tema tunnistus […] ei olnud vajalikul määral veenev ja avatud. Ta tunnistab oma argust, oma hoidumist raskuste eest ning ohtlikke järeleandmisi. Sageli salgas ta maha oma ülesande püsida valvel ja lohutada. Sellega jättis ta kõrvale tõugatud ja ära põlatud korduvalt ilma neile vajalikust halastusest. Ta jäi tummaks siis, kui oleks pidanud kisendama, sest süütute veri kisendas taeva poole. […] Ta jäi süüdlaseks Kristuse kõige nõrgemate ja abitumate vendade vere valamises. […] Kirik tunnistab, et ta janunes rahu ja turvalisuse, mugavuse ja omandi ning lugupidamise järele ja sellega ta mitte ei pidurdanud inimeste ahnitsemist, vaid innustas seda. […] Oma vaikimise tõttu minetas ta oma vastutustundliku ja söaka tegutsemise, oma julguse ja otsustavuse: ta ei olnud valmis kannatama selle eest, mida pidas õigeks.“
Seda palvet võiks jätkata küll saksa, küll ungari, küll eesti keeles, igaüks oma olukorrast lähtuvalt. Meil tuleb seista templi tagaõues. Kaugel ja ometi lähedal. Jeesuse tähendamissõna kohaselt saab õigeks mõistetud vaid see, kes nõnda kahetseb. Bonhoeffer ütleb prohvetlikul kombel sedagi, et õigeks mõistetud saab vaid selline kirik, mis võtab vastu ka risti alanduse ja samastub meie patte enda kanda võtva Kristusega. Sellise kiriku usu läbi võib uueneda ka Kristusest taganenud Päikeseloojak.
See tähendab, et meie ei kanna vastutust mitte ainult enda, vaid ka teiste patuste eest, oma kiriku eest ja selle Kristusest eemalduva kontinendi, Euroopa eest.
Head õed-vennad!
Jeesuse tähendamissõna põhjal saab õigeks mõistetud vaid see, kes tunnistab end patuseks ning palub armub. Ta ei palu edu, ei maist ega taevast tunnustust, vaid üksnes armu. Meie õigeks mõistmine saab sündida üksnes armust, usu kaudu. Sola gratia!
Aamen.
Jutlus on peetud 10.septembril EELK Risti koguduses. Jutluse tõlkis ungari keelest õp Annika Laats.
Tamás Fabiny on Ungari Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop ja teoloogiadoktor.
