„Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära. Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate, ning see sünnib teile. Selles on minu Isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks. Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!“ (Jh 15:1-12)
1967. aasta 16. novembri õhtul kell 18.30 pärast jumalateenistuse algusliturgiat ja ordinatsiooni tõusis Laine Villenthal, Piibel käes, siia Tallinna toomkiriku kantslisse. Ta alustas oma jutlust sõnadega: „Ainult Jeesuse Kristuse armust seisan mina siin!”, ja jätkas: „Ei teinud meid kahte, keda äsja ordineeriti, õpetajaiks kirikusse meie vanemad, kellele küll võlgneme kasvatamisvaeva, ega valmistanud meid vaimuliku kutsetöösse ette kool, kus varustati eluks vajalike teadmistega. Pole põhjust lugeda seda teeneks ka kirikuvalitsusele, kuigi seal võeti vastu vastav otsus. Seda on teinud ainuüksi Jeesuses Kristuses ilmunud patuseid armastuses otsiv Jumala arm. Et see nii on, kuulub meie mõlema elu selle armu teenistusse. Tahame sellest tunnistada sõnaga, teoga, kogu eluga. Algame kohe.“
Laine Villenthal oli selleks ajaks teeninud meie luteri kirikus juba kümme aastat jutlustaja ametis. Ta ordineeriti koos Harri Reinuga. Keegi meist ei seisa Jumala palge ees oma õiguse põhjal. Me seisame patustena, keda otsib Jumala arm. Jumal oma armust on meid leidnud, kutsunud ja läkitanud. Jumala Vaim teeb meist ristiinimesed. Kristus ise kutsub meid Tema sulasteks, majapidajateks ja karjasteks. Just nagu Laine Villenthal oma mälestusteraamatu tiitellehel kirjutab: „Jumal tegi minust selle, kes talle olema pidin. See ei olnud minu, vaid Jumala auline tegu.“
See mõte väljendub selgelt ka Jeesuse sõnades: „Minust lahus ei suuda te midagi teha“ (Jh 15:4). Jeesuse sõnul peab kristlaste elu olema viljakandev. Meie suutlikkus olla viljakas teostub Kristuse lähedal, Tema juures, Temast sõltudes ja Temalt jõudu ammutades. Enesekeskne elu tähendab parimal juhul lehti ja õisi ning inimene muutub oksaks, mis ei kanna vilja. Elu, mis on pühendatud Jumala ja ligimese teenimisele, on viljakandev. Eriliselt käib see kiriku töötegijate kui Kristuse jüngrite kohta. „Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.“ (Jh 15:4) ütleb Jeesus.
Täna kuuldud Johannese evangeeliumi kirjakoht Jeesusest kui viinapuust on üks Jeesuse „mina olen“ ütlustest. Jeesuse „mina olen“ väitele peegeldab iga Tema jünger omalt poolt vastu „mina ei ole“ väite. Meie ei ole ilma Jeesuseta midagi! Ka meie kutse (vocatio interna) teenida Tema viinamäel Tema sulastena, vaimulikena, ei ole meist enestest.
Kui asume keskenduma sellele, mida me ise oleme, kui sobilikud vaimulikutööks, piisavalt haritud, hästi ettevalmistunud ja palju muud, mida oma ameti puhul oluliseks peame, siis rajaneb meie elu inimlikule „mina olen“ käsitlusele. Inimese oma õigusele rajatud „mina olen“ ei jäta ruumi Jeesuse „mina olen“ tegutsemisele. Selle kohta ütleb Jeesus: „Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab“ (Jh 15:6).
Püüdes ennast Pühakirja ja palvega läbi katsudes vastata Kristuse kutsele, leiab iga Jeesuse jünger endas vastupandamatu tõmbe Kristuse poole. See on midagi, millele ei saa jätta vastamata, hoolimata sellest, et me keegi ju ei arva, et me tegelikult oleksime selle usalduse kuidagi õigusega ära teeninud. Jeesuse „mina olen“ väitele peab vastuseks kõlama inimese „mina ei ole“ ning see ongi vaimulikuks teenimistööks kutsutu kutsumuse tõelise kvaliteedi näitaja. Jeesuse kutset inimlike vabandustega takistada või ka inimlike argumentidega õigustada on seevastu Jumala tahte eiramine.
Jumal kasutab meid oma riigi töös, kuid ühel tingimusel: me peame kandma vilja. „Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta [Isa] ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja“ (Jh 15:2), ütleb Jeesus. See on kinnituseks ja hoiatuseks meile kõigile. Meie kutse asuda kirikutööle võib olla tugev ja meid võidakse kirikus selleks teenistuseks usaldada, kuid sellest üksi ei piisa. Jeesus ootab meilt Tema viinapuu okstena vilja kandmist. Jeesuse sõnul puhastab Isa viljakandvaid oksi, et need oleksid puhtad ja kannaksid vilja. Vastasel juhul lõigatakse need oksad ära.
Pestes oma jüngrite jalgu ütleb Jeesus: „Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.“ (Jh 13:10). Juudas on meile hoiatuseks! Mõni pealtnäha hea kavatsus, idee või plaan võib osutuda isikliku „mina olen“ ambitsiooni täitmiseks. Sealhulgas kirikus! See oht varitseb kõiki Kristuse järel käijaid. Kirik ei ole koht eneseteostuseks, küll aga teostavad kõik Jeesuse poolt Tema viinamäele tööle kutsutud end Jeesuse evangeeliumi kaudu.
Reformatsiooni meenutamise aastal õhutatakse kirikut ikka ja pidevalt ennast reformima. Minultki on ilma konkretiseerimata küsitud: kas kirik muutub? millal kirik lõpuks muutub? Aga kirik oleme meie kõik! Kristuse Ihuna, Tema liikmetena. See tähendab, et iga muutus meiega muudab kirikut – Kristuse Ihu. Et me kirikut ei muudaks nii suure hoo ja innuga, et Kristus sealt enam välja ei paista, peame hoidma Kristust kogu aeg silme ees. Kui üks viljapuu kasvatab ainult lehti, võib ta muutuda eemalt vaadates suureks, uhkeks ja võimsaks, kuid kui lehtede vahel pole enam vilju, on midagi läinud valesti. See pole enam viljapuu! Muudatused, mis unustavad või varjutavad Kristuse, mis ei lähtu sellest, et Kristus jääb endiselt kõige keskmesse, juhivad meil valele teele.
Vahel peame vormilisi muutuseid tõelisteks muudatusteks. Neidki muutuseid võib vaja olla, et tuua värskust ja uut hoogu, kuid need võivad samahästi ka jääda toimumata. Peamine on, et me ise nendesse muudatustesse ei takerduks ega teeks neist peaküsimust, millest sõltub kiriku kestlikkus. Olgu nendeks siis piiskoppide arvu suurendamine või nende vähendamine kirikus, koguduste liitmine või lahutamine, kirikumaksu protsendi kasvatamine või alandamine.
Kuid on asju, mida tuleb teha, et ennast uuesti organiseerida ja reformeerida selleks, et saaksime täita paremini Kristuse ülesannet. Iga viljapuud tuleb viljade kandmise suurendamiseks tagasi lõigata ja puhastada. Kirikus tähendab see keskendumist sellele, mis loob paremad tingimused evangeeliumi kuulutamiseks ning ligimese ja Jumala teenimiseks. Korraldada kiriku vaimulik teenimine ümber nõnda, et Kristuse kutsele ei looda enam inimlikke takistusi, on viis, kuidas kirik on saanud hoida ennast pidevas uuenemises. See on viinapuu viljakandvate okste ja saagikuse kasvatamine. Rohkem vilju tähendab paremini korraldatud evangeeliumi kuulutamist kirikus ja armastuse sõnumi laiemat levimist.
Jeesus ütleb oma jüngritele täna kuuldud evangeeliumis: „Nõnda nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse!“ (Jh 15:9). Just Jeesuse sõnum oli omas ajas uue kvaliteediga muutuste ettekuulutus. Me peame kirikus pidevalt püüdma saavutada seda Kristuse armastusele keskendunud kvaliteeti. Selleks peame looma püsivalt tingimusi kiriku alatiseks uuenemiseks, reformatsiooniks, kuid vältima iga hinna eest deformatsiooni. See on olukord, kus me ei lase enam Isal viljakandvaid oksi lõigata ja puhastada, vaid laseme maailmal muuta kirikut. See tähendab, et kipume rohkem tegema nii, nagu paljudele meeldiks, ega hooli enam sellest, milline on Kristuse antud ülesanne ja Tema tahe.
Seepärast, kui kõneleme täna muutustest meie kirikus, siis iga, ka vormilise, muudatuse eesmärk peab olema hoida Kristus oma silme ees nõnda, et üha rohkem ja rohkem inimesi jõuaks isikliku usuni Jeesusesse Kristusesse, meie Issandasse. Selleks oleme me kõik kutsutud ja seatud ning peame nagu üks mees ühiselt oma jõu koondama!
Aamen.
Jutlus 7. septembril 2017. a Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus rahvusvahelise konverentsi „Reformatsiooni viljad ja väljakutsed: 50 aastat naiste ordinatsiooni EELK-s ja 500 aastat reformatsiooni“ avajumalateenistusel.
Urmas Viilma (1973) on EELK peapiiskop.
