Käesolevas essees tahan mõtiskleda kristluse koha ja potentsiaali üle ilmaliku hariduse ehk kooli kontekstis, mis laiemalt asetub avalikku ruumi ehk ühiskonda. Tõukun oma kirjutises 2016. aastal eesti keeles avaldatud Luterliku Maailmaliidu poolt välja antud raamatust „Jumala armu poolt vabastatud“. Hariduse ja avaliku ruumi teemat puudutavad raamatu nimetatud kaks esseed: Kjell Nordstokke „Kirik ja avalik ruum. Luterlik tõlgendus“[1] ning Elzbieta Byrteki „Haridus ja reformatsioon“[2]. Küsimust sellest, kuidas kristlus võiks kõneleda ja kõnetada just tänapäeva inimest, on tõstatanud aga mitmed meie kaasaegsed evangeelsed teoloogid.[3] Ma proovin suhestuda „Jumala armu poolt vabastatud“ neljas brošüüris esindatud Luterliku Maailmaliidu väärtuste ning eesmärkidega ning asetada need meie avalikku ruumi, st sekulaarsesse ühiskonda, kus usk ja usust arusaamine ei ole enesestmõistetavad. Lugedes neljas brošüüris esitatud seisukohti ja väärtusi, tekkis pilt sellest, kuidas kristlusest rääkida või kuidas kristlus ise võiks rääkida, ning milline on kristluse potentsiaal olla ühiskonnas tõsiseltvõetav dialoogipartner.
Tahan pealkirjas esitatud küsimust avada üldhariduskooli raames. Kool on see kontekst, kus kujunevad inimeste maailmavaade, väärtused ja suhtumine (mis ei tähenda, et tegemist oleks ainsa inimest kujundava kohaga). Palju rõhutatakse seda, kuivõrd oluliseks sai tänu reformatsioonile haridus ja selle kättesaadavus ka n-ö lihtrahvale. Tegemist on igal juhul väga olulise rõhuasetusega, mille mõju ei saa alahinnata. Kui kooliharidus (pidades silmas Eestit, kuid ilmselt on sarnane olukord ka mujal) annab õpilastele edasi sõnumi, et usk, veendumused, maailmavaade ei ole avalik asi, vaid kuulub ainult inimeste isiklikku ellu, siis õpetataksegi umbusaldama nii inimesi kui ka institutsioone, kes on usu- või veendumuspõhiseid. Nende sõnas ja missioonis õpetatakse kahtlema enne, kui kuuldakse, mis neil öelda on. Viga on see, kui usu kohta või usk ise õpetab ennast sellises kontekstis juba traditsiooniliseks muutunud religioonidefinitsiooni kaudu: millised on konkreetse religiooni lood, müüdid, narratiivid, millised on rituaalid, pühad ajad ja kohad, riietused, millist jumalat, jumalust või jumalaid usutakse jne. Kui luterlased enda elatud usu üle järele mõtlevad, nagu näiteks raamatus „Jumala armu poolt vabastatud“, ei tehta seda nimetatud definitsiooni aspektide kaudu. Kui koolis õpetatakse usku või religiooni kui üht valdkonda teiste seas, seejuures ebaolulist, müstilist või ratsionaalsusele vastanduvat valdkonda, siis ei saagi usk ja tema kandjad avaliku ruumi osaks saada. Selle jaoks, et võtta usku tõsiselt ning õpetada seda karikeerimata, ei pea õpetaja olema usu kandja. Et võtta Platoni või Marxi filosoofiat tõsiselt ning tõeliselt proovida mõista, mis on esitatud idee, ei pea olema ei platonist ega marksist. Sama kehtib usu õpetamise kohta. Kuidas ja mille kaudu siis ühte usundit mõista ja kritiseerida? Nimelt usu enesemõistmise (teoloogia) ja eneseväljenduse (tegevus avalikus ruumis) kaudu. Ilma nende kahe dimensioonita ei olegi võimalik kasvatada ühiskonda, kus usule antakse hääl.
Toon välja mõned teemad, mille kaudu oleks minu hinnangul asjakohane ning n-ö sekulaarset inimest kõnetav viis rääkida kristlusest (või ühest kristluse enesemõistmise viisist): usu enesemõistmine, mille kaudu usk ise end defineerib (nt arm, halastus, inimlikkus, armastus); usuga kaasnevad väärtused, eelkõige õiglus, vabadus, ligimese teenimine, osadus (nt võrdsus, noorte kaasamine, diakoonia, kliimaõiglus, ühiskonnas tõrjutud ja rõhutud klassidele hääleandmine); usu ja avaliku ruumi/ ühiskonna/ riigi suhe. Need on näited teemadest, kus usk on seotud rohkema kui vaid iseenda ja ennast kandvate institutsioonidega. Kui usk tahab kõnetada tänapäeva inimest, teha ennast mõistetavaks ning avada oma võimalused ja potentsiaali, on vajalik näidata, et elatud usk on seotud kõigi elu tahkudega, mitte ei ole üks teiste seas. Kui üldharidus sisaldaks endas ka usuharidust ning kui usuharidus ei esitaks karikatuuri, vaid teeks avalikuks usu sellisena, nagu seda elatakse, siis ei oleks ka haritud inimesel võimalik ignoreerida usku, usklikke, usupõhiseid institutsioone ning nende seisukohti, tegevusi ja väärtusi. Usk ja selle kandjad saaksid kasvada ning muutuda ühiskonna normaalseks ning vajalikuks osaks. Seejuures ei ole tegemist pelgalt kristlaste või kiriku sooviga, et neid kuulataks ja tõsiselt võetaks. Mis tahes usundi esindajatega arvestamine on põhimõtteline küsimus: kui vähemalt teoreetiliselt on vähemusrahvusel, kultuurisel grupil vms õigus teha häält ning olla kuulatud, ei ole põhjust diskrimineerida usu häält. Usu hääle kandjad on usklikud inimesed, kelle osalemine ühiskonnas lähtudes nendele eriomasest motivatsioonist peaks olema aktsepteeritud sama enesestmõistetavalt kui on erinevate maailmavaadete või kultuuride osalemine.
Paljud noored on ühiskonnas aktiivsed ennast puudutaval ja/või aktuaalsel teemal kaasa rääkima ning dialoogipartnereid leidma. Usun, et koolis selliste teemade nagu sooline õiglus, keskkonnaõiglus või poliitika käsitlemine usu perspektiivi kaudu tekitab huvi. Siiski on ka konkreetsemalt kristliku sõnumi ja kristluse sisu avamisel potentsiaal kõnetada noort inimest, isegi kui ta end kristlaseks või üldse usklikuks ei pea. Nagu eelnevalt öeldud, on võimalik usu sisu avada teatud tekstide, rituaalide, käsku-keeldude, käitumise vms kaudu. Selline entsüklopeediline teadmine on küll oluline, kuid siiski teisejärguline (vähemalt kristluse, või veelgi spetsiifilisemalt evangeelse kristluse puhul; kuid usun, et ka teiste usundite puhul, nt judaismi ei pea defineerima konkreetsete seaduste ja käitumise kaudu – mis on judaismis küll väga olulised –, vaid nende seaduste ja käitumise tähenduse, põhjuse ja sisu kaudu). „Jumala armu poolt vabastatud“ nelja brošüüri teemad – Jumala arm, lunastus, inimene, loodu – ja iga teema programmessee (ehk iga brošüüri esimene essee) on tabav viis, kuidas avada kristliku usu sisu ja kuidas seda ka mittekristlasele edasi anda. Nendes esseedes käsitletaks teoloogia tuumteemasid: Jumal, Jumala arm ja õigus, inimene, usk, vabadus, patt, loomine. Neid käsitletakse viisil, mis kõnetavad laiemat ringi kui ainult kristlased. Raamatu esseedest tuleb välja kaks tähtsat sõnumit, mida kristlus endas kannab ja mida on oluline inimestele edasi anda: inimene on vabastatud hinnangutest, nõuetest, käskudest ja eneseõigustamisest[4]; ning inimesele on antud motivatsioon, mille nimel pingutada, töötada, milliseid eesmärke seada (ligimese teenimine). Lisaks sellele, et nende kahe sõnumi kaudu on avatud kristliku usu sisu inimlikul ja maisel tasandil (võrreldes nt sellega, kui kristlust õpetades räägitakse võhiku jaoks kas liiga teoloogiliselt või on rääkija ise võhik ning taandab usu käskudele-keeldudele, teatud eluviisile vms), on neil ka hingehoidlik aspekt, mida õppijatele edasi anda. Jällegi, õpetaja ei pea olema kristlane ning seletama, kuidas asjad „meil“ on, vaid ka mittekristlane saab kristliku usu sisu anda viisil, mis kõnetab inimest justnimelt sellepärast, et ta on inimene ning puutub kokku olukordadega, kus on vaja kas vabastavat või julgustavat sõnumit.
Mitmed Luterliku Maailmaliidu väljaantud raamatu esseed teevad nähtavaks, et kristlik ja lääne ühiskonna väärtustel põhinev perspektiiv on samade eesmärkide eest väljas, kuid mõlemal on selleks oma põhjendus, mida kumbki ei ole sunnitud maha vaikima. Nendeks teemadeks on näiteks sooline õiglus, migrantide õiglane kohtlemine, roheline eluviis, marginaliseeritud gruppide huvikaitse. Kristluse sõnum võib puudutada abivajajat ühiskonnas; abivajaja ei pea tingimata hakkama kristlaseks, kuid kui ta sellest midagi saab, siis on usu perspektiivil midagi olulist ühiskonda anda. Tulles tagasi koolihariduse juurde, siis ma usun, et on suur hulk neid õpilasi, keda kõnetab just vabastav sõnum: teda tunnustatakse inimesena, ta on vaba kas enda või teiste seatud eesmärkide teenimisest; G. Brakemeier näitab oma essees, kuidas mõisted arm ja halastus on suuresti unustatud, kuid nende kuulmine on oluline noore inimese kujundamisel, kes on praegu ja tulevikus ühiskonna kujundaja.
Avalikus ruumis, kus sõna saavad nimelt erinevate gruppide esindajad ning hääl antakse nende eriomastele argumentidele ja mõttekäikudele, olgu need siis usulised, poliitilised, majanduslikud, kultuurilised, ning ühiskondlikus kooselus leitakse erinevustes ühisosa, peaks dialoog ka usuperspektiiviga olema tervitatud, ning tegelikult ka enesestmõistetav. See annab võimaluse muutuda ja areneda nii ühiskonnal kui usu osaduskonnal. Tarvilik on aga suhestumine konkreetse elatud usuga ja tema osaduskonnaga, mitte oma kujutluspildiga sellest. Usu perspektiivi ignoreerimine või pidamine mitteoluliseks lihtsalt lülitab ilma igasuguse põhjuseta välja teatud grupi inimesi, halvab nende ühiskondliku aktiivsuse, vaigistab nende hääle. Selline valik aga ei peaks kuuluma demokraatliku ja avatud ühiskonna juurde ning tema haridussüsteemi juurde.
[1] Kogumikus: Jumala armu poolt vabastatud, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2016, 33–44.
[2] Kogumikus: Jumala armu poolt vabastatud, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2016, 67–73.
[3] Vt nt Gottfried Brakemeier, „Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks?“ – Jumala armu poolt vabastatud, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2016, 15–20; Wilfried Härle, „Õigeksmõist täna“ 1. ja 2. osa – Kirik & Teoloogia; Ulrich Körtner, „Eksklusiivne usk. Reformatoorse teoloogia neljakordne „ainult““ – Kirik & Teoloogia.
[4] Bernd Oberdorfer kirjeldab oma essees „Kuidas leida armulist Jumalat?“ (Jumala armu poolt vabastatud, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2016, 102–108) tabavalt seda pingevälja, kus inimene elab ja millisele hunnikule nõuetele ta peab vastama. Oberdorfer näitab sellise olukorra taustal, kuidas õigeksmõistuõpetusel on endiselt potentsiaal kõnetada tänapäeva inimest ning seega on õigeksmõistuõpetus ka üks neid teemasid, mille kaudu õpetada kristlust ja lasta kristlusel inimeseni jõuda.
Karin Kallas (1992), Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane, on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
