Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! Aga üle selle kõige olgu armastus – see on täiuslik side! (Kl 3:12–14)
Seda kirjakohta loetakse sageli laulatusel pruutpaarile, sest kõneleb see ju meile armastusest, aga mitte ainult. Armastus on lihtsalt täiuslik side, mis hoiab koos ülejäänud rõivaesemeid, mida peaksime kandma: kaastunnet, lahkust, alandlikkust, kannatlikkust, andestavat ja pikka meelt. Need pudeneksid muidu lihtsalt laiali või istuksid halvasti me seljas, kui üle selle kõige ei oleks armastust, mis seob me head omadused ühte hästi istuvasse tervikusse.
Benediktiini munk Anselm Grün kirjutab hiljuti ka eesti keeles ilmunud raamatus „Vaimsus hinge sügavusest“: „Alandlik inimene ei põlga oma õde ega venda, vaid näeb teda Kristuse valguses. Kes on kohtunud oma inimlikkusega, sellele ei ole enam miski inimlik võõras. Ta on leidnud lepitust kõige inimlikuga, millega ta kokku puutub, eelkõige just nõrkuse ja haiguse, ebatäiuslikkuse ja ekslikkusega. Ta mõistab, et kõik see asub Jumala halastava pilgu all. Ja nii ei saagi ta teisiti kui olla ka ise kõige vastu, millega ta puutub kokku, kas siis tema enese hinges või teistes inimestes, heasüdamlik ning õrn.“
Tasadus ei ole hoiak, mis sõltuks inimese karakterist. Samuti ei ole see agressiooni puudumine, vaid väljendab eelkõige usku halastava südamega Jumalasse. Me jõuame üles Jumala juurde siis, kui laskume enne oma inimeseks olemise tasandile, tunneme oma inimlikke nõrkusi. See ongi vabaduse tee, see on armastuse ning alandlikkuse tee, see on tasaduse ning halastuse tee, see on Jeesuse tee ning ühtaegu ka meie tee.
Palvetagem: halastaja Issand, me täname Sind, et oled meile näidanud tee, mis viib Jumala juurde. Ära lase meil eksida kõrvale sellelt teelt. Aita meil olla kannatlikud ja alandlikud, helded ja kaastundlikud. Aga üle selle kõige olgu armastus, see on täiuslik side. Aamen.
- 09.2001
Kas oled vahel tundnud, kuidas su hing laulab? See on muidugi piltlik väljend. Ma mõtlen olukorda, kus sa oled nii õnnelik, et tahaks rõõmust rõkatada, tunned, et rõõm lausa pulbitseb üle ääre. Ma loodan, et oled seda tundnud ja mõistad, millest ma nüüd räägin. Täpselt Piibli keskel on Psalmide raamat, kust võib leida aastatuhandete vanuseid laule-luuletusi-mõtisklusi, mis mõjuvad tänapäeval sama värskena, nagu oleks nad äsja kirja pandud. Psalmide hulgas on nii kaebe- kui ka ülistuslaule, mis kõnelevad vastavalt põhjatust nukrusest või ülevoolavast rõõmust. 8. psalmis on kirjas:
Issand, meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas! Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste. Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat. Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega. Sa seadsid ta valitsema oma kätetööd; kõik sa panid tema jalge alla. (Ps 8:2–7)
See psalm on loodu ülistus oma Loojale. Laulik vaatleb väikest imikut ja nendib, et ka see pisike abitu olend kiidab juba oma olemasoluga Jumalat. India luuletaja ja filosoof Tagore on sajandeid hiljem öelnud: iga laps tuleb siia maailma sõnumiga, et inimene pole Jumalat veel ära heidutanud. Sama imetlusega nagu laulik vaatab lapsi, vaatab ta ka taevalaotust, kuud ja tähti. Ja mõtleb, kui kummalised on Jumala teed, kes on loonud kogu selle võimsa universumi, kus kõik on peensusteni paika pandud inimese eluringist taevakehade liikumiseni. Kes siis on inimene, kelle kätte Looja usaldas kõik loodu? Kas ta on Looja usaldust väärt? Mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed? Liiga sageli peame meie iseenesestmõistetavaks ja tavaliseks kõike seda, mis meil on ja mis meid ümbritseb. Aga võiksime olla palju rõõmsamad, rahulikumad ja tervemad inimesed, kui oskaksime märgata ja väärtustada seda „tavapärast ja iseenesestmõistetavat“. Kui me laseksime oma hingel laulda mitte ainult elu tipphetkedel, vaid ka tavalistel, lihtsatel päevadel, kui meri on hülgehall, kui siia maailma sünnib üks laps, kui kusagil laulab üks lind või taevas säravad tähed.
Piibel õpetab meid olema rahul kõigega, mis meil on: nii rikkuse kui ka vaesusega, nii haiguse kui tervisega, nii üksinduse kui ka sõprade ja perekonnaga. Tähtis ei ole mitte see, mis sul on, vaid see, kuidas sa suhtud sellesse, mis sul on. Otsi üles oma tänase päeva plusspool, kõik hea, mis sind ümbritseb, ning olles kord hakanud otsima, avastad, et seda kõike ei olegi nii vähe. Soovin sulle, et sa täna märkaksid kedagi või midagi, millega oled harjunud päevast päeva olema, ja mõistaksid, et sinulgi on põhjust olla tänulik. Soovin, et see mõistmine täidaks su südame ja kogu eeloleva päeva rõõmu ja rahuga.
Palugem: meie Isa …
10.02.2009
Issanda teed on huvitavad. Kuidas Ta laseb su ellu tulla mingil muutusel või kuidas Ta avab teinekord Piibli su ees täpselt õige koha pealt, nii et sa saad vastuse mõnele aktuaalsele küsimusele või julgustuse, mida just antud hetkel vajasid. Sel nädalal, kui ma loodan viibida pühal maal, suunab kirikukalender järjest kirjakohti, mis kõnelevad Jeruusalemmast ja palverännakust, olgu siis otse või võrdpiltidena.
Laulik ütleb: õnnis on inimene, kelle tugevus on Sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad. Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega. (Ps 84:6–7)
Kristlus ei tähenda pelgalt pühapäevast pühapäeva kirikus käimist, vaid midagi, mis täidab kogu elu. Kui laulik kiidab õndsaks teda, kelle mõttes on pühad teekonnad, siis peab ta silmas inimest, kes käib Jumalaga koos päevast päeva, kõigis oma tegemistest, kõigis oma suhetes, kõigis oma muredes ja rõõmudes, kõikjal, kuhu ta läheb. Nõnda ei pea kristlane ette võtma palverännakut (kuigi ega see paha ei tee), vaid hea on, kui ta oskab näha kogu oma elu palverännakuna taevase kodu poole.
Üks neljanda sajandi Egiptuse kõrbeisa, püha Sarapion Sindonist, läks kord Rooma palverännakule. Seal kuulis ta ühest kuulsast naiserakust, kes elas pidevalt oma väikeses toas, sealt kunagi väljumata. Kaheldes taolises eluviisis, kuna ta ise oli suur rändaja, külastas Sarapion erakut ja küsis talt: „Miks sa siin istud?“ „Ma ei istu. Ma olen teel,“ vastas talle naine. Ma ei istu. Ma olen teel. Iga kristlane võib kasutada neid sõnu iseenda kohta: olla kristlane tähendab olla teelkäija. Kreeka kirikuisad ütlevad, et meie olukord sarnaneb Iisraeli rahva olukorraga Siinai kõrbes; me elame telkides, mitte majades, sest vaimselt oleme alati liikvel. Me oleme teel läbi südame sisemise ruumi, teekonnal, mida ei mõõdeta kellatundide ega kalendripäevadega, sest see on teekond ajast igavikku. Küsimus on vaid, kas teadvustame endale, et oleme teelised, ja kas teame, kuhu liigume. On öeldud, et palverändurit eristab tavalisest rändurist nimelt kindel sihtpunkt, mis tal eesmärgiks on. Mitte paigad, mida ta soovib külastada, vaid sihtpunkt, kuhu ta tahab välja jõuda.
Vahel tundub, et elu kulgeb tõesti, nagu laulik ütleb, läbi nutuoru. Samas lisab laulik, et õnnis inimene muudab ka selle nutuoru allikate maaks. Kui palju me ikka seda maailma muuta saame, küll aga saame muuta oma suhtumist, usaldada Jumalat igas olukorras ka nutuorus ja lasta Tema rahul valguda meie päeva igal pingelisel või pimedal hetkel.
Palvetagem: Jumal, Sinu käes on meie elutee. Juhi ja hoia meid! Anna meile lootust igas olukorras ja iga kord, kui me süda on rahutu, lase tal leida rahu Sinus. Aamen.
- 02.2014
Palvused on pärit Mare Palgi hommikupalvuste raamatust “Avades südame silmi”. Selle raamatu esitlus toimub reedel 25. augustil Kose pastoraadis, tegemist on aastatel 2001-2014 ERRis või Pereraadios peetud palvustega. Raamatule on lisatud ka CD.
Mare Palgi (1973-2014). Oli aastatel 1997–2014 Kose Püha Nikolause koguduse õpetaja ja Tuhala Kaarli koguduse hooldajaõpetaja.
