Oma õpingute käigus hakkasin huvi tundma kaitseväe ja kaitseliidu kaplaniteenistuste vastu. Soovides sellest enamat teada saada, pöördusin kaitseväe peakaplan Gustav Kutsari poole, et ta soovitaks kedagi oma alluvatest intervjueerimiseks. Minu suureks heameeleks ja üllatuseks selgus, et ta ise oli lahkelt nõus olema mulle vestluspartneriks. Nii sündiski 1,5-tunnine intervjuu, mille lühendatud versiooni esitan allpool must-valgel. Siinkohal teavitan lugejat sellest, et kuna intervjuu teema pidi olema kaplanitest ja nende tööst, siis ma ei suutnud panna vastu kiusatusele uurida lähemalt Gustav Kutsari kasvamist lihtsast kooliposist kaitseväe peakaplaniks.
Ulvar Kullerkupp (UK): Gustav, enne kui me jõuame küsimusteni, mis puudutavad kaplanite tööd, sooviksin veidi uurida sinu elulugu ja karjääriredelil liikumist. Kuidas sa jõudsid usuni ja veendumuseni, et alustada usuõpingute teed?
Gustav Kutsar (GK): Sellele on lihtne vastata ja see põhineb osaliselt mu elukäigul. Peaksin nimetama olulist pöördepunkti oma elus. Aastal 1987 otsustasime oma sõbra perekonnaga Muinsuskaitse aktsiooni raames „Kodukoht ja väärtused” minna Saaremaale ja hakata ühe kiriku juures tegema korrastustöid. Kuidas sõber leidis kontakti Jaan Tammsalu ja Kaarma kirikuga, on mulle teadmata. Aga olin sõbraga lihtsalt kaasamineja. Seal kohtasin noort kirikuõpetajat (J. Tammsalu) ja temaga oli võimalik põhjalikult rääkida. Olin oma vaimses arengus jõudnud ühe kriitilise punktini. Olin kooliajal varem tegelenud maadlusega ja jätkanud karatega ja täiesti loomulikult kuulus meie füüsilise treeningu kõrvale vaimne pool, mida treener meile tutvustas. See innustas mind lugema budistlikke tekste ja minu mõttemaailm oli siis kujunenud välja selliseks, nagu ta toona oli ühel karatekal, kes on osalt sõdalase prototüüp. Mulle oli tähtis distsipliin. Et ma olin noor ja ebaküps, püüdsin maailma mõista ja tagantjärele oskan välja tuua selle pineva küsimuse, mis tol ajal vajas lahendamist.
Selle sama sõbraga, kellega me hiljem koos Saaremaale läksime, istusime kord lõkke ääres ja ta esitas küsimuse surma kohta. Noore mehena ei mõtle sa surmast ja surmajärgsest elust, kuid ma olin liitunud tol ajal tegutsenud terviseklubiga, kus liikus palju põrandaalust esoteerilist kirjandust ja ma olin oma treeningute tõttu orientalistliku suuna pooldaja. Need kõnelused seal 1987. a suvel Saaremaal Jaan Tammsaluga olid andekad, sest ta on ka ise budismi, jooga ja muu taolisega tegelenud, kuid oli valinud kristluse ja oskas mulle põhjendada kristluse eeliseid budismi ees. See oli minu jaoks väga innustav ja inspireeris mind lähemalt otsima kristliku õpetuse sügavamaid sisusid. Ma lasin ennast juba samal suvel ristida ja käisin ka leeris ning jäin siis Jaaniga edasi kontakti.
Ta oli mulle vaimseks teejuhiks ja andis mulle võimaluse järgmistes leerigruppides olla kursuse n-ö noortejuht. Ma käisin siis leerikursustel ja laagrites Jaaniga koos ning osalesin seal diskussioonides ja andsin n-ö noore inimese vaate nendele kõnelustele. 1988 oli mul äratundmine, et oma kogemusest jääb mul siiski väheks ja ma andsin Jaanile mõista, et soovin oma teadmisi selles vallas kasvatada. Jaan esitas koguduse poolt mu EELK Noorte Toimkonda ja kui olin juba seal esindaja, siis tundsin, et mul peab olema veelgi tugevam baas, et noortega tegeleda. Küsisin Jaani käest, kuidas saaksin end kõige paremini arendada ja tema vastas, et see on väga lihtne – tuleb lihtsalt astuda Usuteaduse Instituuti. Aga ta annab mulle soovituse ainult siis, kui ma luban talle, et minust saab kirikuõpetaja. Toona oli Usuteaduse Instituut [UI] orienteerinud just kirikuõpetajate koolitamisele. See oli minu jaoks aga tõsine otsustamise koht, sest minu soov oli tegeleda noortega ja olla hea noortejuht ning ma soovisin saada selleks oma esmased teadmised. Mul polnud iial plaani saada kirikuõpetajaks. Aga kui sa tahad üht saada, pead nõustuma ka teise poolega, ning ma võtsin selle kohustuse vastu ja hakkasin esialgu UI-s vabakuulajaks ning 1989. aastal immatrikuleeriti mind UI üliõpilaseks.
UK: Ma saan aru, et astusid UI-sse 1989. aasta sügisel ja ordineeriti juba sama aasta detsembris? Ehkki olid õppinud vaid kolm kuud, said juba diakoni staatuse?
GK: Jah, see oli toona veidi ebaloomulik, aga pean seletama siia juurde veel ühe paralleelliini, miks see nii läks. Ma olin Saaremaaga seotud 1987–88. 1988 alustasin seal noortetööga ning 1989 UI üliõpilasena asusin innukalt loengutel osalema.
Juba 1989 alguses veendus toonane Saare praost minust kuuldes ja Jaaniga nõu pidades, et ma olen üks noor ja innukas üliõpilane, kes plaanib saada kirikuõpetajaks ning et suund UI-sse oli juba kindlustatud, küsis, kas soovin oma tulevikku siduda Saaremaaga. See oli mulle teine otsustuskoht, kuna pärit olen Viljandimaalt. Arvasin, et kui minust tuleb kirikuõpetaja, siis võib-olla tuleks valida pigem kodune koht ja alustada seal diakonina. Aga kuna ma olin end Saaremaaga ka veidi sidunud, vastasin praostile, et paar aastat tegeleksin õppimisega. Tolleaegne mõte oli, et kui oled 2 aastat stuudiumi läbinud, ordineeritakse sind diakonõpetajaks. Siis ma võinuks mõelda ja vaadata ning võib-olla Saaremaale tulla, sest see koht oli mulle ikkagi võõras.
Kuna 1989 sügisel toimus selline muutus, et õp Joel Luhamets liikus Kuressaarest Põltsamaale ja Jaani vajati Kuressaarde tema asemele, siis korraga jäi Jaanist tööjärg kolmes koguduses pooleli. Nii tuligi praostilt see murelik kiri, et väga on vaja uut õpetajat ja ta teab, et mina olin andnud tulevikulubaduse, kuid ehk saan tulla varem! Kui oled juba andnud selliseid lubadusi ja kui esitatakse sulle selline appikutse, et kolm kogudust on tühjaks jäämas, siis üliõpilasena võtsin vastu otsuse, et lähen. Kui Jaan mind novembris 1989 kogudusele tutvustas, olin ma veel praktikant. Novembris tehti ära see kogudustele vaimulikuks määramise otsus.
UK: Paralleelselt koguduste juhtimisega jätkasid õpinguid UI-s?
GK: Jah, siis ma töötasin mitmel rindel. Toona olid õpingud sessioonidena. Kui olin sügissessi ära, siis oli vahe ja pidi tulema järgmine sessioon. Novembris olin jälle UI-s ning diakoniks pühitsemise otsustasid praost ja Jaan Tammsalu teha detsembris. Repliigi korras ütlen, et Saarte praostkonna vajadus oli tegelikult palju suurem ja neil oli ka teisi kandidaate, kuid halbade asjade kokkulangemise tõttu osad valitutest ei olnud valmis vastutust võtma. Tollel hetkel mul julgust oli.
UK: 1989–1993 olid Valjala, Karja ja Jaani koguduse õpetajaks. Kust tuli julgus veel üks kogudus taastada (Pöide)?
GK: Kirjeldan olukorda nii, et aastatel 1989–1991 tundsin, et loomulikult ma lähen kogudusi teenima, esialgu kolme. Lisaks andsin usuõpetuse tunde Orissaare gümnaasiumis ja mõned loengud lastekodudes (tol ajal olid kirikuõpetajad oodatud ka koolidesse) ja ka koguduse liikmed olid tol ajal väga initsiatiivikad. Ma olin tol ajal piirkonnas ainuke. 1991. aastal läks Mart Salumäe Saaremaalt ära Viljandisse ja mulle jäi ka Muhu teenida. Ma käisin kogu seda piirkonda teenimas. Näiteks jõuluteenistus oli teinekord meil kultuurimajja kokku lepitud. Inimesed olid toona innustunud ja Valjala koguduse juurde kuulusid endisaegsed Pöide liikmed. Nad küsisid 93. a märtsis minu käest, kas me ei võiks Pöide kogudust taastada. Ütlesin, et loomulikult tuleks seda teha. Mul oli selge plaan, et kõigepealt teeme pastoraadi korda ja hakkame seal teenistusi pidama. Kusjuures olin juba 1991 Pöide kirikus ühe laulatuse läbi viinud. Seega, jah, kogudus julgustas.
UK: Kuidas Orissaare kogudusega lood olid?
GK: Orissaare lugu on palju põnevam, võiksin selle üle siiralt uhkust tunda. Pöide puhul oli tegu koguduse taastamisega, tuli võidelda endiste hoonete tagasisaamise nimel. Ajalooline taust ja juriidiline taust oli olemas. Orissaare oli uue koguduse loomine, tõeline missioonipõld. Ma kirjeldan neid kohalikke tingimusi, kuna teenindasin väga suurt piirkonda ja ükskõik kus ma teenisin, ikka oli pärast teenistusi neid inimesi, kes palusid, et ma neid Orissaarde viiksin. Orissaare inimesed käisid kaugel kirikus.
Alguse sai asi sellest, et Orissaare noored soovisid leerikursusele tulla, aga kirik jäi kaugeks. Üks koguduse liige pakkus oma majas välja teise korruse saali. Seega tegin 1993 aastal esimesed leerid tema kodus ja leeri õnnistamine toimus Valjala kirikus. Siis tuli juba teise aasta kursus, mil sooviti pühapäevakooli ja see kõik käis ikka samas majas. Siis hakkasin pidama ka teenistust seal eramajas. Kogudus leidis, et meil on vaja ikkagi korralik Orissaare kogudus teha. Vajasime 24 liiget, et ametlikult kogudus asutada. Tegin praostile avalduse. Ta oli kahtlev, kas see ikka on vajalik. Püüdsin seletada, et kirikuid on palju, aga inimestel on transpordiprobleem, nad ei saa kuidagi kohale tulla, see oli suur takistus. Kui oli võimalus asutada uus kogudus, vajasin selleks praosti nõusolekut ja see tuli lõpuks.
Jätkasime 2 aastat veel seal eramajas ja otsisime samal ajal, kas saaksime hakata kirikut rajama. 1993. aastal oli rahvas nii indu täis ja otsis kohta, kuhu kiriku teha võiks. 1995. aastal käisime uurimas erinevaid kohti ja 1996 ostsime kindla koha. Seal oli peamaja, kus toimus teenistus, ning abihooned, kus panime käima majandustsükli: otsutasime pakkuda majutusteenust. See asi läks kenasti käima aastatel 1993–1999. Kui ma saarelt ära tulin, oli koguduse paarikümne inimesega liikmeskond kasvanud 200-le. Tollel ajal oli usuline maastik Orissaares selline, et seal tegutses viis usulist ühendust. See tekitas palju segadust ja minu poole pöörduti kogukonna liikmete poolt ning paluti osaleda ka volikogu töös. Kiriku tegime siiski pangalaenuga. Tugev toetus oli ka Siseministeeriumist. Nii saimegi koguduse rajatud. Juhatus oli seal samuti väga tugev.
UK: Uus periood oli aastal 2000, kui tulid mandrile tagasi?
GK: Minu sisemine vajadus oli selline, et jutlustasin seniste teadmiste varal ja tundsin, et pean end hakkama täiendama. 1999. a oli mul diplom taskus, aga tundsin ise, et vajan akadeemilist täiendamist. Plaanisin esialgu jätkata Saaremaal väiksema koormusega ja astuda Tartusse magistrantuuri. Kohalike ametivendadega see plaan ei sobinud, kuna nemad ei olnud nõus sellega, et teevad nädala sees ära kogu töö ja mina tulen vaid nädalalõppudel. Tahtsin päevaõppesse minna, aga nädalavahetuseti Tartust Saaremaale käia oleks olnud ränk. Ma olin varem mitmele tööpakkumisele mandril ära ütelnud. Näiteks kutsuti Tartu Jaani Kiriku SA-d juhtima. Lõpuks ei suuda sa nendele pakkumistele ära öelda ja otsustasin mandrile tulla. Esimene mõte mandrile tulekuga seoses oligi, et vajan enesetäiendamist akadeemiliselt ning peaksin asuma Tartus ka mõnele õpetaja kohale. Siis on mul lihtsam õpingutele pühenduda.
UK: Kas akadeemilist kraadi hankima minnes teadsid juba ette, et sind ootab kaplanitöö?
GK: Ei. Ma toon selle kaplani diskussiooni uuesti esile sellise seigana, et kui ma olin Orissaare kogudust rajamas, käisid igal suvel mul seal ka kaitseväe ohvitserid oma suvekursust tegemas. Kaasas oli neil kaplan Aarne Lätte. Tema esitas mulle ohvitseride soovi, et neil on ees rahuvalvesse minek ja teades minu tausta, sooviti, et ma nendega liituksin. Aga kuna ma oli varem ütelnud, et hetkel ma ei saa Orissaarest ära tulla, kuid nüüd olin mandrile läinud, siis nad mõtlesid, et ehk õnnestub mind ära meelitada. Ma sain kutse kaplanite koolitusele ja otsustasin, et võiksin proovida meestega tööd teha. Ma ei pidanud tollal kaplani ametit lõplikuks valikuks, vaid vaheetapiks oma elus. Käisin need kursused läbi, aga mul polnud selget sihti. Kursuse lõpus tehti mulle ettepanek Piirivalve kaplanaati tööle kandideerida ja see korralikult üles ehitada. Võiksin alustada väeosa kaplanina ja siis teine koht oleks vanemkaplan staabis. Aga võiksin alustada esimesest, siis nähakse, et see roll on oluline ja pärast võiksin liikuda edasi staapi vanemkaplaniks. Nii me aastal 2002 alustasime.
UK: Kui käite kaplani reservõppusel, kas sealt tuleb sõjaväeline auaste automaatselt kaasa?
GK: Tol ajal oli kaplanite orientatsioonikursus, kuhu enamasti värvati tudengite seast. Neile lubati taotleda lipniku auaste. Kõrghariduse korral võis taotleda nooremleitnandi auastme. Magistrid võisid olla leitnandid. Mulle anti pärast kursust nooremleitnandi auaste ja ma olin igati küps kaplaniks saama. Olin oma kursuse parimaks hääletatud kaplan nii õppejõudude kui tudengite poolt.
UK: Täienduskoolitusel käisite Kanadas?
GK: Jah, see oli toonase peakaplani kolonel Nõmmiku kindel väljaõppesüsteem, et Eestis oli sissejuhatav kursus, mis on reservkaplanile kohane kogemus, aga selleks, et minna välimissioonidele kaplanina kaasa, oleks vaja praktilist koolitust. See oli välja vaadatud Kanada kaplanite koolis, kus oli olemas baaskursus: 3 kuud kestev koolitus, kuhu võeti Kanada armee reservkaplaneid, aga meilt osalesid tegevteenistuse kaplanid. Tuli osata inglise keelt, algteadmisi armee toimimisest ja NATO protseduuridest jne. 2003. aasta sügisel läksin kursusele. Sain korralikku rividrilli ja kuna olin sportlik, ei olnud see füüsiline koormus ja vastupidavustestid mulle rasked. Teoreetiline osa oli vahel keeruline, kuna kõik käis inglise keeles ja päevaplaan oli väga tihe. Nõuti distsipliini ja korrektsust. Seega sain Kanada kaplani baasõppe ja sellele järgnevalt ka kesktaseme kaplaniõppe, mis oli mõeldud staabis töötavatele majoritele. Selle läbisin 2005. Leitnandi auaste tuli mulle põhiliselt minu väljateenitud aastate täitumisega. Olin käinud juba rahuoperatsioonide üksusega missioonil ja siis anti mulle ka kõrgem auaste. Hinnati, et ma vastan kõigile kriteeriumitele ja teenistus on suurepärane olnud.
UK: Kui nüüd tudeng tunneb kutset saada kaplaniks, milleks ta peaks ettevalmistatud olema?
GK: Kõigepealt räägin ära põhitingimused, mis tihti takistuseks saavad: 1) teoloogiline baasharidus; 2) vaimulik pühitsus; 3) minimaalselt 2-aastane koguduse töö praktika; 4) kaplanite baaskursuse läbimine või vastava auastme omamine.
On ka erand: kaplani võib ametisse võtta ka kui spetsialisti, klausliga, et aastaga tuleb end ametiga kaasnevate nõuetega vastavusse viia. Kaplaniks sobib inimene, kellel on vastav kutsumus. See on väga erinev kutsumusest olla koguduse õpetaja. Kaitsevägi tegutseb riigikaitse vallas ja esindab läbilõiget meie ühiskonnast: seal on kõiksugu tausta ja maailmavaatega inimesi. Kaplan tegutseb ühtaegu missionipõllul ja miiniväljal korraga (ateistid võivad kaikaid kodarasse heita).
UK: Kui kaitseväe teenijatest keegi ongi ateist, kas ka temal on jumalateenistusel osalemine kohustuslik?
GK: Kaitseväes kehtib usuvabaduse printsiip. Kellelgi ei ole kohustust jumalateenistustel käia. Kaplanil peab olema meelekindlust, diplomaatilisi oskusi, tolerantsust (inimeste erinevate uskumuste osas). Ta peab olema hea nõuandja ülemustele ning oskama nende erisustega toime tulla. Kaplan peab olema väga distsiplineeritud. Kaplan peab olema hea planeerija, eelarvestaja. Kaplan peab tundma oma isikkoosseisu väga hästi. Kaplani töö nõuab initsiatiivi, analüüsioskust, planeerimisoskust, oikumeenilist hoiakut, empaatiat. Tema akadeemiline ja vaimne pagas peab olema universaalsem. Peab teadma põhiseadust ja seda, kuidas toimib riik. Peab teadma riigikaitse erinevatest valdkondadest. Sul peab olema psühholoogi ja kriisinõustamise võimekus. Heaks kaplaniks saada on keeruline, seal on palju piiranguid, tuleb loobuda paljust, näiteks vabadusest, sest pead allutama end süsteemi reeglitele. Igal aastal riigisaladuse test, füüsiline test, relvaeksamid, kübertestid jne. Tunde õpime üheks või teiseks eksamiks, vahel ka kukume läbi ja teeme uuesti. Kirikuõpetaja ei pea end niimoodi pidevalt täiendama, kaitseäves peab seda tegema kogu aeg.
UK: Enne mainisid korra, et kaplan peab olema ka hea psühholoog. Kas see on seotud mingil määral ka hingehoiu valdkonnaga?
GK: Jah, ülem vajab kaplanit selleks, et kriitilised juhtumid ära lahendada. Piisab, kui tuleb teade, et keegi on sooritanud enesetapukatse, sa kohtud isikuga ja tema pereliikmetega. Vahel teenistujad näiteks põlevad läbi, siis on vaja otsustada, kas saan aidata mina või vajab ta juba spetsialisti abi (psühholoog, psühhiaater jne). Missioonil pead ise kõigega hakkama saama, lahendama nii kodus tekkinud pingeid, kui ka sõjaväes tekkinud pingeid. Tuleb ise hakkama saada. Pead olema meeskonnas üks tegija, aga pead suutma end ka vahel sealt kuidagi välja tõsta ning vaadata olukorda kriitiliselt – kas otsused on ratsionaalsed, õiged ja põhjendatud? Kaaluma, mis on need eetilised dilemmad – kas kõik on korrektselt tehtud? Vahel pead püüdma ka olukordi ennetada.
UK: Olen kuulnud lauset, et kaevikus ateiste ei ole. Kas see vastab teie hinnangul tõele?
GK: Kui sõjas noor mees kohtab elu ja surma küsimusi, siis jah, see toimib. Kuna meie usuline spekter on väga lai, st osa usub lihtsalt kõrgemat jõudu vms. Võib-olla on inimestel segu erinevatest usunditest ja maailmavaadetest. Kui rääkida vaid ateistidest, siis see lause nagu kehtiks. Sest tollel hetkel, kui sa oma tööd teed, pead uskuma, et teed õiget asja, kaitsed oma riigi huve, kaitsed nõrgemaid või tõrjud tagasi vastaseid, kes soovivad genotsiidi läbi viia vms. Sa pead teadma, miks sa seda teed. Kaevikus ei ole sul aga aega mõelda. Tänapäeval käib kõik väga kiiresti. Juba kaevikus olles töötad sa instinktiivselt, valmismõeldud tõekspidamistega. Olen täheldanud, et kui oled missioonil, siis keskeltläbi 10% on neid, kes usuvad Jumalasse juba enne ja umbes 10% on neid, kes teenistuse käigus liituvad (lasevad end kas ristida või leeritada). Noorem põlvkond vajab väga teadlikku leerikursust, sest nad vaatavad avara pilguga maailmas ringi. Leerikursust kaitseväes alustan alati religioonide õpetusest, erinevatest usunditest ja liigun sealt edasi. Püüan anda neile informatsiooni maailmas toimuvast ja selgitada, miks mingid asjad on nii, nagu nad on.
UK: Üks surmapattudest on tapmine. Kuidas sõdur sellesse suhtub? Kas tekitab kriisiolukorras küsimusi?
GK: No eks ma püüan seletada seda viiendat käsku väga suure põhjalikkusega. Minu põhiseisukohad on, et kui viiendat käsku hinnata oma algkeeles, siis seal on kirjas, et sa ei tohi mõrvata. Mis vahe on tapmisel ja mõrvamisel? Mõrv on isikliku kasu eesmärgil või kättemaksuks sooritatud tegu, aga tapmine on mitmes plaanis vaadeldav käitumisjuhis. Näiteks politsei peab takistama kurjategijat, kuid tal ei ole soovi teda tappa. Kas kohtunik tapab kohtualuse, kui määrab talle surmanuhtluse? Kaudselt surmab, kuid isik, kes on kurjategija, ise ju tapab end. Tal olid kõik võimalused hoida end kuriteost eemale, kuid ta siiski sooritas selle. Seega, kaudselt ta määras selle teoga enda saatuse ja teo võimaliku tagajärje. Sõdur vormistab riikliku otsuse. Vaenlasel on antud rahuläbirääkimistega võimalus mitte konflikti minna, kuid kui seda ei võeta kuulda, ongi sellel tõsised tagajärjed. Sõdur võib lahinguväljal olla tapja, aga ta võib olla ka mõrvar, kui vaenlane on relvastamata või kui ta vihahoos mõrvab allaandnud vaenlase. Siis rikutakse viiendat käsku. Siit tulebki välja, et kaplanil on hoopis teine lähenemine kui kirikuõpetajal ja asjade selgitamine on väga mitmetahuline. Alati pead arvestama, et sõjaväes on kaalul inimeste elud.
UK: Palju jääb kaplanil aega eraeluks?
GK: Kaplani töö on korraldatud avaliku teenistuse seaduse alusel, mis näeb ette viis tööpäeva. Alustad kell 8.15 ja õhtul kell 17.00 lähed koju, nädalavahetused oled kodus. Kui täidad minimaalsed nõuded, on elu suhteliselt tavalise kontoriametniku elu sarnane. Neid kaplaneid on. Kuid on ka neid, kes õhtuti jäävad kauemaks ja on ka nädalalõpus tihti tööl. Aga on ka muid tegevusi, mis on seotud kaitseväega, lähetused jne. Mul endal on 4 täiskasvanud last. Seega kodus ootab mind abikaasa, lapsed on juba pesast välja lennanud. Kaplanil on kohustuslikud rotatsioonid, seega võib see perele kaasa tuua elukoha muutusi vms.
UK: Leidsin internetiavarustest, et kaplanina käivitasid sa missiooniperede toetusprogrammi. Mis on sinu järgmine projekt?
GK: Jah, missiooniperede programmi käivitasime 2005 ja olin sellega seotud kuni 2008. aastani. 2013 käivitasime sinilillekampaania. Nüüd olen ma selle aktiivsest tegevusest eemaldunud ja eelmisest aastast otsustasin pühenduda Vigastatud Veteranide Ühingu tegevusele. Minu töö nendega on rohkem hingeline (hingehoid, leerikursus, laulatamine jne). Kaitseväes olevate veteranidega on lihtsam kontakti hoida, tsiviilellu läinutega on see olnud keerulisem, siin on tööpõld suur. Tihti on need inimesed jäänud elu hammasrataste vahele ja vajavad abi. Tahaksime veteranidele, kes soovivad kaitseväest lahkuda, teha ettevõtluskoolitusi, mittetulundussektoris tegutsemise kohta infot anda jne.
UK: Tänaseks oled tõusnud majori auastmele?
GK: Järgmine auaste on kolonelleitnant ja selle saamine sõltub auastme komisjonist, vaadatakse läbi minu koolitused, kas need on piisavad uue auastme saamiseks või seatakse mulle muud sõjalise koolituse tingimused.
UK: Mis on kaplani kõrgeim auaste kaitseväes?
GK: Koloneli auaste on kaplanile kõrgeim võimalik auaste meie kaitseväes. Mujal riikides on brigaadikindralid, aga meil see ei ole nii, meie riik on selleks liiga noor. Kolonel on paras auaste, ealiselt kaugemale ei jõuagi. Noor tudeng, kui tuleb kaitseväkke ja hakkab kõikides auastmetes arenema ja jõuab nii vanemkaplaniks kui peakaplaniks – ca 20 aastat kulub. Selle ajaga jõuad kõik need auastmed läbi käia. Kui 55-aastaselt oled kolonel ja sul ei ole enam kuhugi edasi liikuda, siis võib-olla võiks tulevikus ka meie kaitseväes kaaluda brigaadikindraliks ülendamist. Hetkel seda ei tehta. Väeosade kaplanid 55-aastaselt arvatakse reeglina erru – see on nende vanuseline ülempiir.
UK: Kas võib juhtuda, et ka sind saadetakse õige pea pensionile?
GK: Jah, alates 50. eluaastast võin esitada avalduse, mind arvatakse reservi ja hakkangi saama pensioni. Kaplanil on õigus olla ametis 55. eluaastani. Minu perspektiiv on kõrgem. Kui ma jaksan, saan oma ametikohal olla kauem.
UK: Kas peakaplanit ei võiks määrata ametisse nagu peapiiskopi – kuni surmani?
GK: Need aastad on määratud nii, et kuni 55 aastat on kaptenid ja majorid ning kolonelleitnandist kolonelini on 60 aastat vanusepiir.
UK: Gustav, tänan sind, et leidsid aega mind vastu võtta ja minu küsimustele vastata. Edu ja õnnistust sinu töös!
GK: Võta heaks ja nägemiseni!
Ulvar Kullerkupp (1966) on EELK Usuteaduse Instituudi rakenduskõrghariduse üliõpilane.
Major Gustav Kutsar (1965) on Eesti Kaitseväe Kaplan.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
