People say walking on water is a miracle, but to me
walking peacefully on Earth is the real miracle.
Thich Nhat Hanh
Tõejanus inimsugu on alati püüdnud maailma selgust tuua, näha põhjuseid ja ennustada tagajärgi, määratleda ennast mõistatuslikus kõiksuses. Meie imetabases maailmas leiavad aga pidevalt aset ka sündmused, mida inimmõistus selgitada ei suuda. Selliseid anomaaliaid oleme hakanud nimetama üldmõistega „ime“.
Oxfordi sõnaraamatu järgi on ime mingi ootamatu, ent teretulnud sündmus, mida ei ole võimalik loodusseaduste abil põhjendada ning mida seetõttu seostatakse jumaliku vahelesegamisega. Samas kasutatakse sõna „ime“ tavatähenduses ka siis, kui täidetud on vaid kaks esimest tingimust ning juhtunu ei ole ilmtingimata loodusseadustega vastuolus.
Tänapäeva sekulaarses ühiskonnas ongi imel enamasti too teine, argikeelne tähendus. Alates valgustusajast oleme hakanud jumaliku vahelesegamise võimalikkuses kahtlema ning eelistame maailma näha kindlaks määratud mängureeglitega süsteemina, kus igasugune loodusseadustest kõrvalehiilimine on välistatud.
Tõepoolest, loodusteaduste areng on seletamatute imede esinemissagedust märkimisväärselt kahandanud. Suurema osa imelugudest võib kirjutada illusiooni, pettuse või siis lihtsalt juhuse arvele. Siiski ei paku ka teadus meile kõiketeadmist. Endiselt leidub palju sellist, mida range ratsionalism ära põhjendada ei suuda.
Avatud süsteem ja loogiline ime
Teaduse arenedes oleme saanud teadlikuks aina suuremast hulgast mõjuritest, mille tähtsust varemalt alahinnanud või koguni eitanud olime.
Viimase aja üks huvitavamaid arenguid bioloogias ja füüsikas on uute inimmeele ja materiaalse maailma vaheliste seoste ilmnemine. Moodne meditsiin on näidanud, et keha ja mõtlemine on palju tihedamalt seotud, kui oleme seni tihanud uskuda. Mõne aasta taguste uuringute kohaselt pikendab positiivne mõtlemine inimese eluiga ligi kaks korda enam kui multifunktsionaalse vähiravim. Mõtete jõud aitab kaitsta DNA struktuuri ning ennetada seega kasvajate teket.
Asjaolu, et oleme avastanud selle imetabase vaimujõu toimemehhanismid, ei vähenda karvavõrdki selle imelisust. Pigem vastupidi – mida paremini adume selle nähtuse taga peituvate biokeemiliste protsesside ülimat keerukust, seda paremini hakkame mõistma ka imelisi tervenemisi. Tundes nüüd palju paremini platseeboefekti tohutut potentsiaali, saab ka selgemaks, kuidas küll on nii möödaniku kui ka tänapäeva ravitsejate teaduslikust perspektiivist kasutud ravimeetodid andnud nõnda silmapaistvaid tulemusi. Siiral usul on tohutu jõud. Usk imesse võib vahel ravida sama tõhusalt kui tõeline ime ise. Ning kas saabki üldse öelda, et platseeboefektil põhinev ime ei oleks tõeline?
Olgugi et keha ja meele vaheline ülitihe vastastikmõju võib teadusele olla uudne, on seda budismis, taoismis ja paljudes teistes vaimsetes traditsioonides juba ammu empiiriliselt tõendatud. Oma vaatlustes on aastatuhandete vanused traditsioonid jõudnud palju kaugemale kui hiljem sündinud loodusteadused.
Budismi ning ka teiste vaimsete traditsioonide kohaselt on (inim)meelel tohutu potentsiaal, mida vaid vähesed on õppinud täies mahus kasutama. Oskusliku meeletreeningu abil on võimalik saavutada ka selliseid tulemusi, mille tavainimesed imede valda liigitaksid. Nii näiteks suudab mõni joogi toime tulla ilmvõimatult väikeste toidukogustega või elada suisa söömata-joomata.
Üliinimlikud võimed võivad ilmneda nii eesmärgikindlate meeleharjutuste tulemusena kui ka meele puhastumise loomuliku lisandusena. Theravaada tekstide järgi omandas Buddha pärast vabanemise saavutamist abhiññā võimed, mille hulka kuuluvad muuhulgas võime lennata, vee peal kõndida, mõtteid lugeda ning kõikide olendite kõiki ümbersünde mäletada.
Windows versus Linux
Liigitada imed üdini inimlike nähtuste hulka oleks siiski liialt ühekülgne vaateviis. Toonitades kõikidele inimolenditele kättesaadavaid meeletreeningust tulenevaid üliinimlikke võimeid, ei tohiks tähelepanuta jätta ka teist imedega seonduvat aspekti, mida jumalat/jumalusi austavates religioonides väga rõhutatakse – üleloomulike olendite tegevust. Leidub vähe usundeid, mis kõrgemalt poolt pärineva abi täielikult ära põlgaksid.
Enamikku religioone ühendab usk kõrgematesse jõududesse, kelle jaoks meile tuttavad loodusseadused täiel määral ei kehti; nad opereerivad justkui teistsuguste mängureeglitega maailmades ning nende tööd ja tegemised paistavad meile imedena. Mõne müütilise mehemüraka võimed piirduvad pinnavormide ümberpaigutamisega, kõrgemate jumalate võimuvaldkonda kuulub tervete maailmade loomine ja haldamine. Jättes välja transtsendentse ainujumala, alluvad nad kõik mingitele mängureeglitele, kuid nende tegutsemisvabadus on üldjuhul märksa suurem kui inimesel.
Nende kahe imetegude aspekti – jumalike olendite tegevuse ja inimese meeletreeningu viljade – ühtsesse süsteemi paigutamiseks peame pöörduma taaskehastumise teooria poole. Iga olendi mängureeglid ja võimed sõltuvad tema enese varasemate tegude poolt loodud eeldustest. Ükski olend ei ole teistest fundamentaalselt erinev, kuid nende möödaniku tegude viljad on igaühe omanäoliseks kujundanud.
Iga tegu jätab endast maha jälje, mis avaldab mõju maailmale ja meie maailma kogemise viisile. Need möödaniku tegude jäljed ongi meie subjektiivse maailmakogemuse peamisteks ehituskivideks, mis määravad ära nii meie psühholoogilised kalduvused kui ka meie suhestumise ümbritseva maailmaga, sätestades reeglid, mille järgi siin ilmas toimetada saame.
Monoteistiku maailmapildi kohaselt meenutab universum Windowsi operatsioonisüsteemi: juurdepääs lähtekoodile on vaid Jumalal kui tarkvaraarendajal, ükski tavakasutaja selle ligi ei pääse. Budistlikku vaadet võiks aga võrrelda Linuxi operatsioonisüsteemiga, kus iga arvutikasutaja oma lähtekoodi kohandada saab ning on pärast muudatuste sisseviimist võimeline sooritama operatsioone, mida teised kasutajad ei suuda.
Imevõimed – kellele ja milleks
Kuigi osa uususundeid pöörab imetegudele tõsist tähelepanu, ei ole üleloomulikud juhtumised enamikus usundites siiski keskseks fenomeniks. Paljud suurmehed olevat omanud imelisi võimeid, kuid mitte kõik ei ole tihanud neid ülearu tihti kasutada. Leidub mitmeid lugusid, kus suured õpetajad on palved publiku veenmiseks imet teha tagasi lükanud.
Vaimust vaene rahamees kelgib oma kapitaliga, andetu aadlimees oma tiitliga, kehvapoolne guru oma imetegudega. Isik, kes pidevalt oma imevõimetega hoopleb, ei mõju kuigi austustväärivana. Mõne ebatavalise võime omamine ei pruugi sugugi näidata isiku vaimsete võimete kõrgust. Tiibeti budismi ningma koolkonna õpetuse järgi on takerdumine sügavas mõtluses tekkivasse heaolutundesse ning kasutute imevõimete tagaajamine üks kuueteistkümnest väärast vaatest.
Budism ei mõista imevõimeid hukka, kuid ei pea nende arendamist oma peamiseks eesmärgiks. Šākjamuni Buddha rõhutas, et ta õpetab ainult kannatuse olemust ja kannatuse lakkamisele viivat teed. Kõik, mis sellel teel käimist soodustab, aitab inimesel muutuda mõistvamaks ja kaastundlikumaks ning on hüvestav, kõik muu on ebaoluline. Ka taoistlik õpetus jõuab välja samadele järeldustele.
13. sajandi zen-õpetaja Dōgen on öelnud, et inimene vaatab maailma justkui läbi kitsa bambustoru ning arvab, et tõelisus polegi muud kui too kitsuke vaateväli. Budistlik õpetus on mõeldud teena selle ahta bambustoruperspektiivi laiendamiseks ning toimetama õppimiseks avanevas lõputu mitmekesisuse maailmas.
Olulisem kui see, kuhu suunda see bambustoru vaatab – kas paistab selle otsast Newtoni füüsika, Igor Mangi horoskoobid või valgusmõõgaga vehkiv Darth Vader –, on aga avaneva vaatevälja laius. Budism tahab bambustoru maha saagida, mitte lihtsalt seda millelegi muule suunata.
Taoistlikus traditsioonis leitakse, et imevõimetesse tuleks suhtuda ettevaatusega. Samamoodi nagu tuumaenergeetika annab inimkonna kätte sõgesuure energiahulga, mille oskamatu kasutamine võib päädida apokalüptilise katastroofiga, võib ka imevõimete antud tohutu vägi psüühiliselt ebastabiilsel inimesel lõppeda väga kurbade tagajärgedega. Seetõttu peetakse osas õpetusliinides paremaks hoida kõige efektiivsemaid õpetusi salajas ning jagada neid vaid kindla ettevalmistuse läbinud isikutega.
Mõtlus on väga võimas vahend nii kõrgete vaimsete ideaalide kui ka üpris maiste sihtide saavutamiseks. Sattusin mõni aasta tagasi sirvima käsiraamatut selle kohta, kuidas leida endale kujustamisharjutuste abil soodne autoliising. Budistliku õpetuse järgi ei pruugi selles olla midagi võimatut, kuid niiviisi oma karmasüsteemi kallal sorkimine ei pruugi alati hästi lõppeda ega inimest vaimselt edasi aidata. Imevõimed võivad kergesti muutuda vahenditeks, mille abil oma maiseid ihasid rahuldada ning ennast veelgi tugevamini sansaararatta külge kinni köita.
Loomulikult oleks vale ka imevõimeid täielikult hukka mõista. Ükski võime pole iseenesest ei hea ega halb, kõik sõltub sellest, kuidas seda kasutatakse. Paljud pühamehed on kasutanud oma üleloomulikke võimeid teiste ravimiseks ning muul moel ühiskonna teenimiseks. Selline altruistlik teguviis on kindlasti tee vaimsete kõrguste poole ning annab lugematul hulgal pälvimusi.
Kui saadakse virgunud olendiks, ilmnevad imelised võimed loomuldasa, vaimse arengu lisandusena. „Sellel aga, kes võtab mõistmise mõõga, ei jää midagi alles. Enne kui valgus koidab, on pimedus juba valguseks saanud,“ ütleb chan’i õpetaja Linji. (Sheng-yen, Härja jälgi mööda. Tänapäev (2007), 193.) Selline olend, kelle meele on teemantvälguna lõikav ületav mõistmine vabastanud igasugusest inimlikust piiratusest, võib loodusseaduste ikkest vabanenuna toimetada lõputu mitmekesisuse maailmas, kus ka imetegudes ei ole midagi imelikku.
Hõljuv õun
Võrreldes Newtoni aegadega on teaduslik maailmavaade tunduvalt avardunud ning hõlmab ka palju sellist, mille tavainimene imede valda liigitaks. Lavale on ilmunud peaaegu tetralemmaloogikale alluvad elementaarosakesed ning muud tavaloogikat seljatavad kangelased. Imedele nõiajahti pidavast teaduslikust ateistist on saanud dalai-laamaga koostööd tegev neuroteadlane.
Ajad, kus religiooni ikke alt vabanenud teadus üritas religioonile vastandudes maailma üksinda ära seletada ning oma oponendi ajaloo prügikasti heita, on möödanik. Kätte on jõudnud (dalai-laama sõnu laenates) dialoogi sajand, kus vanade rivaalide koostööst võib sündida midagi uut ja hüvestavat.
Kuigi loodusteadustega saab selgitada üha rohkem ja rohkem kunagisi müsteeriume, ei vähenda see sugugi nende imelisust. Vastupidi – kompuutertomograaf ja elektronmikroskoop võimaldavad meil leida imesid ka sealt, kust neid oodatagi ei osatud. „Elada võib kahte moodi. Üks on nõndaviisi, justkui poleks miski ime. Teine on see, et kõik meid ümbritsev on imeline,“ on öelnud Albert Einstein.
Budism ja teadus on üha enam lähenemas, õppides teineteiselt rohkem kui eales varem. Ehk saabub kunagi ka aeg, kus Newtoni gravitatsiooniseadus ja leviteeriv joogi mahuvad mõlemad teineteist välistamata meie üldtunnustatud maailmapilti.
Eerik Sven Puudist on Tallinna Ühisgümnaasiumi 11. klassi õpilane, kes selle aasta usundiõpetuse olümpiaadil saavutas kolmanda koha ning eelmisel aastal esimese koha.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
