Saateks
Qumrani käsikirjad ehk Surnumere kirjarullid on kogum vanu käsikirju, mis avastati vahemikus 1947–1956 üheteistkümnest koopast Qumrani asula varemete lähistel Surnumere loodekaldal. Kirjarullid on umbes 2000 aasta vanused, pärinedes 3. saj-st eKr – 1. saj-st pKr ehk hellenistlikust ja Rooma ajast. Suurem osa käsikirju on heebreakeelsed, ent leidub ka aramea- ja kreekakeelseid tekste. Enamik on kirjutatud töödeldud loomanahale, mõned ka papüürusele ja üks tekst on graveeritud vasele. Peaaegu kõik käsikirjad on säilinud fragmentaarselt – vaid käputäis on leitud puutumatutena. Rullide halvale seisukorrale vaatamata on tekstikatketest suudetud praeguseks taastada umbes 900 eri pikkusega käsikirja.
Surnumere kirjarulle on tihti nimetatud 20. sajandi olulisimaks käsikirjaleiuks. Tekstid on tõepoolest hindamatu väärtusega. Tänu oma füüsilistele omadustele ja sisulistele asjaoludele annavad need kirjeldamatu panuse aitamaks paremini mõista juutluse ajalugu, Vana Testamendi kaanoni kujunemisprotsessi ja kristluse tekkeperioodi. Qumrani leiud on teadlaskonnale Piiblist, selle teksti aja- ja kujunemisloost juba väga palju õpetanud. Ent rohkelt uurimist ja avastamist ootab veel ees. Alles hiljuti seisnes peamine Surnumere käsikirjadega seotud ülesanne tekstide toimetamises ja väljaandmises. Nüüdseks on kõik käsikirjad avaldatud ja kättesaadavad. Uurimisvõimalused on seega juba lõputud. 2017. aasta märgib 70 aasta möödumist Qumrani leidudest. Seda on kahtlemata põhjust tähistada. Järgnev artikkel püüab selle piduliku aastapäeva valguses anda lühikese ülevaate Surnumere käsikirjadest ja nende tähtsusest.
Artikkel toetub peamiselt John J. Collinsi raamatule Beyond the Qumran Community. The Sectarian Movement of the Dead Sea Scrolls, mis annab hea ülevaate oletatava Qumrani kogukonna olemusest ja Géza G. Xeravitsi ja Peter Porzigi õpiku stiilis teosele Einführung in die Qumranliteratur, mida tasub esile tõsta lihtsa ja süsteemse ülesehituse ning rohkete näidete tõttu. Artiklis toodud tabel ja joonis pärinevad samast raamatust.
Avastamislugu
Esimesed seitse Surnumere kirjarulli leidis 1947. aastal Qumrani varemete lähistelt koopast juhuse läbi beduiin, kes otsis parasjagu oma kadunud karilooma. Kolm rulli soetas kohe arheoloog ja Heebrea Ülikooli professor Eliezer Lipa Sukenik; teised ostis Jeruusalemma Süüria õigeusu kiriku metropoliit Mar Athanasius Samuel. 1948. aastal smugeldas Samuel oma valduses olevad neli kirjarulli Ameerika Ühendriikidesse, kus üritas neid mitu aastat müüa. 1954. aastal toimetas Sukeniki poeg Yigael Yadin need tagasi Iisraeli, kus need usaldati Shrine of the Book[1] fondile. Tegemist on Iisraeli Muuseumi haruga, mis on spetsiaalselt rajatud Surnumere käsikirjade säilitamiseks ja eksponeerimiseks.
Järgneva mõne aasta jooksul, 1949–1956, leidsid nii varandust otsivad beduiinid kui professor Roland de Vaux’ juhitud École Biblique et Archéologique Française ja Rockefelleri muuseumi ühise arheoloogilise ekspeditsiooni liikmed lähedal asuvast kümnest koopast veel umbes 950 erinevat tekstifragmenti.
Peale esimese seitsme rulli, mis on usaldatud Iisraeli Muuseumile, on valdav enamus tekstidest Iisraeli Muinasameti (Israel Antiquities Authority) omanduses. Teised on väljaspool Iisraeli asuvate institutsioonide valduses, näiteks Jordaania arheoloogiamuuseumis Ammanis ja Bibliothèque Nationale de France’s Pariisis või hoopis erakätes (Schøyeni kollektsioon Norras).
Esimeste kirjarullide avastamine käivitas sarnaste leidude jada lähipiirkonnas, pika toimetamis- ja kirjastamisprotsessi ning vaidluse tekstide päritolu kohta, mis kestab tänase päevani. Surnumere käsikirjad, nagu neid on laiemas üldsuses hakatud nimetama, koosnevad leidudest, mis on tehtud sellistes väljakaevamispiirkondades nagu Wadi Murabba’at, Naḥal Ḥever ja Wadi ed-Daliyeh. Enamasati räägitakse Qumrani leidudega ühenduses ka Damaskuse Dokumendi keskaegsest koopiast, mis leiti Kairo sünagoogist 1897. aastal.
Koopad ja leiud
Ühtekokku leiti Qumrani asula lähemast ja kaugemast ümbruskonnast käsikirju üheteistkümnest koopast. Koopad on nummerdatud vastavalt avastamise järjekorrale: 1Q, 2Q, 3Q, 4Q jne.
Koobas 1 (1Q)
Koopa avastas juhuslikult üks kadunud karilooma otsiv beduiin aastal 1947. Esimesest koopast leiti kõige paremini säilinud kirjarullid, kuna neid kaitsesid kõrged kaantega kaetud savianumad. Märkimisväärsed käsikirjaleiud sellest koopast on näiteks kaks Jesaja raamatu koopiat, Sõjakeerik, mis kirjeldab oodatavat apokalüptilist lahingut Valguse Laste ja Pimeduse Laste vahel; ja Kogukonna reeglistik ehk hulk eeskirju, mis kehtisid sektis või usukogukonnas, keda arvatakse olevat koostanud paljud leitud käsikirjadest.
Koobas 2 (2Q)
Koopa avastasid esimese lähedalt 1952. aasta veebruaris arheoloogid, kes teostasid väljakaevamistöid Qumranis. See sisaldas fragmente paljudest piibellikest raamatutest, seal hulgas näiteks kõik viis Moosese raamatut (millest 3Ms on kirjutatud vanaheebrea šriftis), Jeremija, Psalmid. Lisaks apokrüüfne Eenoki raamat. Koopast leiti veel rihmad, mida kasutati kirjarullide kokkusidumiseks.
Koobas 3 (3Q)
Koopa leidsid arheoloogid märtsis 1952. See sisaldas katkeid raamatutest nagu Hesekiel, Psalmid, Nutulaul. Lisaks Jesaja raamatu kommentaar. Kõige ebatavalisem leid oli Vaskrull (3Q15): pikk graveeritud kirjadega metallplaat, mis võis endast kujutada templiaarete nimekirja.
Koobas 4 (4Q)
Koopa avastas 1952. aasta augustis beduiin, kes uuris iseseisvalt ümbruskonda, samal ajal kui arheoloogid tegelesid väljakaevamistöödega seal samas vahetus läheduses. Tegemist on kõige rikkalikuma leiukohaga. Koobas sisaldas 575 käsikirja, suurem osa neist „räbalais“, kokku umbes 15000 fragmenti. Neljanda koopa leidude hulka kuuluvad näiteks piibellike ja apokrüüfsete raamatute osad, piibellikud kommentaarid, kirjutised juudi seadustiku kohta, palved ja sekti dokumendid. Kuna tekstikatked olid väga halvasti säilinud ja äärmiselt kehvas seisukorras, olid 4. koopa leiud kõige raskemini dešifreeritavad ja tõlgitavad.
Koobas 5 (5Q)
Avastati 4. koopa lähedalt 1952. aasta septembris. Selle kaevasid välja arheoloogid ja koobas sisaldas peamiselt piibellikke tekste.
Koobas 6 (6Q)
Koopa avastas beduiin. See sisaldas piibellikke töid, hümne, palveid ja sekti dokumente.
Koopad 7 (7Q), 8 (8Q), 9 (9Q) ja 10 (10Q)
Koopad avastati vahemikus veebruar – aprill 1955 Qumrani asula lähistelt. Seitsmes koobas sisaldas kreekakeelseid tekste, sh 2. Moosese raamatu kreekakeelset tõlget. Kaheksas koobas sisaldas fragmente 1. Moosese raamatust, Psalmidest ja liturgilistest tekstidest. Üheksandast koopast leiti vaid üksik papüürusfragment ja kümnendast koopast kirjadega savipotikild ehk ostrakon.
Koobas 11 (11Q)
Koopa avastas beduiin 1956. aasta veebruaris. Koobas sisaldas piibellikke ja apokrüüfseid tekste. Kahtlemata tähelepanuväärseim leid oli Templirull (11Q19) – pikim Surnumere käsikiri, mille puhul võib tegemist olla isegi Toora lisaraamatuga. Templirulli suutsid teadlased taastada alles aastal 1967.
Käsikirjade kirjeldus
Erinevate tekstide fragmente võib kokku olla 15000–20000 ja neist moodustub umbes 900 teksti, millest umbes 238 (26,4%) on „piibellikud“, umbes 520 (57,8%) „mittepiibellikud“ ehk piiblivälised ja umbes 128 (14,2%) mitteidentifitseeritavad käsikirjad.
| Koobas | Piibellikud käsikirjad | Piiblivälised käsikirjad | Identifitseerimatud käsikirjad | Kokku |
| 1Q | ≈ 16 | ≈ 29 | ≈ 30 | ≈ 75 |
| 2Q | ≈ 18 | ≈ 8 | ≈ 7 | ≈ 33 |
| 3Q | 3 | ≈ 7 | ≈ 5 | ≈ 15 |
| 4Q | ≈ 170 | ≈ 440 | ≈ 40 | ≈ 650 |
| 5Q | ≈ 8 | ≈ 7 | ≈ 10 | ≈ 25 |
| 6Q | ≈ 7 | ≈ 14 | ≈ 10 | ≈ 31 |
| 7Q | 2 | _ | ≈ 17 | ≈ 19 |
| 8Q | 4 | _ | 1 | ≈ 5 |
| 9Q | _ | 1 | _ | 1 |
| 10Q | _ | 1 | _ | 1 |
| 11Q | ≈ 10 | ≈ 13 | ≈ 8 | ≈ 31 |
| Kokku | ≈ 238 | ≈ 520 | ≈ 128 | ≈ 900 |
Leitud fragmentidest keskeltläbi 800 on taastatud. Neist umbes 200 (25%) on piibellikud käsikirjad. Kõige rikkama, 4. koopa 575 käsikirja hulgast on umbes 127 liigitatud piibellikuks. Ülejäänud kümnest koopast kokku taastati umbes 65 piibellikku käsikirja.
Käsikirjade tähistamine
Surnumere käsikirjade üldnimetus kujuneb viiest näitajast: materjal; leiukoht; käsikirja pealkiri (või number); sama teksti erineva koopia nimetus; keel, milles käsikiri on kirja pandud.
Materjaliks on tavaliselt nahk (jäetakse nimetuse koostamisel märkimata), harvemal juhul papüürus (pap), ostrakon (ostr), vask (cu; ainult 3Q15). Märgistatud puitu (lad lignum: lign) või pärgamenti (perg) Qumranist leitud ei ole.
Qumranist leitud tekstide päritolu määramiseks kasutatakse koopa numbrit (1–11), millele järgneb täht Q, näiteks 4Q. Teised leiukohad on Masada (Mas); Wadi Murabbaʽat (Mur), Naḥal Ḥever / Wadi Ḫabra (Ḥev), Wadi Sdeir / Naḥal David (Sdeir), Naḥal Ṣe’elim / Wadi Seiyal (Se), Khirbet [el-]Mird / Hyrkania (Mird).
Käsikirja pealkiri tuuakse välja lühendatud kujul: Gen, Ex, jne (enamasti ingliskeelsed nimetused). Kui kasutatud kiri on vanaheebreakeelne, märgitakse see eesliitega paleo- (paleo), näiteks paleoLev = 3. Moosese raamat, mis on kirjutatud paleoheebrea kirjas. Palvekarpide tekstide (fülakteerionid) pealkirjaks pannakse Phyl, uksepiida palvetekstide (mezuzot) pealkirjaks on Mez. Kui tegemist on kommentaariga pešeri vormis, märgitakse enne kommenteeritava raamatu nime täht p (pHab = Habakuki raamatu pešer), targumite juures kasutatakse tähistust tg (tgLev = Leviticuse targum). Testamendikirjanduse puhul kasutatakse enamasti lühendit T: TLevi = Leevi testament. Apokrüüfide nimetusele eelneb ap (mõnikord apocr): apGen = 1. Moosese raamatu apokrüüf. Aeg-ajalt kasutatakse palvetekstide puhul lühendeid Pr või Or (ingl prayer, lad oratio), lühendit ps kasutatakse kreekakeelse ψευδής (pseudēs, „vale, valelik“) puhul.
Kui ühte teksti on samas koopas leitud mitmest kohast, märgistatakse need väiketähelise ülaindeksiga pealkirja järel, näiteks 4QDc = Damaskuse kirja 3. koopia, mis on leitud 4. koopast.
Kui käsikiri on kirjutatud heebrea keeles, siis seda enamasti välja ei tooda (aeg-ajalt esineb hebr); teisi keeli tähistatakse järgnevalt: aramea (ar, harvem aram), araabia (arab), kreeka (gr), ladina (lat), nabatea (nab), kristlik palestiina araabia keel (cpa). Kõiki neid keeli Qumrani käsikirjade hulgas ei esine.
Täpne leiukoht antakse edasi järgnevalt: kui kirjarull on hästi säilinud, määratletakse komaga eraldatult veerud ja read: 1QM XIII,2 = Sõjareeglistik (Milhamah), 13. veerg, 2. rida. Kui veergude arvestus on kindel (st absoluutne), kasutatakse suhteliste veerunäitude juures suuri rooma numbreid, ligikaudsete fragmentide juures väikseid rooma numbreid. Fragmendid märgistatakse väiketähelise f-ga ja fragmendi numbriga (f2 = fragment 2; f2i = 2. fragmendi esimene veerg). Siinkohal võivad olla välja toodud ka fragmendikombinatsioonid (f1+2 = fragmentide 1 ja 2 kombinatsioon; f1–3,5 = fragmentide 1, 2 ja 3 kombinatsiooni 5. rida)
Käsikirjade liigid ja žanrid
Qumranist ja selle lähiümbrusest leitud tekstikorpus on äärmiselt mitmekesine. Sinna kuuluvad kirjutised, mis arvati hiljem Heebrea Piibli kaanonisse, kuid mis olid Qumrani tekstide kirjutamise ajal veel kujunemisjärgus. Need käsikirjad on seega piibellikud. Lisaks leiti arvukalt piibliväliseid töid ehk teisi religioosseid kirjutisi, mis olid käibel teise templi ajal ja mis sageli olid sisult väga tihedalt seotud tekstidega, mis praegu on Heebrea Piiblis. Selliste näidete hulka kuuluvad apokrüüfid ja pseudepigraafid ehk tekstid, mis olid juba varasemalt tuntud, kaasa arvatud tõlgetena teistest keeltest. Üheks selliseks näiteks on Juubelite raamat, millest olid teada kreeka- ja etioopiakeelsed versioonid. Piibliväliste käsikirjade hulgas paistavad iseäranis silma need, mida hakati edaspidi nimetama algupärasteks Qumrani käsikirjadeks või sektantlikeks käsikirjadeks. Tegemist on tekstidega, mis sisaldavad eriomaseid tunnusjooni, sest nad lähtuvad ilmselt ühest konkreetsest kogukonnast või on see konkreetne kogukond neid tekste vähemalt toimetanud. Tekstid on teistest eristatavad täiesti ainuomase maailmapildi ja keelekasutuse tõttu ning nad kirjeldavad ühe kindla religioosse kogukonna usulisi tõekspidamisi ja tavasid.
Valdav enamus Surnumere kirjarulle on religioosse sisuga. Tekstid saab laias laastus jaotada kahte suurde rühma: piibellikud ja piiblivälised tekstid. Need omakorda jagunevad vastavalt sisule mitmeks eriomaseks alarühmaks. Fragmentide hulgas on ka identifitseerimatuid tekste, mis on väga kehvas seisukorras ja nii halvasti säilinud, et neid lihtsalt ei ole võimalik millegi alusel liigitada.
Surnumere käsikirju rühmitatakse üldjuhul vastavalt nende sisule või žanrile. Konkreetsete kategooriate ja pealkirjade osas võib muidugi esineda väiksemaid lahknevusi. Sama tekst võib vastavalt vaatenurgale kuuluda ka mitme alarühma alla, mis teda iseloomustab või kirjeldab. Näiteks liturgiline tekst võib sisaldada ka tarkuskirjanduslikke elemente. Siinkohal kasutatavad terminid on vaid suuniseks, mis aitavad Qumrani tekstide kogumikus orienteeruda.
1. Piibellikud käsikirjad
Need käsikirjad sisaldavad materjali, mis on leitavad Heebrea Piiblist, nagu seda tänapäeval tuntakse. Surnumere kirjarullide hulgas on esindatud kõik Heebrea Piibli raamatud, välja arvatud Estri raamat. Piibellikud käsikirjad saab omakorda jaotada alaliikideks.
a. Piibliraamatute käsikirjad ehk pühakirjad.
b. Tefillin ja mezuzot ehk piiblitekstide väljavõtteid sisaldavad pärgamendiribad, mis aitavad pidada Dt 6:6–9 antud käsku: „Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!“
c. Pühakirja tõlked ehk pühakirja tekstide kreekakeelsed ja arameakeelsed tõlked (targumid).
2. Piiblivälised käsikirjad
Nende käsikirjade näol on tegemist kirjutistega, mis ei kuulu Heebrea Piibli kaanonisse. Siia gruppi arvatakse nii Qumrani kogukonnale ainuomased õpetuslikud tekstid ning elukorraldust sätestavad ja avavad kirjutised kui ka tekstid, mis küll sarnanevad nendele, millest moodustus Heebrea Piibel, ent mida sellesse kogumisse siiski ei lisatud. Mõned sellistest tekstidest on ilmselt olnud piirkonniti ametlikult tunnustatud ja pühaks peetud. Piiblivälised käsikirjad jagunevad samuti alaliikideks.
a. Apokrüüfid / deuterokanoonilised käsikirjad ehk kogum raamatuid, mis kuuluvad piiblikaanonisse katoliiklikus ja idakiriklikus traditsioonis, kuid mida ei peeta osaks Heebrea Piiblist või protestantlikust kaanonist. Apokrüüfidest on Surnumere käsikirjade hulgas Jeesus Siirak, Toobit ja Jeremija kiri (Baaruki raamatu viimane peatükk).
b. Parapiibellikud tekstid ehk tekstid, mis on seotud pühakirjas esindatutega, kas läbi ümberjutustuse, laiendamise või mugandamise (seadustik, jutustused). Näiteks võib tuua Genesise apokrüüfi, Eenoki raamatu ja Templirulli. Mõned parapiibellikud tekstid (Juubelite raamat, arameakeelne Leevi dokument) võisid teatud religioossete gruppide hulgas olla pühakirja staatuses.
c. Eksegeetilised tekstid ehk tekstid, mis analüüsivad ja tõlgendavad piibellikke töid selgete viidetega konkreetsetele raamatutele. Tuntuimad selle valdkonna kirjutised on pešerid, mis seovad piibelliku prohvetluse või ettekuulutuse Qumrani kogukonna ajaloo ja kogemusega, keskendudes eriliselt viimsetele päevadele. Kommentaarid on kergesti äratuntavad väljendi pešer kasutamise tõttu kirjalikes formuleeringutes, mis seovad Piibli teksti tsitaadi selle tõlgendusega. Eksegeetiliste tekstide alla kuuluvad näiteks Genesise kommentaar, Jesaja kommentaar ja Midrash Halakha.
d. Määrused ja õigusaktid ehk tekstid, mis tegelevad religioosse reeglistiku ja seadustikuga. Õigusaktid hõlmavad mitut valdkonda, seal hulgas tsiviilasjad, rituaalsed nõuded (näiteks festivalid ja pidustused), templiteenistus ja puhtus, eetilised käitumisnormid jms. Paljud Qumrani tekstid tõlgendavad ja laiendavad piibellikke seadusi. Reegliraamatud, nagu näiteks Kogukonna reeglistik või mõningad Damaskuse dokumendi osad tegelevad konkreetselt sekti enda reeglite, regulatsioonide ja eeskirjadega. Mõned õigusaktid (eriti 4QMMT) polemiseerivad ka vastanduvate religioossete gruppidega.
e. Kalendrid ja kalendriga seotud tekstid. Qumrani koobastest leitud kalendriga seotud tekstid toetuvad peamiselt päikese, mitte kuuga seotud arvutustele. Kalendrid annavad head aimu tolleaegsete tähtpäevade, pidustuste ja preesterliku korra kohta. Mõnede kalendrite krüptiline šrift ehk ebatavaline heebrea kirjaviis võib viidata neis esitatud teabe salajasusele ja esoteerilisusele.
f. Liturgilised ja poeetilised tekstid. Enamik Qumrani kirjanduse poeetilistest tekstidest on tihedalt seotud piibelliku luulega, ent paljud sisaldavad ka teemasid ja väljendeid hilisemast ajast, eriti silmapaistvalt sektantlikud kiidulaulud, näiteks hodajót. Mõned tekstid olid mõeldud kasutamiseks iseseisvalt, teised liturgiatel.
g. Tarkuskirjanduslikud tekstid ehk kirjutised, mis jätkavad tarkuskirjanduslikke traditsioone, mida võib kohata piibellikes Õpetussõnade, Iiobi, Koguja raamatus ning apokrüüfsetes Jeesus Siiraki ja Saalomoni Tarkuseraamatus. Need käsikirjad pakuvad praktilisi nõuandeid igapäevaeluks, juureldes samal ajal maailma ja inimeseks olemise intellektuaalsete teemade üle. Qumrani kirjanduse tarkusloolised tekstid ühendavad praktilised ja intellektuaalsed teemad apokalüptilise murega ja suhestuvad aeg-ajalt ka õiguslike küsimustega.
h. Ajaloolised tekstid ehk tekstid, mis seonduvad teemakäsitlustes ajalooliste sündmustega. Mõned kujutavad endast toimunud sündmuste kõlbelisi ja teoloogilisi tõlgendusi. Ajalooliste tekstide fragmendid mainivad ajaloolisi isikuid nagu näiteks kuninganna Salome Aleksandra ja mõningad Kreeka kuningad. Ajaloolistele tekstidele on iseloomulik ka see, et paljud kirjeldatud sündmused on pandud toimuma keset sõdasid või mässe.
i. Eshatoloogilised ja apokalüptilised tekstid. Qumrani kogukond kasutas ainulaadset terminoloogiat, kirjeldamaks ühe kindla ja iseäraliku grupi või kogukonna omanäolist teoloogiat, maailmavaadet ja ajalugu. Lisaks kogukonna reeglitele ja määrustele rõhutavad sekti tuumiktekstid lõpuaega, mis kogukonna meelest oli möödapääsmatu.
Qumrani kogudus. Teoloogia ja sisulised asjaolud
Surnumere käsikirjade varases uurimisloos omistati üldjuhul kõik Qumrani käsikirjad esseeni kogukonnale – ühele kolmest peamisest juudi sektist, mida on kirjeldatud antiiksetes ajalooallikates nagu Flavius Josephuse ja Philo kirjutised. Viimastel aastatel on aga senine üksmeel järsult kõikuma löönud. Enamik teadlastest liigub nüüd konsensuse suunas, et tekstikorpus esindab pigem omavahel seotud kogukondade kirjutisi, mis on kokku koondatud ja pole seega ühe ainukese sekti oma. Isegi tekstid, mida peetakse või mida võib pidada sektantlikeks, on tõenäoliselt koostanud mitu gruppi nii kogukonna sees kui väljaspool seda ja kirjarullid on mingil hetkel lihtsalt ühte kohta kokku koondatud.
Kuna umbes veerand Qumrani lähiümbrusest leitud tekste on n-ö sektantlikud ja koosnevad materjalist, mis näib kajastavat ühe konkreetse usugrupi või kogukonna elufilosoofiat, siis on alates esimestest Surnumere käsikirjaleidudest ette pandud arvukalt teooriaid, mis võiksid aidata mõista, kes on saladusliku leiu taga. Selleks on tekstidest leitud ideoloogilisi või teoloogilisi mõtteid võrreldud religioossete gruppide omadega, kelle kohta on teada, et nad tekstide kirjutamise ajal tegutsesid; või üritatud kokku panna käsikirjades leiduvaid ilmseid ajaloolisi viiteid teise templi perioodil aset leidnud sündmustega. Paljude taoliste rekonstruktsioonide keskmes on olnud nn Qumrani kogukonnas käibel olnud hüüdnimed, mis esinevad teatava sagedusega sektilistes tekstides ja mida kasutatakse, et tähistada võtmeisikuid või inimgruppe sekti igapäevaelus või ajaloos. Sellised põhitegelased on näiteks Õigluse Õpetaja (Teacher of Righteousness) ja Kuri Preester (Wicked Priest).
Tekstilise ja arheoloogilise tõendusmaterjali kombinatsioon lubab paika panna üldise, umbes 250-aastase ajavahemiku, mille sees võiks otsida tekstikorpusele ajaloolist konteksti, ulatudes umbkaudu aastast 180 eKr aastasse 70 pKr. Kirjarullide dateerimine paleograafia ja radiosüsinikumeetodil paljastab, et enamik kirjarullidest on kirjutatud just selles vahemikus. Esimesed kaks makkabite raamatut ja juudi ajaloolase Flavius Josephuse tööd toetavad samuti seda ajalist raamistikku.
Sekt, millele käsikirjades viidatakse kui „koguduse nõukogule“ (ʻadat hajjaḥad), on ilmselt moodustunud vastuolude tulemusel, mille tekitasid erinevused templi ja kultuse küsimustes, nagu kalender, rituaalse puhtuse seadused ja kümnis. Need vaidlused ajendasid ilmselt sekti asutajat (tekstides tuntud kui Õigluse Õpetaja) hülgama rüvetatud templit, taganema juudi kogukonnast tervikuna ja rajama isoleeritud asula Surnumere lähedale.
Sektantlikes käsikirjades viidatud grupeeringu liikmed olid äämiselt eraklikud ja hellitasid messiaanlikke ootusi. Nad vihkasid oma vaenlasi kirglikult. Nende lõppeesmärk oli naasta Jeruusalemma ja taastada jumalateenistus uues, täiesti puhtas templis, mida nad uskusid Jumalat ennast ehitavat, kui lunastus on saabunud.
Üks osa teadlasi on väitnud, et kirjarullid kuulusid algselt sektantlikku raamatukokku, mis asus kogukonnakeskuses Qumranis. Koobastesse peitsid need sektiliikmed ise, kes lahkusid läheneva Rooma sõjaväe kartuses lootusega, et lähitulevikus on neil võimalik pühad dokumendid peidupaikadest tagasi tuua. Alternatiivsete teooriate järgi jällegi on rullid asetanud koobastesse juudi mässulised, kes põgenesid Jeruusalemmast.
Viimaste aastate uurimisseis näitab, et Qumraniga seoses ühele ainsale konkreetsele kogukonnale viitamine on problemaatiline. Seda toetab Õpilase reeglistik või Kogukonna reeglistik (serek hajjaḥad, 1QS), milles peetakse üsna selgelt silmas enamat kui ühte kogukonda: „In this way shall they behave in all their places of residence… in every place where there are ten men of the council of the community, there should not be missing among them a priest… and in the place in which the ten assemble there should not be missing a man to interpret the law day and night“ (1QS 6:1–8). Lisaks olgu veel vaid ühe näitena toodud Qumrani neljandast koopast leitud Kogukonna reeglistiku üksteisest erinevad redigeeringud. See tõstatab küsimuse, miks oleks pidanud kohati isegi vasturääkivaid koopiaid säilitatama, kui kõik need tekstid oleksid olnud suunatud ainult ühele kogukonnale. Üks võimalik lahendus, millele on alles väga hiljuti hakatud tõsisemalt tähelepanu pöörama, on, et erinevad tekstikujud teenisid erinevaid kogukondi laiema ühingu sees ja et need tekstid viidi Qumrani ainult selleks, et neid seal kriisiajal peita.[2]
Kuigi paljud teadlased on seisukohal, et käsikirjad moodustasid ühe kindla Qumrani asulas elutsenud sekti või usulise liikumise raamatukogu, ilmneb siiski, et oletatava sekti liikmed kirjutasid vaid osa kirjarullidest ise, ülejäänud tekstid koostati või kopeeriti mujal.
Surnumere käsikirjade tähtsus
Surnumere käsikirjade avastamine märgib olulist pöördepunkti piibliteadustes. Kirjarullide hulgas olevad piibellikud käsikirjad ehk umbes 200 koopiat Heebrea Piibli raamatutest esindavad vanimaid teadaolevaid tõendeid piiblitekstide kohta maailmas. Apokrüüfsete käsikirjade hulgas on töid, mis olid varasemalt teada vaid tõlgete kaudu või mida ei tuntud üldse. Sektantlikud käsikirjad peegeldavad mitmesuguseid kirjanduslikke žanre: piiblikommentaarid, usulis-õiguslikud tekstid, liturgilised kirjutised, apokalüptilised kompositsioonid jne.
Kirjarullid aitavad mõista nii juutide kui ka varajaste kristlaste ajalugu ja kultuuri perioodil, mil tekstid kirjutati. Tänu sellele märkimisväärsele leiule on teadmised hellenistliku ja Rooma perioodi juudi ühiskonna korraldusest ja toimimisest oluliselt rikastunud. Sama kehtib rabiinliku juutluse ja varakristluse kohta. Varem kasutada olnud allikad Flavius Josephus jt kreeka ja rooma autorid, Uue Testamendi evangeeliumid ja rabiinlikud tekstid andsid küll teatava pildi selleaegsest elukorraldusest, ent nüüd saab seda täiendada ja toetada või sootuks ümber hinnata Surnumere leidude abil.
Kõik selleaegsed juudi grupid näisid olevat olnud üksmeelel Piibli keskse rolli ja tähtsuse osas, kuigi nende arusaamad pühast kirjast või kirjandusest võisid üksjagu erineda. Piiblivälised tekstid näiteks ilmestavad lahknevusi erinevate usuliste gruppide pühakirja tõlgendamise viisides ja selle juhtnööride ning korralduste järgimises. Samuti on tekstid täiendanud meie teadmisi vana aja piiblitõlgendamisest ja ajalooliste sündmuste mõjust usuelule ja kandvatele religioossetele ideedele või vaadetele. Tekstid heidavad valgust filosoofilistele vaidlustele ja tüliküsimustele, mis puudutavad näiteks templit ja preesterlust, religioosset kalendrit ja surmajärgset elu.
Käsikirjad annavad meile enneolematu võimaluse heita pilk sellele, milline oli kujunev Piibel 2000 aastat tagasi ja veenduda, et tekstide kirjutamine, edasi andmine ja otsustamine, millised raamatud jõuavad kaanonisse, oli inimtegevuse tulemus ja seega mõnes mõttes juhuslik. Iga piibliraamatu kompositsioon kasvas ja arenes sajandite jooksul ning seda parandasid, täiendasid või kirjutasid koguni täiesti ümber anonüümsed kirjatundjad.
Hiljuti anti avalikkusele teada oletatava 12. Qumrani koopa avastamisest. Ent sealt leitud kirjeteta rullifragment, linased riideräbalad ja potikillud ei ole paraku piisav tõendusmaterjal, et asetada leid üheteistkümne eelneva koopaga sama kõrgele pulgale. Kena kingitus Surnumere käsikirjade avastamise 70. aastapäevaks sellegipoolest!
[1] Heebrea keeles Heikhal HaSefer, tõlkes võiks tähendada umbes „raamatulaegas“ või „raamatu pühamu“. Tegemist on valge kuppelehitisega, mida ümbritseb vesi. Üle valge kupli lasub must basalt-vall. Ühe tõlgenduse kohaselt põhineb hoone kuju ja värv Sõjakeerikus kujutatud Valguse Poegade võitlusele Pimeduse Poegade vastu: valge kuppel sümboliseerib Valguse Poegi ja must vall Pimeduse Poegi.
[2] Ent Koguduse reeglistik ehk Community Rule pole ainuke Qumranist leitud kogukonnale suunatud reeglistik. Kaks keskaegset koopiat tekstist, mis kirjeldab sektantlikku liikumist, on leitud Ben Ezra sünagoogi genizást Vana-Kairost 1896. aastal; hiljem sai tekst tuntuks Damaskuse dokumendi nime all. Selle kohta vt näiteks Collins 2010: 2–6.
Kirjandus
Collins, John J. (2010) Beyond the Qumran Community. The Sectarian Movement of the Dead Sea Scrolls. Grand Rapids: Eerdmans.
Xeravits, Géza G., Porzig, Peter (2015) Einführung in die Qumranliteratur. De Gruyter Studium. Berlin/Boston: Walter de Gruyter.
Kristiina Vaiksalu (1986) on usuteaduse magister, EELK liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
