Artiklid

Teoloogiaharidus Tartu ülikooli usuteaduskonnas, 2. osa

Anu PoldsamVt artikli esimest osa siit.

Tartu ülikooli usuteaduskonnas antava teoloogiahariduse raskuspunktide üle arutlemine on tänapäeval paljuski kantud soovist leida aja- ning asjakohane enesemääratlus. Selleks et teada, kes me oleme täna ja kes tahame olla homme, on vältimatu küsida, kes me olime eile ja kas usuteaduskonna tegutsemise järjepidevus (millest saab vaatamata selle lühemat ja pikemat aega kestnud katkestustele siiski rääkida) on olnud pigem vormiline-nominaalne või sisuline või mõlemat. See on vajadus, millele Urmas Petti juhtis tähelepanu juba 2003. aastal (Petti 2003, 298). Tuleks küsida, mis sidus teaduskonna üht ajajärku eelmise ja järgmisega ning praegust esimese, eelviimase või viimasega. Paratamatult tuleb ka siin – ainese rohkuse ja aja ning leheruumi nappuse tõttu – otsustada mingisuguse rõhuasetuse kasuks. Seega alustan küll algusest, ent keskendun enam praegusele teaduskonnale ja talle vahetult eelnenule.

 

Academia Gustaviana / Academia Gustavo-Carolina (1632–1710)

Rootsiaegses Academia Gustavianas (16321665) nagu ka Academia Gustavo-Carolinas (16901710) tegutsenud usuteaduskonnas valitses oma aja jaoks klassikaline lähenemine, kus rõhuasetus oli esmajoones (eelkõige Vana Testamendi (VT) ja seejärel Uue Testamendi (UT)) eksegeesil, dogmaatikaga tegeleti dogmaatiliste üksikküsimuste ja juhtumite lahendamise läbi ning kirikulugu oli tihedalt seotud eksegeesiga. Nii tegutses sellel ajajärgul usuteaduskonnas neli professorit: I. teoloog ehk korraline professor, kelle valdkonnaks olid VT ajaloolised raamatud algkeeles ja kiriku ajalugu maailma loomisest Kristuse sündimiseni; II. teoloog ehk korraline professor, kes tegeles UT raamatutega algkeeles ja UT kiriku ajalooga Kristuse sündimisest kuni käesolevate aegadeni; III. kolmanda teoloogi ehk erakorralise professori alaks olid prohvetiraamatud ja IV. neljas teoloog ehk erakorraline professor õpetas lookuseid või usudogmasid koos vasturääkivustega. (Viimase koht oli reeglina täitmata ja selle õppeülesandeid täitsid I., II. ja III. teoloog, kes sageli ei õpetanud samuti vastavuses oma erialaga). Usuteaduskonna erakorralised professorid õpetasid ka filosoofiateaduskonnas heebrea, kreeka või ida keeli. Õppetöö toimus loengute, disputatsioonide ja eksamitena.[1]

 

Keiserlik Tartu Ülikool (1902–1916)

Kui ülikool ja sellega ka usuteaduskond 1802. aastal pärast pea sada aastat kestnud pausi Keiserliku Tartu Ülikooli nime all taas avati, valitses varasemaga võrreldes uudne arusaam teadusest, ülikoolistuudiumist ja teoloogiastki (vt lähemalt Riistan 2004). Euroopas toimuvad arengud teaduse ja religiooni vallas ei jätnud mõjutamata ka Eestit ning nende taustal ei olnud usuteaduskonna avamine sugugi nii iseenesestmõistetav ega ka loomulik, nagu võib tunduda. Tegu oli Vene tsaaririigi kontekstis täiesti erandliku nähtusega – kui teistes toonase tsaaririigi ülikoolides oli kõigis vaid kolm teaduskonda – filosoofia-, arsti- ja õigusteaduskond –, siis Tartus lisandus neile ainsana neljandana usuteaduskond, mis oli sellisena ainus omaette teaduskonnana teoloogilist ülikooliharidust andev ja protestantlikke usuteadlasi koolitav õppekeskus (Palamets 2003, 74). Samas õpetasid 1834. aastast ülikoolis õigeusu preestrid (esmalt usuõpetajatena ja aastatel 1850–1917 õigeusu teoloogia professoritena)  õigeusulistele üliõpilastele ka õigeusu teoloogiat. Omaette õppetoolina kanti see ülikooli õppetoolide nimistusse 1865. aastal, ent selle eesmärgiks ei olnud teoloogide koolitamine, vaid erinevate erialade õigeusklikest üliõpilastele usuõpetuse andmine (Schvak 2011, 73).

Olemuselt oli toonase usuteaduskonna näol tegu saksakeelse evangeelse fakulteediga protestantlikus ülikoolis ja seega evangeelse usu eelpostiga idas, kus valmistati ette vaimulikke nii Balti kubermangude kui ka kogu Vene riigi tarvis. 1803. aasta Keiserliku Tartu Ülikooli statuudi alusel oli usuteaduskonnas 4 õppetooli: 1. dogmaatika ja teoloogiline moraal (hiljem ka süstemaatiline teoloogia); 2. eksegeetika ja orientaalsed keeled; 3. kirikulugu ja teoloogiline literatuur ning 4. praktiline usuteadus ehk katehheetika, homileetika ja pastoraalteoloogia. 1865. aastal avati eksegeetikaprofessori töökoormuse vähendamiseks eraldi semiidi keelte professuur, mille juhataja pidi lugema eelkõige VT aineid. Ühtlasi määras statuudi paragrahv 64 kindlaks, et teoloogilised loengud pidid olema vastavuses Pühakirja ja selle ustava tõlgendusega ning teoloogiat õpetavad professorid pidid andma vande, et nad õpetavad puhast Pühakirja.

Teaduskonna eesmärk oli eelkõige praktiline, ent siin tegutses võimekate praktikute (Theodosius Andreas Harnack ja Arnold Friedrich Christian) kõrval ka suur hulk häid eksegeete (Johann Karl Friedrich Keil, Johann Christoph Wilhelm Volck ja Heinrich Ferdinand Mühlau) ja silmapaistvaid dogmaatikuid (Friedrich Arnold Philippi ja eriti Alexander Konstantin von Oettingen) ning kirikuloolasi (Johann Heinrich Kurz ja eriti Gustav Moritz Constantin von Engelhardt). Kui teaduskonna algusaastatel olid selle professorid (eriti Wilhelm Friedrich Hezel) mõjutatud ratsionalistlikust teoloogiast (inglise deistide ja prantsuse naturalistide ideedest), mis käsitles kiriku- ja usuelu eeskätt mõistuse, „loomuliku” moraali, loodusseaduste ja riikliku otstarbekuse positsioonilt, siis 1820. aastate alguses teaduskonnas läbiviidud nn pietistlik reform juhatas sisse luterliku ortodoksia (Lorenz Ferdinand Ewers, Oettingen, Engelhardt).[2]

Evangeelse teaduskonnana olid sel tihedad sidemed Saksa ülikoolidega (eelkõige Erlangeni ülikooliga, kus olid õpetanud Theodosius Harnack, Johann Christoph Wilhelm Volck ja Ferdinand Mühlau), kust tuli Eestisse õppejõude ja kuhu Eestis tegutsenud õppejõud suundusid. Ent 1890. aastatel alanud venestamise käigus ei lubatud enam Saksamaalt õppejõude kutsuda. Samuti hakati õppejõude ametisse nimetama teaduskonna arvamust kuulamata (nii juhtus näiteks süstemaatik Johann Hermann Kersteni ja kirikuloolase Jan Kvačala puhul). Kui varem oli teaduskond tegutsenud saksakeelsena ka muidu venekeelses ülikoolis, siis 1916. aastal anti korraldus minna üle vene keelele. Protesti märgiks astusid professorid ametist tagasi ning teaduskond lõpetas tegevuse, õppetöö taastus alles Saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta sügisel. 1916. aasta sündmused leidsid ohtralt kajastamist ka meedias, kus arutati usuteaduskonna allesjäämise ja ärakaotamise poolt ja vastu.[3]

 

Eesti Vabariigi Tartu Ülikool (1919–1940)

Teaduskonna töö katkes küll vaid lühikeseks ajaks, ent 1919. aastal avatuna jätkas teaduskond küll vormiliselt eelneva tegevust ning seal õpetati nime poolest seda sama teoloogiat, kuid sisult oli tegemist millegi uuega. See avati konfessionaalse rahvusteaduskonnana rahvusülikoolis. Sisuliselt oli tegu kirikliku õppeasutusega, mis valmistas ette vaimulikke just Eesti Evangeelse Luteriusu Kirikule ja mõningal määral ka Eesti Apostlikule Õigeusu kirikule. Ühest küljest oli uus teaduskond tänu oma rahvuskesksusele võrreldes oma eelkäijaga ehk isoleeritum, ent samas jätkasid siin tööd ka Saksa taustaga professorid ning koostöö teiste riikidega siiski jätkus.

Valdavalt eesti keeles toimunud õppetöö poole pealt jätkus praktiline suunitlus, ent varasemaga võrreldes oli eksegeesil üha väiksem tähtsus ning õppekavasse lisandus mitmeid uusi aineid (uskude ajalugu, usupsühholoogia, usufilosoofiline praktikum, praktika, allikate lugemine, kodumaa kirikulugu, usuline rahvateadus; ja kui 19. sajandil eeldati, et õppima asuja juba oskab kreeka, ladina ja saksa keelt, siis nüüd tuli need keeled ülikoolis omandada) ja ka uus õppetool (võrdlev usuteadus). Teaduskonna 1925. aasta põhikirja järgi oli selles juba seitse professuuri (avati viiega): 1. WT teadus ja Semi keeled; 2. UT teadus; 3. Ajalooline usuteadus (sh uue ainena „Kodumaa kirikulugu“); 4. Süstemaatiline usuteadus; 5. Tegelik usuteadus; 6. Wõrdlev usuteadus (algselt kavas kui religiooniloo, religioonipsühholoogia ja religioonifilosoofia õppetool); 7. Apostlik-õigeusu teadus[4].

Selline jaotus püsis küll stabiilsena, ent mitmel korral tuli siiski jutuks võrdleva „uskudeteaduse õppetooli küsimus, mida ähvardas täielik „koondamine”. Teaduskond oli korduvalt selle professuuri allesjätmise poolt” (Rahamägi 1932, 176). Eestikeelse religiooniteaduse arendamisel oli just usuteaduskonnal oluline roll ning selle distsipliini asetus Tartu ülikoolis erines tavapärasest, kus võrdlev usundilugu kuulus pigem filosoofiateaduskonna alla. Tartus on see aga alati olnud jaotatud kahe teaduskonna vahel. Usuteaduskonnas on võrdleva usundiloo raames tegeletud kitsamalt semitistika ja Lähis-Ida vanade usundite uurimisega (E. Tennmann, U. Masing, A. Võõbus, A. von Bulmerincq) ning filosoofiateaduskonnas indoeuropeistika, orientalistika ja folkloristikaga (Eisen, Loorits).[5]

Usuteaduskonna õppekavas valitsenud rõhuasetustest annab ehk aimu ka üks juba 1917. aastal ilmunud uudisnupuke Tallina Teatajast, kus räägitakse tegeliku usuteaduse Eesti professori J. Kõpu esimesest ettelugemisest Tartu ülikoolis: „Eestikeelses ettelugemises asus prof. Kõpp oma tegeliku ala äramääramisele. Usuteadus langeb kolme suurde osasse: ajalooline usuteadus, wõrdlew usuteadus ja tegelik ehk praktiline usuteadus. Ajalooline usuteadus käsitab usuelu ajaloolise suurusena, wõrdlew peatab usuteadliste dogmade seletuse juures, ja praktiline usuteadus seab oma ülesandeks usulisi põhjusmõtteid elus teostada, milleks ta kirikuõpetajate kaswamises ja ettewalmistuses kõige tõsisema koha omandab. Tegelik usuteadus tutwustab õpetajaid peale pühakirja weel usulise hingeeluga, uurib sügawamalt üksikute rahvakihtide ja rahwaste usulist arusaamist ja annab sellel alal tähtsad juhtnöörid õpetajatele kätte. Tegelikul usuteadusel on suur tähtsus rahwa kombelise ja usulise elu edendamises.” (Tallinna Teataja 02.02.1917, 19).

Teaduskond sõnastas lisaks selgelt oma eesmärgid, milleks oli: 1. anda teaduslik alus edaspidiseks kutsetööks kirikuõpetajana koguduses või kooliõpetajana koolis; 2. istutada tudengitesse huvi ja arusaamist teoloogia kui teaduse vastu (Rahamägi 1929, 124). Seejuures lähtuti ühiskonna reaalsetest vajadustest: „Haritlaste üleproduktsiooni küsimuses tuli kindlaks teha, kui palju meile usuteadlasi vaja. Korjatud andmete põhjal leiab teaduskond 14. X 1931, et oleks vaja iga aasta: kirikuõpetajaid, ev. lut. usulisi 8 kuni 10, apostl. õigeusulisi preestreid 4 kuni 5, keskkoolidele usuõpetajaid 3 kuni 5. Kokku 15 kuni 20 lõpetajat igal aastal” (Rahamägi 1932, 178). Mis puudutab teist eesmärki, siis seisid teaduskonna liikmed taaskord selle sama küsimuse ees, mis oli tõstatunud juba 18. ja 19. sajandi vahetusel. Nii toob Johann Kõpp oma 1920. aastast pärit käsikirjalises kirjutises „Märkmeid ja kavandeid Tartu ülikooli usuteaduskonna töö korraldamise asjus” välja kaks olulist punkti, mis vajavad selgeks mõtlemist: usuteaduse teaduslikkuse küsimus ehk kas sellel on koht ülikoolis ja teoloogia ülesanne (Kõpp 1920). Kui Schleiermacher leidis omal ajal, et teoloogia peaks aitama religiooni ja kristlust „mõista seoses inimvaimu ülejäänud tegevusega” (Schleiermacher (1830) §21, 8–9) ja selle eesmärgiks on kristluse olemuse mõistmine (vrdl Schleiermacher (1830) §313, 120), siis Kõpp ütleb veelgi konkreetsemalt: „teoloogia tähtsaim ülesanne on põhjendada kristluse tõtt” ja lisaks tuleb selle raames uurida kristlust nii ülemaailmse nähtusena kui ka Eesti kontekstis kitsamalt (Kõpp 1920, 2). Vahemärkusena olgu öeldud, et usuteaduskonna toonastest rõhuasetustest annab aimu ka õppetöö praktiline korraldamine ehk küsimus, kuidas seatud eesmärkidena jõuda. Kui vaadata õppetoolide jaotust, tundub kõik tasakaalus olevat, ent Kõpp kirjutab 1923. aastal, et „wõib kindlaks pidada, et 4-aastase ülikoolis viibimise ajal usuteaduskonna praeguse eeskava juures põhjalikumast töötamisest palju kõnet ei või olla. Sellest ajast jätkub loengutest ja praktikumidest osavõtmiseks ja järelkirjade ja käsiraamatute järele eksamite ärategemiseks“ (Kõpp 1923, 21). Ta toob võimalike pääseteedena välja järgmised kaks võimalust: kas pikendada õppeaega või teha muudatusi õppekavas. Viimase all pidas ta silmas eelkõige mõnedest Vana Testamendi ainetest loobumist nii, et nende hulk väheneks kokku 1/3 võrra. Siinkohal tasub ehk märkida, et kui vaadata Schleiermacheri teoloogiastuudiumi plaani, siis oli ka seal Vana Testament varasemaga võrreldes oluliselt tagaplaanile nihkunud. Kui me vaatame aga Tartu usuteaduskonna edasist ajalugu, siis on näha, et VT aineid siiski ei vähendatud ja tudengitel tuleb nende ning heebrea keelega tänaseni maadelda.

18 aastat hiljem on oma mõtteid usuteadusliku stuudiumi ülesande kohta trükis avaldanud ka Elmar Salumaa ning ma leian, et tema seisukohad väärivad meelde tuletamist ka tänasel päeval: „Igasuguse õpingu ülesannet võime kujutella kahekordse kontsentrilise ringina: kitsamas mõttes on see õppija arendamine ja kasvamine tõsiseks asjatundjaks vastaval erialal, laiemas mõttes aga ühtlasi ettevalmistuseks teatavaile kindlaile ülesandeile, mis kedagi ta tulevasel tööpõllul ootamas. Sageli kiputakse alahindama teoreetilist ettevalmistumist ning eelistama ka ülikooli õpinguis teatavaid praktilisi peatükke, unustades, et ükski hea ettevalmistus mistahes elukutsele pole mõeldav ilma põhjaliku süvenemiseta vastava eriala teoreetilisse probleemistikku. Kuid samuti on endastmõistetav, et Ülikooli ülesandeks on oma kasvandikke ette valmistada elule. Seetõttu meie oludes pole mõeldavgi Ülikool puhtakujulise uurimisasutisena, kus elatakse teadusele teaduse pärast ja kaotatakse kontakt eluga. Säärane üldmäärang on täiel määral kehtiv ka usuteadusliku stuudiumi suhtes. Siingi on tegemist õppija kasvamisega oma erialasse kui ka ettevalmistumisega tulevasile ülesandeile kutsetöös. Ometi moodustab aga just usuteaduslik stuudium esimeses ülesanneteringis teatava erandi: aine laad eeldab siin kasvandikelt erilist süvenemist ja isiklikku probleemide läbivõitlemist, et saavutada neis küsimusis täit küpsust. Usulised tõed, milledes ju usuteaduslik stuudium peab kaasa aitama selguse ja kindluse saavutamiseks, pole mingid ükskõiksed, külmad objektiivsed aksioomid – vaid elutõed, mis endi väärtuse jalamaid kaotavad, kui neil enam kohta pole elus. Nii tihedalt kui usuteadusliku stuudiumi subjektiivne külg on seotud õppija isikliku süvenemise ja kasvamisega oma aine probleemidesse, niisama tihedalt on seotud usuteadusliku stuudiumi elupoolne külg kirikuga. Usuteadlase ülesandeks on olla vahemeheks piiblisõna ja tänapäeva kuulaja vahel” (Salumaa 1938, 97–99). Konkreetsemalt distsipliinide osas ütleb ta, et piibliteadus, ajalooline ja süstemaatiline usuteadus üheskoos on need, mis peavad andma teatava selguse küsimuses, mida tuleb kuulutada. Ideaalis peaks tudengil stuudiumi lõpul selles osas selgus valitsema, kuid sageli võib see selgus omandada oma üksikasjalise ilme alles tegelikus töös (Salumaa 1938, 105). Sarnaselt Kõpule leiab ka Salumaa, et „Usuteaduse ülesanne on selgitada, teed näidata intellektuaalsete vahendite abil ristiusu põhitõdede mõistmisele” (Salumaa 1938, 107).

Tasakaalu otsimine praktilise ja teoreetilise vahel, kiriku ja teaduse vahel oli teema, mis ikka ja jälle tõstatus ning ka avalikkuse ees kajastamist leidis. Seda illustreerib hästi Teodor Tallmeistri kirjutis 1939. aasta Päewalehes, milles ta ütleb: „Mul on sagedasti tunne, et kui meie kirikuõpetajad ei suuda olla wäärilisteks juhtideks 20. sajandi kultuurinimestele, siis tuleb see peaasjaliselt nende liig nõrgast teaduslikust ettevalmistusest. […] Haritud usuinimene „waatleb ja analüüsib ka oma usuelamusi ja püüab niikaugelt kui wähegi wõimalik teha kindlaks, kas nad on kooskõlas tõsiasjadega. Harimatule on aga kõik, mis usu alal on kirjutatud wõi kõneldud, puhas jumalasõna”. […] Arwestades eeltoodut on terwes haritud maailmas endastmõistetav, et evangeelsed usuteaduskonnad peawad olema kirikust ja selle wiimase valitsusest olenematud. Kuidas saab professor uurida ja õpetada tõtt, kui juba ette on teada, et tema töö tulemused peawad käima kokku kiriku ametliku õpetusega?“ (Tallmeister 1939, 2).

Samas oli just kirik see, tänu kellele jätkus teoloogiahariduse andmine ka pärast seda, kui okupatsioonivõimud usuteaduskonna 1940. aastal sulgesid. EELK Usuteaduse Instituut oli koht, kus Tartu ülikooli endise usuteaduskonna õppejõud said oma tegevust jätkata ning kus said oma hariduse need, kes seisid teaduskonna taasavamise taga 1991. aastal.

 

Tartu Ülikool 1991–…

Võib küsida, kas 1991. aastal avati uuesti usuteaduskond või avati uus usuteaduskond. Viiekümne aasta taguse ajaga võrreldes hoopis teistes oludes avatud teaduskond toetus struktuuri osas varasemale õppekavale, koosnedes kuuest õppetoolist, milleks olid VT teadus ja semiidi keeled, UT teadus ja kreeka keel, ajalooline usuteadus, süstemaatiline usuteadus, praktiline usuteadus, võrdlev usuteadus. Kuigi korduvalt tuli jutuks ka apostliku õigeusu või idakristluse õppetooli avamine, selleni siiski ei jõutud. Küll rajati 2001. aastal luterliku usuteaduse õppetool, mis on tänaseks oma töö lõpetanud. Lisaks oli teaduskonna juures mõnda aega olemas ka Lähis-Ida vanade keelte ja muinasteaduste erakorralise professori ametikoht.

Teaduskonna taastamise juures olnud Peeter Olesk on meenutanud: „Tartu ülikoolis usuteaduskonda taastades ei olnud meil pikki vaidlusi teemal, mis on usuteadus. Me ei taastanud teadust, me taastasime teaduskonna. Usuteadus oli meie kui taastajate jaoks ennekõike ajalooline usuteadus koos evangeelse luterliku eetikaga, sest niipidi sai põhjendada ka vanade keelte õpetamist nii stuudiumi üldajaloos kui asjade kulgemises suuremas mõõtkavas võrreldes Lääne-Euroopaga. Seeüle, mis saab usuteaduskonna lõpetanutest, me eraldi ei väidelnud, pidades seda EELK siseasjaks, kuhu ülikoolil pole õigust sekkuda. Välja arvatud üks aspekt: me kõik pooldasime professor Kalle Kasemaa seisukohta, et teoloog, kellel puudub koguduse teenimise kogemus, on poolik. Peaained olid nimetuse poolest sõjaeelsed, sest probleemi objektiks oli teaduskonna taastamine, mitte usuteadusele uue sisu andmine“ (Olesk 2014, 2). Ka usuteaduskonna pikaaegse dekaani prof Riho Altnurme sõnul polnud usuteaduskonna taasavamine 1991. aastal päris samast kohast jätkamine, kus 1940. aastal pooleli jäädi. Nii on ta 2011. aastal antud intervjuus öelnud: „Eelkõige oleme püüdnud joonduda tänapäeva usuteaduskondadega Euroopa ja Põhja-Ameerika tippülikoolides ning võib öelda, et nüüdseks on Tartu Ülikooli usuteaduskonnast kujunenud võrdväärne partner rahvusvahelises teaduskoostöös ning Baltikumi üks tugevamaid erialaseid teaduskeskusi. […] Teaduskonna taasavamise protsessis osalenud Elmar Salumaa sõnastas idee, mille kohaselt usuteaduskond pidi tegelema tulevaste vaimulike akadeemilise koolitusega ning nende vaimulik ja praktiline ettevalmistus pidi jääma kiriku juurde. Tol hetkel näis selline tööjaotus hea nii ülikooli kui kiriku jaoks“ (Eesti Kirik 05.10.2011, 3). Huvitaval kombel võib siin näha paralleele teaduskonna avamisega 1919. aastal, mille kohta H. B. Rahamägi ütleb: „Kavatsetava Usuteaduskonna laadi ja kuju kohta pidas prof. J. Kõpp isiklikult läbirääkimisi ministriga. Haridusminister asunud seisukohale, et Usuteaduskond peab andma ainult üldist usuteaduslikku haridust, kuna vaimulikkude ettevalmistuse tegelikuks tööks jääks kiriku hooleks. Vastuväiteist, et ülikool ikkagi ka tegelikule elule peab ette valmistama, saanud haridusminister küll aru, nagu ta ise öelnud, kuid jäänud oma eriarvamuse juurde.“ (Rahamägi 1929, 120–121).

Just siit ilmneb peamine erinevus praeguse ja varasemate usuteaduskondade vahel. Vaatamata sellele, et kuni 2002. aastani, mil mindi Bologna protsessi raames üle 3+2 õppele, olid õppekavad olnud pigem 19. sajandi stiilis, siis sisuliselt oli nüüd esimest korda teaduskonna ajaloos rõhk pigem akadeemilisusel kui praktilisusel. Sellisel „ebapraktilisusel“ oli samas üsna praktiline põhjus, sest samal ajal jätkas oma tegevust EELK Usuteaduse Instituut, mis näeb oma peamise ülesandena just vaimulikkonna, ennekõike kirikuõpetajate järelkasvu tagamist. Samas seovad usuteaduskonda kirikutega (nii EELK kui ka näiteks Põhja-Elbe kirikuga (endine Põhjakirik)) mitmed lepingud, mille sisuks on teoloogilise hariduse kvaliteedi hoidmine. Seosest kirikuga annab tunnistust ka see, et kuigi tänapäeval ei pea usuteaduskonna õppejõud ega tudengid enam kuuluma ühte kindlasse konfessiooni, on akadeemiliste töötajate hulgas olnud mitmeid EELK-s vaimulikena ametis olnud inimesi, nii nagu tudengite hulgas on luteri kiriku töötegijaid. Ent samas on nii õppejõudude kui tudengite seas ka teoste denominatsioonide konfessioonide esindajaid. Nii nagu 1919. aastal avatud teaduskond, on ka 1991. aastal avatu rahvuslik, aga erinevalt esimesest enam mitte konfessionaalne ja kaugeltki mitte kiriklik. Just interkonfessionaalsus on see, mida on usuteaduskonnas 1991. aastast alates rõhutatud.

Teaduskonna laiast profiilist annab tunnistust ka suur külalisõppejõudude hulk. Viimase 20 aasta jooksul on siin kokku õpetanud 65 inimest (Soomest, Saksamaalt, Austriast, Hollandist, Iisraelist, Rootsist, USA-st, Tšehhist, Kanadast, Taanist, Prantsusmaalt, Itaaliast, Kreekast). Nende hulgas on olnud erinevate religioonide ja konfessioonide esindajaid ning paljud neist on usuteaduskonda külastanud regulaarselt (nagu nt prof G. Grassmann, prof M. Heltzer, prof G. Papathomas, prof A. Pawlas, prof S. Schreiner, F. Abu-Chacra).

Vaadates teaduskonna seatud eesmärke, endale võetud ülesandeid ja õppetöö praktilist korraldust, võiks öelda, et selle taasavamise järgse lühikese ajaloo saab jagada kolme etappi: 1. 1991–1995 (avamisest kuni esimese lennu lõpetamiseni): teaduskonna ülesehitamine ja enesemääratlemise aeg; 2. 1995–2002 (kuni 3+2 õppele üleminekuni): järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse tekitamine; 3. 2002–tänapäev: kohanemine muutunud hariduspoliitikaga ja religioossete arengutega Eestis ja maailmas.[6]

1991. aastal oli usuteaduskonna näol tegu interkonfessionaalse teaduskonnaga, mis lähtus luterlikult aluselt. Aasta hiljem sõnastati oma eesmärkidena: 1. kõrgharidusega kateedri ettevalmistamine EELK-le, Eesti haridussüsteemile ja sotsiaalööks; 2. teoloogiline, religioonilooline ja Lähis-Ida kultuuri- ja ajalooline uurimistöö koostöös rahvusvaheliste kolleegidega; 3. kristlik-teoloogilisele mõtlemisele Eesti kultuuris oma koha tagasivõitmine. 10 aastat hiljem võeti teaduskonna põhimääruses kasutusele sõnad „evangeelne teoloogia“ ja oma põhiülesandena nähti õppe-, teadus- ja arendustöö korraldamiste evangeelse usuteaduse alal ning sellele põhinevate ühiskonnale vajalike teenuste osutamist. Tegu oli ajaga, mil Tartu ülikool valmistus üle minema 3+2 õppele, mis tõi endaga kaasa vajaduse ka õppekavad läbi vaadata ning neid muuta. 2001. aastal peetud õppekavade arutelul mainis õppeprorektor Volli Kalm väidetavalt, et ülikoolis ei suudeta enam kasvatada täielikult ja lõplikult haritud inimest, vaid antakse vahendid ja alused edasi õppimiseks. Ehk ülikool ei paku enam kaupa, vaid teenust (Vavilov 2005, 72). Kõige suuremaks uuenduseks usuteaduskonnas oli religiooniuuringute magistriõppekava avamine 2002. aastal, millega seoses kasvas religiooniteaduse ainete osakaal. Nii oli teaduskonna põhiülesandena 2007. aastal sõnastatud teoloogia ja religiooniuuringud ning lisatud, et teoloogias keskendutakse teaduskonna traditsiooni järgides protestantlikule teoloogiale, välistamata teisi. Ning viimati, 2014. aastal sõnastatud ülesandeks on teha õppe- ning teadus- ja arendustööd ning osutada ühiskonnale vajalikke teenuseid teoloogia ja religiooniuuringute alal.

Seega saavad tänased usuteaduskonna tudengid pühenduda laias laastus kolmele võimalikule erialale, milleks on religiooniuuringud, teoloogia ja religioonipedagoogika. Ühtlasi on bakalaureuseõppes teiste õppekavade üliõpilastel võimalus omandada usuteaduskonnast kolm erinevat kõrvaleriala: maailma usundid, usundid õpetajale või teoloogia. Nagu näha, üritab usuteaduskond ajaoludele vastavalt säilitada tasakaalu teoloogia ja religiooniuuringute vahel, pakkudes potentsiaalsetele üliõpilastele üha paindlikumaid ja laiemaid võimalusi teaduslikuks tegelemiseks nii religiooni kui sellisega ja kitsamalt ka kristliku teoloogiaga tegelemiseks. Samas on ilmne, et teoloogia osakaal on pigem vähenemas ja õppetoolid sellisel kujul, nagu need täna eksisteerivad ei kajasta tegelikult üks ühele neis tegutsevate õppejõudude tegevusala ega ka nende kitsamaid uurimisvaldkondi. Teisisõnu seisab usuteaduskond 25 aastat pärast oma taasavamist taas küsimuse ees, kuidas viia sisu ja vorm omavahel vastavusse ning mis see sisu täpsemalt on, mida edasi anda tahetakse ja milline peaks olema see vorm, kuidas seda teha.

On selge, et tänases multi-maailmas (multikultuurilises, multirahvuslikus, multireligioosses), kus informatsiooni on rohkem, kui keegi iial lugeda suudab ning digitaalne raamatukogu ületab meie kujutluspiirid, on üsna raskem juhinduda Schleiermacheri ideaalist, mille kohaselt on enne spetsialiseerumist vajalik üldiste teadmiste, üldpildi omandamine ning seda eelkõige ajal, mil usuteadus nagu ka teised teadused liiguvad üha suurema sisemise eristumise suunas. Samas teab iga usuteadlane (olgu ta teoloog või religiooniteadlane), kui oluline üldse millestki arusaamiseks, seoste nägemiseks ja loomiseks on tajuda usuteaduse aladistsipliinide kokkukuuluvust ja vastastikust sõltuvust. On asju, milles ei saa üleliia palju kompromisse teha. Usk ei pea olema ainuüksi teaduse objekt, vaid see võib ehk olla ka selle subjekt. Usuteaduskond võiks olla see koht ülikoolis, kus ei ole ilmutust ja mõistust ilmtingimata lahutada vaja, vaid kus – kui parafraseerida hea kolleegi Thomas-Andreas Põderi sõnu (Põder 2011) – kujundatakse ja arendatakse nii teoloogilist kõne-, mõtlemis- ja otsustusvõimet kui ka võimet ja oskust religioone ja nende pärandit „lugeda“ ning tõlkida tänaste inimeste jaoks mõistetavasse keelde ning teha seda asja- ja ajakohasel moel.

[1] Vaata selle kohta „Tartu Usuteaduskond Rootsi ajal“ – Usuteadusline ajakiri, 1932. Lisavihik nr 3 Tartu Ülikooli 300 a. juubeli puhul. Toim. E. Tennmann. Tartu Ülikooli Usuteaduskonna väljaanne.

[2] Vt lähemalt Kulmar, T., Petti, U., Laats, A., Eesti teoloogiateaduse ajaloost. Teoloogia ja selle õpetamine kuni 18. sajandi lõpuni. http://www.us.ut.ee/et/teaduskonnast/teoloogia-ajalugu

[3] Nt „Tartu ülikooli usuteadus konna ärakaotamise wastu“ – Postimees nr 57, 10. märts 1916, 2.

[4] Vt selle õppetooli saatuse kohta lähemalt: Schvak, T. (2011) „Õigeusu vaimulikkonna ettevalmistamisest Eesti Vabariigis 1918–1940“ – Usuteaduslik Ajakiri, 2011, 70–86.

[5] Vaata orientalistika ajaloo kohta lähemalt nt Kulmar, T. (2007) „Orientalistika õppimine ja uurimine eestis. I.“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 2006. Eesti Akadeemiline Orientaalselts 2007. 9–27. http://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/07/Tarmo-Kulmar.-Orientalistika-%C3%B5ppimine-ja-uurimine-Eestis.-I.pdf ja Kulmar, T. (2001) „Religiooniteadused ja usundilugu teadusliku uurimisvaldkonnana Eestis“ – Usuteaduslik ajakiri 1, 102–119.

[6] Kahest esimesest perioodist saab väga põhjaliku ülevaate Triin Vavilovi bakalaureusetööst „Tartu Ülikooli usuteaduskond aastail 1991–2001“ (juhendaja U. Petti. Tartu 2005).

 

Kasutatud kirjandus

Allikad

Kõpp, J. (1920) Märkmeid ja kavandeid Tartu ülikooli usuteaduskonna töö korraldamise asjus. EELKKA. Arhiiv 40. Nimistu 1. Säilik 106. Lehed 1–19.

Kõpp, J. (1923) Märkmeid ja kavandeid Tartu ülikooli usuteaduskonna töö korraldamise asjus. EELKKA. Arhiiv 40. Nimistu 1. Säilik 106. Lk 1-19.EELKKA.40.1.106. Lehed 20–22.

 

Kirjandus

Kulmar, T., Petti, U., Laats, A., Eesti teoloogiateaduse ajaloost. Teoloogia ja selle õpetamine kuni 18. sajandi lõpuni. http://www.us.ut.ee/et/teaduskonnast/teoloogia-ajalugu

Kulmar, T. (2007) „Orientalistika õppimine ja uurimine eestis. I.“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2006. Eesti Akadeemiline Orientaalselst 2007. 9–27. http://www.eao.ee/wp-content/uploads/2015/07/Tarmo-Kulmar.-Orientalistika-%C3%B5ppimine-ja-uurimine-Eestis.-I.pdf.

Kulmar, T. (2001) „Religiooniteadused ja usundilugu teadusliku uurimisvaldkonnana Eestis“ – Usuteaduslik ajakiri 1, 102–119.

Palamets, H. (2003) Lugusid toonasest Tartust. Tartu: Ajalookirjanduse Sihtasutus Kleio.

Petti, U. (2003) „Kakssada aastat Tartu ülikooli usuteaduskonda“ – Mille anni sicut dies hesterna… Studia in honorem Kalle Kasemaa; ediderunt Marju Lepajõe ja Andres Gross. Tartu: Tartu ülikooli kirjastus, 290–299.

Põder, T.-A. (2011) „Kirik ja Teoloogia: dogmaatiline arutlus (1. osa)“ – Kirik & Teoloogia. 18. detsember 2011. http://kjt.ee/2011/12/kirik-ja-teoloogia-dogmaatiline-arutlus-1-osa/.

Rahamägi (1929), „Usuteaduskond“ – Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1919–1929. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli toimetused. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis) C Annales X. Tartu, 119–131.

Rahamägi, H. B (1932) „Usuteaduskonna elust ja tööst. 1.IV.1929 kuni 1.IV.1932“ – Usuteadusline ajakiri. IV aastakäik 1931/1932 No ¾, 176–182.

Riistan, M. (2004), Taru ülikooli usuteaduskond ja Balti kubermangude luterlik kirik: suhted ja suhtumised 1860. Aastate kiriklikteoloogilise publitsistika põhjal. Magistritöö (juhendaja dr. Urmas Petti). Tartu.

Salumaa, E. S. (1938) „Usuteadusliku stuudiumi ülesandest“ – Usuteadusline ajakiri 1938. No 3/4 , 97–117.

Scheleiermacher, F. D. E. (1830) Kurze Darstellung des theologischen studiums zum Behuf einleitender Vorlesungen. Berlin: Gedruckt und verlegt bei G. Reimer, mille § 1–31 = „Teoloogiastuudiumi lühike esitlus (1830)“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid / Paul Althaus. Koostanud Wilfried Härle ; Thomas-Andreas Põder. Tõlkinud Thomas-Andreas Põder. Tartu: Ilmamaa 2013, 123–133.

Schvak, T. (2011) „Õigeusu vaimulikkonna ettevalmistamisest Eesti Vabariigis 1918-1940“ – Usuteaduslik Ajakiri 2011, 70–86.

Tennmann, E. (toim) (1932) „Tartu Usuteaduskond Rootsi ajal“ – Usuteadusline ajakiri 1932. Lisavihik nr 3 Tartu Ülikooli 300 a. juubeli puhul. Toim. E. Tennmann. Tartu Ülikooli Usuteaduskonna väljaanne.

Vavilov, T. (2005) Tartu Ülikooli usuteaduskond aastail 19912001. Bakalaureusetöö. Juhendaja U. Petti. Tartu 2005.

 

Ajaleheartiklid

Liina Raudvassari intervjuu Riho Altnurmega (2011) „Dialoogis aja ja teoloogilise arenguga“ – Eesti Kirik, nr. 39, 5. oktoober 2011, 3.

Olesk, P. (2014) „Usuteadus ja kõrgharidus“ – Eesti Kirik, nr. 3, 8. jaanuar 2014, 2.

Tallmeister, T. (1939) „Kas usuteaduskond kiriku kontrolli alla?“ – Päewaleht, nr. 113, 26. aprill 1939, 2.

„Tartu ülikooli usuteadus konna ärakaotamise wastu“ – Postimees nr. 57, 10. märts 1916. Lk 2.

„Tegeliku usuteaduse Eesti professori J. Kõpp’i esimene ettelugemine Tartu ülikoolis” –Tallinna Teataja, nr. 27. 2. veebruar 1917, 9.

 

Artikkel toetub 28. oktoobril 2016 Akadeemilise Teoloogia Seltsi ning Tartu Ülikooli usuteaduskonna ühisseminaril Tartu Ülikooli aulas peetud ettekandele.

Anu Põldsam (1981), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English