Siidonlaste küüditamisest Artaxerxes III poliitika taustal

Sissejuhatavad märkused

Siidon oli Foiniikia olulisemaid linnu ja keskusi, 10.–9. saj eKr ka üks suurimaid kaubanduskeskusi Lähis-Idas, millel olid kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised sidemed terve Vahemere regiooniga. Siidoni roll Lähis-Ida ajaloos on tohutult suur; linn asub strateegiliselt heas kohas ning paljuski just sellepärast on tema pärast võidelnud mitmed suurriigid – sh Egiptus, Uus-Assüüria impeerium, Pärsia jt.

Ka Vanas Testamendis on korduvalt mainitud foiniiklasi ning nende linnu, sh ka Siidonit (nt 1Ms 10:15, 19 või Km 10:12). Uues Testamendis on juttu sellest, kuidas Paulus lahkus Siidonist ja sõitis Rooma (Ap 27:3). Siidon ja siidonlased esinevad Piiblis, nii Vanas kui Uues Testamendis, korduvalt.

Käesolev ülevaatlik artikkel ei käsitle siiski Siidoni ja Vana Testamendi seoseid, vaid ühte lühikest, kuid olulist kroonikat, milles mainitakse Siidoni elanike küüditamist Artaxerxes III käsul, mis leidis aset aastail 345–344 eKr.

 

Artaxerxes III

Artaxerxes III oli üks viimaseid Ahhemeniidide dünastia (559–330) kuningaid.^[1] Artaxerxes (vana-pärsia Artaxšaçā) III on Ochose nimelise isiku trooninimi, keda Babüloonias tunti ka Umasu nime all. Ta valitses Pärsias aastail 359–338, kuuludes Ahhemeniidide silmapaistvaimate valitsejate hulka koos impeeriumi rajaja Kyros II-ga^[2] (558–530) või Dareios I-ga^[3] (522–486).

Artaxerxes III oli valitsejana väga energiline, auahne, andekas, kuid julm ning salakaval.^[4] Ta oli klassikaline jõhker idamaine despoot. Tulnud 359. aastal võimule Persepolises, leidis ta Pärsia impeeriumi eest väga nõrgestatu ning lagunevana. Seetõttu alustaski ta impeeriumi võimsuse taastamist kunagise Dareios I aegse Ahhemeniidide impeeriumi hiilguses (vt Diodorus XVI. 40–51). Kasutades sageli tooreid ja karme abinõusid, suutis ta maha suruda kõik mässukolded ning taastada Pärsia keskvõimu ja selle kontrolli varem iseseisvunud satraapiate^[5] üle.

Üks poliitilisi vahendeid, mida Artaxerxes III-le meeldis kasutada, oli terroripoliitika, sh massiküüditamine. Siinkohal tuleb kindlasti mainida, et inimeste küüditamine ongi vana nähtus. Ümberasustamisest on tõendeid juba III aastatuhandest eKr. Seda kinnitavad nii mõnedki kirjalikud allikad.^[6] Samast ajast pärinevad ka esimesed dokumenteeritud andmed inimeste massilisest mõrvamisest. Esimeste küüditajatena ajaloos on tuntud Akkadi kuningad, kes rajasid 24.–23. sajandil Mesopotaamias tugeva tsentraliseeritud suurriigi tüüpi kuningriigi (Akkadi impeerium), hallates nii Sumeri, Akkadi, Süüria ja Põhja-Mesopotaamia kui ka Edela-Iraani alasid. Inimesi küüditati ka Uus-Sumeri riigis (2112–2004), samuti Vana-Babüloonia kuninga Hammurapi ajal (1792–1750), kuid mastaapseks ja regulaarseks nähtuseks muutus see alles Uus-Assüüria impeeriumis I aastatuhandel eKr.^[7] Seni olid nii küüditamine kui massiline mõrvamine olnud siiski pigem haruldased nähtused.

Pärsia impeerium, mis saavutas oma võimsuse tipu Dareios I ajal ca 500–490, käis pärast Xerxes I (486–465) surma vaikselt alla. Viienda sajandi teisel poolel alanud langust markeerib Kieli ülikooli professor Josef Wiesehöfer mõistega „Pärsia dekadents“ (Wiesehöfer 2005, 123). Üks hea näide selle perioodi pärslaste suurriigi nõrkusest on nn 10000 kreeklase retk. Juba 5. sajandi alguseks olid Pärsia-Kreeka sõjad Ahhemeniidide suurriiki tunduvalt nõrgestanud. Oma osa allakäigus etendasid sisemine ebastabiilsus ja permanentsed mässud. Riigi rahvusvaheline prestiiž oli langemas ja sõjaline võimsuski polnud nii vankumatu, nagu see oli olnud Kyros II või Dareios I aegadel. Eriti ilmnes Pärsia impeeriumi nõrkus ja kaitsetus kreeka palgasõdurite retke ajal Pärsia impeeriumi sisealadele aastail 401–400. Nad toetasid Persepolise trooni ihkava pärsia printsi Kyros Noorema (hukkus 401) avantüüri, kes soovis võimult kukutada oma venda ja Dareios II poega Artaxerxes II (404–359). Kreeka palgasõdurid marssisid läbi poole impeeriumi ilma suurema vastupanuta. Kyros Noorem oli võidule lähedal, kuid langes 3. septembril 401. aastal Kunaxa lahingus^[8] ning võitjaks jäi Artaxerxes II (Briant 2002, 627–630). Kui Kyros Noorema avantüür nurjus, läksid palgasõdurid tagasi läbi Pärsia impeeriumi ja suurem osa neist jõudis elusalt Kreekasse 400. aastal. Sündmustiku pani kirja retkes osalenud kreeklaste väepealik, kreeka ajaloolase ja filosoofina tuntud Xenophanes (430–354) oma teoses Anabasis.

 

Siidoni mäss ja Artaxerxes III

Viienda sajandi lõpul ja neljanda sajandi esimesel poolel leidsid Pärsia impeeriumis sageli aset ülestõusud, mis panid rappuma terve impeeriumi. Enamasti toimusid mässud Süürias ja Väike-Aasias, kuid ka teistes piirkondades polnud sugugi rahulik. Näiteks oluline satraapia Egiptus oli juba ammu iseseisvunud.

Artaxerxes III oli ülestõusude ja separatistlike katsete mahasurumisel käitunud julmalt, isegi preventiivselt. Juba nimetatud sugulaste hävitamine kohe oma troonile asumise järel aitas kindlustada valitsust ja oma elu. Vaid ühe päeva jooksul tapeti 80 Artaxerxese venda ja poolvenda (Дандамаев 1985, 249).

Artaxerxese 20. valitsemisaastal, aastal 349 hakkas mässama Foiniikia. Ülestõusu juhtivaks linnaks oli Siidon, vana mässukolle, kus valitses parajasti kuningas Tennes. Egiptus, mis oli juba ammu iseseisvunud ja Pärsia impeeriumist eraldunud, otsustas saata foiniiklastele appi 4000 kreeka palgasõdurit Rhodose saarelt. Kui Siidon ja selle liitlased olid võitnud Pärsia vägesid juhtinud satraape, võttis Artaxerxes III juhtimise üle. Aastal 345 kogus ta üsna arvuka armee ja laevastiku ning hakkas liikuma Foiniikia poole. Kui kuningas Tennes sai sellest teada, otsustas ta oma linna reeta ning läks Artaxerxese poole üle. Arvatavasti aitas see reetmine kaasa Siidoni hõivamisele ja põletamisele. Pärslaste korraldatud veresaunas sai surma 40000 siidonlast. Nüüd ei vajanud Artaxerxes enam ka Tennest ennast ja andis käsu endine Siidoni valitseja hukata. Vähesed ellujäänud elanikud käskis ta müüa orjusse ning viis nad ära Babüloni ja Suusa linna (Дандамаев 1985, 249–251).

Sellest siidonlaste küüditamisest Babüloni ja Suusasesse kõnelebki akkadikeelne dokument, mis on tuntud „Artaxerxes III Ochose kroonika“ nime all. Foiniikia uurija Julii Tsirkini arvates on raske öelda, kuidas kulgenuksid Foiniikia sündmused, kui Tennes poleks suurtest Pärsia jõududest ehmununa oma linnaelanikke reetnud, pärslastele oma linna ja Egiptuse vallutamisel abi pakkunud. On iseenesestmõistetav, et Artaxerxes III võttis Tennese pakkumise vastu (Циркин 2001, 306). Diodorus Siculus (1. saj eKr) kirjutab Tennese reetmisest järgnevalt (XVI 42, 1–3):

„Pärslaste kuningas, kes alustas oma teekäiku Babülonist, marssis pärast seda koos armeega Foiniikia vastu. Siidoni valitseja Tennes, keda informeeriti Pärsia armee suuruse kohta, mõtles, et ülestõusnud on võimetud selle vastu võitlema, ja otsustas tagada endale isikliku turvalisuse. Sellepärast saatis ta Siidoni inimesi informeerimata oma kõige ustavama käsilase Thettalioni Artaxerxese juurde lubadusega, et ta reedab Siidoni, aitab Artaxerxesel võita Egiptust ning pakub talle suuri teeneid, sest ta oli tuttav Egiptuse topograafiaga ja teadis täpselt maabumiskohti piki Niilust.“

Palgasõdurid avasid pärslastele Tennese käsul Siidoni väravad. Pärslased tungisid linna. Siidoni elanikud panid oma majad põlema ning paljud neist surid põlengus koos oma perekondadega. Kuid need, kes jäid ellu, võeti vangi ja küüditati Pärsia impeeriumi sisealadele Babüloni ja Suusasse (Циркин 2001, 306). Nähtavasti küüditati osa inimesi ka teistesse piirkondadesse.

 

Kroonikast

„Artaxerxes III Ochose kroonika“ (inventarinumber Briti Muuseumis BM 31450) on lühike kroonikalaadne tekst (pikkus vaid 8 rida), mida dateeritakse 345–344 (Glassner 2004, 240–241; Olmstead 1959, 437). Koostatud on see pärast Siidoni ja Foiniikia ülestõusu mahasurumist. Tekst on kirjutatud akkadi keele hilisbabüloonia dialektis ning jutustab sellest, kuidas Pärsia kuninga Artaxerxes III käsul viidi vangid Siidonist Suusasse ja Babüloni.

Tekst on Albert Kirk Graysoni sõnul esitatud uusbabüloonia äridokumendi kujul. Tahvel on 66 mm lai ja 48 mm pikk. Ühel pool asub tekst, teine pool on tühi. Kuigi tekst on hästi säilinud, pole see päris täiuslik, sest tahvel on purunenud kaheks osaks ning seal, kus fragmendid olid oma vahel ühendatud, on väike tühimik (Grayson 1975, 114; 24; Plate XVIII, Chronicle 9 (BM 31450)). Käesolev tekst on tõlgitud eesti keelde Graysoni 1975. aastal ilmunud raamatu Assyrian and Babylonian Chronicles järgi (Grayson 1975, 114).^[9]

1. [MU] XIVkám ^mÚ-ma-su šá ^mAr-tak-šat-su
2. [šùm-šú] nabû(sa4)û ^itiTašrī tu ^lúhubtu(sar)tú šá šarru
3. [ina(?) kur][Şi]-da-nu ihbutū(sar) ^tú ana Bābili5 ^ki u ^uru[Š]u-šá-an
4. [x x I]TI BI UD XIII^{kám lú}ummāni işu-tú
5. [ x ultu(?) l]ìb(?)-bi-šú-nu ana Bābili5 ^ki īterubūmeš-ni
6. UD XVI ^kám SAL^meš SIG ^meš hubtu(sar)tú šá ^kurŞi-da-nu
7. šá šarru ana Bābili5 ^ki iš-pur(u) UD BI
8. ana ēkal [ša]rri īterubā^meš-’

„Umasu^[10] 14. (aastal) – kes on Artaxerxeseks nimetatud – tišri-kuul^[11]: vangid, keda kuningas Siidonist^[12] tõi, [olid viidud] Babüloni ja Suusasse. Sellesama kuu 13. päeval sisenesid mõned nendest salkadest Babüloni (linna). 16. päeval […] naised, naisvangid Siidonist, keda kuningas Babüloni saatis – sellel päeval sisenesid nad kuninga lossi.“^[13]

Selle akkadikeelse kiilkirjatahvli kohta kirjutab iranist Olmstead (1959, 437) järgnevalt: „Tahvel annab ilmeka pildi iidse küüditamise ohvriks langenud naise kannatustest; naine astus paleesse mitte austatuna, vaid orjana“. Oletatavasti said neist naistest palee teenijannad või hoopis haaremi liikmed. Igal juhul pole nende täpne saatus teada.

Selline küüditamispoliitika polnud vallutatud rahvaste puhul Idamaades uus, seda oli rakendatud juba palju varem ning eriti populaarseks, lausa riikliku poliitika tähtsamaks osaks muutus see Uus-Assüüria impeeriumis 9.– 7. sajandil ja seejärel 7.–6. sajandil Uus-Babüloonia kuningriigis. Viimaselt saidki Ahhemeniidid küüditamise institutsiooni päranduseks.

 

Järelmäng Egiptuses

Tuleme lõpetuseks korraks tagasi Siidoni ülestõusu juurde. Tuntud hellenismiperioodi uurija Johann Gustav Droyseni (1803–1884) sõnade järgi avas Siidoni langemine Artaxerxes III-le ja tema vägedele tee Egiptusse (Дройзен 1995, 59). Egiptus oli selleks ajaks olnud ligi 60 aastat Pärsiast sõltumatu. 343. aasta lõpus tungis kuningas Artaxerxes III Egiptusesse, mõni kuu hiljem hõivas ta Memphise linna, Egiptuse vaarao Nektanebos II põgenes Ülem-Egiptusse ja seejärel lõunasse, Nuubia aladele (Kuhrt 1995, 674; Briant 2002, 685, 687 j). Artaxerxes III korraldas Egiptuse veresauna. Egiptlased pidid üle elama kõik Ahhemeniidide suguvõsast pärit kuninga kehtestatud uue režiimiga kaasnevad hirmud ja õudused. Sündmused olid üsna sarnased nendega, mis olid leidnud aset kakssada aastat varem, kui Pärsia kuningas Kambyses II (valitses 530–522) oli vallutanud Egiptuse (525). Jõhkrad piinamised, hukkamised ja õudus, mis nüüd Egiptuses levisid – selle kõik põhjustasid Artaxerxes III ja tema sõjamehed. Kui uskuda pärimust, siis sai pärslasest kuninga käe läbi surma isegi kõige püham Egiptuse loom – püha sõnn Apis. Templid rüüstati ja riisuti paljaks. Egiptuse rahva seas sai Artaxerxes III seetõttu hüüdnimeks „Pistoda“ (Дройзен 1995, 60 j).

 

 

[1] Vt nt Sazonov 2011. Ahhemeniidide ehk Teispiidide-Ahhemeniidide kohta vt lähemalt Rollinger 2014.

[2] Vt van der Spek 2014.

[3] Vt Sazonov 2012a.

[4] Artaxerxeses III julmusest räägivad kreeka allikad ja ka tuntud iranistid ning asssürioloogid, näiteks Albert Ten Eyck Olmstead kirjutab: „Ochos oli juba näidanud oma metslaseloomust; Artaxerxes III-na omandas ta Ahhemeniidide kõige verejanulisema monarhi kuulsuse. Tema mündiportree – lühike sirge nina, lühikesed juuksed, pikk teravatipuline habe ja morn ilme – seda mainet ei mahenda. Vaevalt oli ta jõudnud troonile asuda, kui tappis kõik oma sugulased, hoolimata vanusest ja soost“ (Olmstead 1959, 424).

[5] Satraapia – provints. Sellise impeeriumi administratiivse jaotussüsteemi viis 6. saj alguses sisse Dareios I.

[6] Nt Akkadi kuninga Rimuši (u 2279–2270 eKr) raidkirju RIME 2: Rīmuš E2.1.2.4, lk 47–48, read 1–29, 38–72; Rīmuš E2.1.2.3, lk 45–46, read 1–36; Rīmuš E2.1.2.2, lk 43–44, read 1–17, 29–35.

[7] Vt Oded 1979 ja Sazonov 2012b.

[8] Kunaxa lahingu kohta vt iranisti A. Shapur Shahbazi artiklit (1993).

[9] Vt ka http://www.livius.org/cg-cm/chronicles/abc9/artaxerxes.html (24.05.2016).

^[10] Artaxerxes III babülooniapärane nimi.

[11] S.t 345. aasta oktoobris.

[12] Pärast seda, kui Siidonis toimunud ülestõus oli pärsia ülemvõimu poolt maha surutud.

[13] Eestikeelne tõlge on varem ilmunud: Sazonov 2011; vt ka Дандамаев 1985, 251; Glassner 2004, 114.

 

Kasutatud allikad

Briant, Pierre (2002) From Cyrus to Alexander. A History of the Persian Empire. Winona Lake, Indiana: Eisenbrauns.

Diodorus Siculus: Diodorus of Sicily, with and English translation by Ch.L.Sherman. In twelve volumes. The Loeb Classical Library. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press; London: William Heinemann, 1980.

Glassner, Jean-Jacques (2004) Mesopotamian Chronicles. Writings from the Ancient World 9. Atlanta: Society of Biblical Literature.

Grayson, Albert Kirk (1975) Assyrian and Babylonian Chronicles. Texts From Cuneifom Sources 5. Winona Lake, Indiana: Eisenbrauns.

Kuhrt, A. (1995) The Ancient Near East c. 3000-300 BC. Volume I. Routledge History of The Ancient World. London, New York: Routledge.

Oded, Bustenay (1979) Mass Deportations and Deportees in The Neo-Assyrian Empire. Wiesbaden: Dr. Ludwig Reichert Verlag.

Olmstead, Albert Ten Eyck (1959) History of the Persian Empire. Second Impression. Chicago: The University of Chicago Press.

RIME 2 = Frayne, Douglas F. Sargonic and Gutian Periods (2334–2113 BC). The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Early Periods, volume 2. Toronto, Buffalo, London: University of Toronto Press, 1993.

Rollinger, Robert (2014) „Das teispidisch-achaimenidische Großreich: Ein ‘Imperium’ avant la lettere?“ – M. Gehler, R. Rollinger (Hgg.), Imperien in der Weltgeschichte: Epochenübergreifende und globalhistorische Vergleiche. Wiesbaden: Harrassowitz, 149–192.

Sazonov, Vladimir (2011) „Üks uus-babüloonia kroonika ja üks vana-pärsiakeelne raidkiri Artaxerxes III Ochose valitsemisajast: tõlked ja kommentaarid“ – Mäetagused 47, 135–150.

Sazonov, V. (2012a) „Behistuni raidkirja I tulp“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 2012, 27–44.

Sazonov, V. (2012b) „Küüditamis- ja terroripoliitika Kesk-Assüüria ja Uus-Assüüria impeeriumites 13.–7. saj eKr“ – KVÜÕA Toimetised 16, 180–202.

Shapur Shahbazi, A. (1993) „Cunaxa“ – Encyclopædia Iranica (http://www.iranica.com/articles/cunaxa – 21. mai 2016).

Spek, R. J. van der (2014) „Cyrus the Great, Exiles and Foreign Gods. A Comparison of Assyrian and Persian Policies on Subject Nations. Extraction and Control“ – W. Henkelman, C. Jones, M. Kozuh, C. Woods (eds.), Studies in Honor of Matthew W. Stolper. Chicago: Oriental Institute Publications, 233–264.

Wiesehöfer, Josef (2005) Das Antike Persien. Düsseldorf: Albatros Verlag.

Xenophon, The Anabasis, Books I-VII, with and English translation by C.L.Brownson. The Loeb Classical Library. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press; London: William Heinemann, 1980.

Дандамаев, Мухаммад А. (1985) Политическая история Ахеменидской Державы. Москва: «Наука», Главная редакция восточной литературы.

Дройзен, И. (1995) История эллинизма. Tом 1. Ростов-на-Дону: «Феникс».

Циркин, Юлий (2001) От Ханаана до Карфагена. Москва: Астрель.

 

Artikkel on pühendatud märtsiküüditamise aastapäevale 25. märtsil.

 

Vladimir Sazonov (1979), PhD, on Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse vanemteadur ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste teadur.

K&T viitamisjuhendit vt siit.