Artiklid

Riigikirikut ei ole. Aga mis on? 1. osa

Sissejuhatus

Kuigi läbi sajandite on avaldatud (viimase sajandi teaduskirjanduses sageli Rudolph Sohmiga seostatud) seisukohta, et kristlik sõnum ja kirik armuosadusena on loomuse poolest sobitamatud õiguse mõistega,[1] on ajalugu tõendiks, et mingisugune korraldus on vajalik igasuguse mitte-efemeerse ühiskonna või ka kogukonna korraldamiseks (vt 1Kr 14:33). Sageli kirjeldatakse sellist üksikisikute ja nende rühmade elu korraldamist kui teed, mida mööda tuleb käia.[2] Kui kellelgi on õigus korrakohast toimimist siinpoolsuses tulemuslikult ja korrakohaselt nõuda, on fenomenoloogiliselt tegemist juba kehtiva (positiivse) õigusega.[3] Religioossed kogukonnad ei ole erand – kuni selleni, et mõndki religiooni on iseloommustatud lausa õigusel või seadusel põhineva religioonina. Tähtsust ei ole sel, kas sellist korraldust nimetatakse õiguseks[4] või kas selle olemasolu mööndakse.[5] Selline õigus, mis religioosset kogukonda korraldab, lähtub tavapäraselt kõnealuse religiooni suulistest ja kirjalikest allikatest ja me nimetame seda edaspidi religioosseks õiguseks.

Näiteks, kui kogu ühiskond kuulub suuremal või vähemal määral religioossesse kogukonda (ehk on religioosselt identifitseeritud), võib religioossel õigusel olla tähendus kogu ühiskonna/ riigi jaoks. Nii võib äärmuslikul juhul kogu kehtiv õigus olla religioosne ehk rajaneda religioossele alusele.[6] On nii ajaloolisi kui kaasaegseid näiteid, kus riigis kehtivad mingil määral paralleelselt erinevad religioossed õigused.[7] Paljud iidsed õiguslikud korraldused on religioosselt legitimeeritud (nt Hammurapi koodeks), aga religioossed allikad leiduvad ka Balti Eraseaduse allikate hulgas. Seega võib religioonil olla tähtsus kogu ühiskonda või vähemalt kõnealust religioosset kogukonda korraldava õiguse kujunemisel.

Religiooni ja õiguse vahel on võimalik ka teistsugune seos, mida nimetame edaspidi religiooniõiguseks.[8] Selle all peetakse silmas õiguslikku korraldust, mille objektiks on indiviidide ja kogukondade religioosne elu – uskumine, usu muutmine, usu väljendamine kuulutuse, rituaalide, nõuete järgimise ja kõige muuga. Võimalikud on erinevad lahendusmudelid või -tüübid. Näiteks, kui ühiskond on religioosselt identifitseeritud, võidakse selles ühiskonnas tagada domineeriv positsioon identifitseerivale religioonile, ülejäänuid aga kas pelgalt tolereeritakse (religio licita) või hoopis keelatakse (religio illicita). Ühiskonna tugeva religioosse identifikatsiooni korral ongi ühiskonna korralduseks religioosne õigus. Vastupidi, taolise identifikatsiooni ideoloogilise eitamise (sekularism) ja seda enam negatiivse identifikatsiooni olemasolul võib religiooniõigus välistada igasuguse religiooni mõju avalikkuses, tõrjudes religiooni „südameasjaks“ või sedagi keelata. Kuidas riik religiooni suhestub, oleneb paljudest teguritest, kuid leiab väljundi riigi religiooniõiguslikus mudelis.

Tänapäevane religiooniõigus ei ole vaadeldav eraldiseisva õigusharuna, vaid võrgustikuna normidest, institutsioonidest ja protseduuridest, mis paiknevad eri õigusharudes (maksuõigusest vangistusõiguseni ja perekonnaõigusest karistusõiguseni), kuid mida läbib punase lõngana seos usu- ja südametunnistusevabaduse ning võrdsusõigusega kui põhiõiguste ja rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigustega. Usu- ja südametunnistusevabaduse, võrdsusõiguse ning riigi ja religiooni suhte vahel on seosed, mida puudutame selles artiklis vaid põgusalt.

Jättes põhjalikumalt vaatlemata religioosse õiguse variantsuse, vaatame järgnevalt religiooniõiguslikke mudeleid üldisemalt tüpoloogilisest (1) ja võrdlevast (2) aspektist ning seejärel keskendume Eesti Vabariigi põhiseadusega garanteeritud riigi ja religiooni suhtele (3).

Tähele tuleb panna, et see, millisena mingeid õigussuhteid on sõnadega garanteeritud, kehtestatud või sätestatud, ei pruugi alati kokku langeda tegelikult kehtiva õigusega; artikli piiratud mahtu arvestades ei püüa me tegelikult kehtivat õigust[9] välja selgitada, mis vältimatult muudab tulemuse ebatäiuslikuks. Sellele vaatamata loodame, et on võimalik tuua pisut selgust muu hulgas küsimusele „Kui Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi „riigikirikut ei ole“, siis mis on?“.

 

1. Tüpoloogiline vaade

Vanaaja ühiskondades oli üldjuhul ühiskonna religioosne (positiivne) identifikatsioon tugev ning saame rääkida teokraatlikust või riigiusuga (riigireligiooniga) religiooniõiguslikust mudelist, sõltuvalt sellest, kas prevaleerib pigem religioosne või riiklik alge – kui need nii tugeva identifikatsiooni puhul on üldse eristatavad. Võib kohe teha ühe korrektiivi – kui teokraatliku mudeli puhul on (lihtsustatult ja terminoloogiliselt ebatäpselt) „kirikupea ühtlasi riigipea“ ning riigiusuga tsesaropapistliku mudeli puhul „riigipea ühtlasi kirikupea“, siis identifikatsioonikõvera harjal paikneb õieti teokraatlik anarhia („Jumal on riigipea“) ehk olukord, kus vajadust riikliku korralduse järele asendab eksklusiivselt kollektiivse religioosse teadvuse realiseerumine, sageli religioossete funktsionääride (prohvetid, kohtumõistjad, preestrid) vahendusel. Teokraatliku anarhia näiteks on kohtumõistjate aja Iisrael (Km 19:1; 1Sm 8:5-7), aga ka varase Hasmoneide perioodi korraldus (1Mak 14:35jj).[10] Teokraatliku (või eristamaks seda teokraatlikust anarhiast – papotsesaristliku) korralduse näiteks on Kirikuriik Itaalia ühendamiseni,[11] prohveti ja tema vahetute järglaste aegne islamiriik, Tiibet 1949. aastani, aga ka tänapäeva Iraan.[12]

Riigiusuga mudel jaguneb religiooni riikliku juhtimise intensiivsuse põhjal. Tsesaropapistliku identifikatsiooni näiteks on ajalooliselt Bütsants ja Vene impeerium, aga ka arvukad protestantlikud riigikirikuga kuning- ja vürstiriigid. Tsesaropapistliku mudeliga on kooskõlas see, et riik (traditsiooniliselt riigipea isikus) ei ole mitte ainult religiooni või religioosse kogukonna nominaalne pea, vaid ka juhib tegelikult usu, kirikukorralduse, riituse ja/ või religioosse moraali küsimustes seda kogukonda ning teostab selle üle järelevalvet. Näiteks kutsudes kokku kirikukogusid ja nende otsuseid jõustades, kehtestades rituaalse rõivastuse normi, määrates ametisse piiskoppe[13] või otsustades, kas kirik peab laulatama samasoolisi paare.[14] Tähele tuleb panna, et samasugune religioossuse korraldamine ja järelevalve võib esineda ka juhul, kui riigi ja religiooni identifikatsioon on negatiivses äärmuses ning kontrolli põhjendab riiklik religiooni tagakiusamine või vaenamine.

Vähem intensiivse riigiusu korral on riigi poolt religiooni juhtimine nominaalsem ja vähem kõikehõlmav, kuid vähemalt nimeliselt identifitseerib riik ise ennast mingisuguse religiooni või denominatsiooniga. Riigiusu mudelit järgiv riik võib tunnustada väljavalitud religiooni eristaatust, laseb end sellest juhtida või juhib seda ise. Siia kategooriasse kuuluvad riigid, mis määratlevad end islamiriikidena või tunnustavad islami õigust oma seadusandluse osa või alusena. Sellist olukorda on nimetatud ingliskeelses kirjanduses ka religious establishment, mille välistamiseks esineb nt USA põhiseaduse I täienduses nn Establishment Clause – „Congress shall make no law respecting an establishment of religion, or prohibiting the free exercise thereof…“.

Veelgi väiksema positiivse identifikatsiooni korral saame rääkida ametlikust religioonist, millega riik ennast otsesõnu ei identifitseeri, kuid millel on tähendus riigi korralduses või õigussüsteemis. Näiteks võib riigi õigus olla rajatud suuremas või vähemas ulatuses vastavale religioossele õigusele. Sellise korralduse näiteks on Iisrael, kes küll otsesõnu ei identifitseeri end judaismiga, kuid mille kodakondsusõigus on olemuslikult seotud selle religiooniga[15] ning kes tunnustab religioossete kohtute pädevust piiratud küsimustes. Riigiusu üheks alaliigiks on ka n-ö mitteametlik religioon, mida nominaalselt tunnustatakse kui traditsioonilist või rahva enamuse religiooni (või kirikut), kuid millele ei anta õiguslikult mingit eristatavat staatust.[16] Ilma igasuguse viiteta õiguses võib sotsioloogiline identifikatsioon siiski esineda juba rahvausu näol; see olukord ilma mingi eristaatuseta paigutub aga juba väljapoole religiooniõiguse ala.

Mõnel juhul on ametlikke religioone rohkem kui üks, kusjuures nende toetamise, tunnustatuse või tolereerimise aste võib olla erinev. Sellise religiooniõigusliku mudeli näiteks on eespool viidatud religioossete õiguste piiratud tunnustamine islamimaailmas või Iisraelis.[17] Ajalooliselt on selle mudeli näiteid arvukalt, nii positiivse loeteluna nt Austrias 1874. a seaduse alusel[18] või negatiivse määratlusega nt Suurbritannias Test Acti (An act for preventing dangers which may happen from popish recusants) kehtivusajal 1673–1828, mil mittekonformse usutunnistusega isikute osalemise võimalused avalikus elus ja hariduselus olid oluliselt piiratud, kuigi üksikuid erinevusi teatud piirini salliti. Eesti alalt on teada Vene impeeriumi partikularistlik religioonipoliitiline korraldus.

Riigiusuga ei ole enam tegemist kooperatsioonimudeli puhul: riik on ilmalik (sekulaarne), kuid avatud koostööks erinevate religioossete kogukondadega. Sellise koostöö eelduseks on üldiselt riigi ja religioosse kogukonna (sh kiriku) eristuva subjektsuse tunnustamine, mis välistab tsesaropapismi ja papotsesarismi, kuid ei välista tingimata riigiusku ega ametlikku religiooni. Mitmel juhul on selline koostöö korraldatud lepinguliselt. Sellise lepingu klassikaliseks näiteks on katoliiklike riikide ja Rooma kiriku (Püha Aujärje) vahel keskajast alates sõlmitud konkordaadid, mis on olnud eeskujuks ka muude religioossete kogukondadega sõlmitavatele lepingutele (kirikulepingud).[19]

Kirikulepinguõigus (Kirchenvertragsrecht) on teinud silmapaistva arengu läbi Saksamaal, kus protestantlikud riigid, hilisemad liidumaad (kus varem oli olnud tugev religioosne identifikatsioon), hakkasid juba XIX sajandil sõlmima katoliiklike riikide konkordaatide eeskujul lepinguid protestantlike kirikutega; üldiseks muutus see praktika pärast riigikirikute kaotamist 1918. Kooskõlas võrdsusõigusega ei ole nn kirikulepingu sõlmimine välistatud ühegi religioosse organisatsiooniga, kui sellekohane huvi on pooltel olemas.[20] Selle aluseks on riigiõiguslik seisukoht, et kuigi Saksa põhiseaduses puudub otsene viide kirikulepingute võimalikkusele, küll on see väljaloetav seaduse mõttest.[21] Saksa õiguse vahetegu kirikute ja usuühingute (Religionsgesellschaften) vahel on põhjendatud ajalooliselt: Weimari põhiseaduses (WRV[22]) sätestati usuühingute õigused, tegemata vahet nn vanadel kirikutel, millel oli „tähendusväärne ühiskondlik jõud”,[23] ja muudel usuühingutel. Kuna vaatamata nivelleerivale terminoloogiale olid vanad kirikud (a) ajalooliselt kujunenud jõud, (b) tunnustatud WRV art 137 lg 4[24] alusel avalikõiguslike juriidiliste isikutena[25] ning (c) nendega sõlmiti riigi poolt rida lepinguid, eksisteeris tegelik vahe nn vanade kirikute ja muude usuühingute vahel edasi. Siiski väärib märkimist, et „kiriku“ mõistet WRV siiski kasutab art 137 lõikes 1, mille kohaselt „[r]iigikirikut ei ole.“

Koostöö vastand ei ole niivõrd koostöö puudumine kui vastutöötamine. Religiooniõiguslikest mudelitest kuuluvad vastanduvate mudelite hulka need näited, kus religioon on üheselt keelustatud (nt sotsialistlikus Albaanias) või ollakse vaenulikud; taolise negatiivse identifikatsiooniga kaasneb juba varem nimetatud süsteemne ilmaliku riigi kontroll mittesoovitava, ideoloogiliselt vastanduva religioossuse üle (nt revolutsioonilisel Prantsusmaal või Nõukogude Liidus, eriti võitleva ateismi perioodil, Hiina püüdlused rajada rahvuslikke, riigi kontrollile allutatud kirikuid jne).

Koostöö vastandina laseb end määratleda ka ideoloogiline sekularism ja laitsism ehk religioossuse tõrjumine erasfääri (nt reformid Prantsusmaa XX sajandi alguses ja Atatürgi Türgi riigis). Sekularismi tuleb eristada sekulaarsusest. Selle artikli ülesehitust on oluliselt mõjutanud W. Cole Durhami kasutatud ning F. Russell Hittingeri adapteeritud usuvabaduse ja religioosse identifikatsiooni diagramm;[26] Durham rõhutab ka sekularismi (kui ideoloogia) ja sekulaarsuse (riigi ilmalikkuse) kontrastsust.[27] Sekularismi all mõistab ta ideoloogiat, mille eesmärk on ilmalikkus iseeneses ning mis avaldub laitsismis või isegi religioonivaenulikkuses. Sekulaarsuse all seevastu mõistab ta hoidumist riigi identifitseerimisest mingi religiooniga või ka muu ideoloogiaga, sh sekularismiga; selline hoiak loob eeldused koostööks ja kohanemiseks (accommodation). Interpreteerides: kui sekularism on suunatud religioossuse tõrjumisele, siis sekulaarne neutraalsus ja identifitseerimatus on suunatud avatusele, vabadusele ja võrdsusele.

Sekularismi ja sekulaarse, avatud kohanemisvõime vastandamise kontekstis on kohaseid näiteid viimase aja praktikast. Euroopa Kohus tegi 2017. a märtsis otsuse, mille kohaselt tööandjad võivad oma sisekorras keelata töötajatel muslimi naiserõivastuse traditsioonilise osa hijab’i (nagu ka muu ideoloogilise või religioosse märgi) kandmise ning kui rakendatud, siis selline keeld ei kujuta endast diskrimineerimist; samas ei või hijab’i eemaldamist nõuda klient.[28] Kuigi kohtu seisukoht on kaalutud, on seda kritiseeritud kui võimalikku eelduste loomist ebavõrdsele kohtlemisele religioossete normide täitmise alusel.[29] Sellise kriitikaga saab vähemalt osaliselt nõustuda; igatahes peegeldab otsus pigem sekularistlikku ideoloogiat kui religioosset neutraalsust või kohanemisvalmidust. Viimase näiteks on Šotimaa politsei 2016. a teade, et hijab’i võidakse kanda politseivormi võimaliku komponendina.[30]

Sekulaarsusega külgneb ka riigi ja kiriku lahutatuse religiooniõiguslik mudel (separatsioon[31]), mis sarnaneb koostöömudelile selle poolest, et ka siin tunnustatakse riigi ja religioosse kogukonna eristuvat subjektsust, kuid ka sekularismile selle poolest, et hoidutakse vähemalt formaalselt kontaktist religioosse kogukonnaga. Lahutatus vastandub üheselt religioossele establishment’ile, st riigi ja religiooni identifitseerimisele. Lahutatus võib olla konkreetsem – nt välistades võimufunktsioonide teostamise vaimulike poolt – või abstraktsem; USA Establishment Clause ei näe küll ette selgesõnalist lahutatust,[32] kuid selle õiguslik tagajärg on üsna sarnane, välistades korraga nii religioonile sõbraliku ja soodsa kui ka vaenuliku seaduse andmise föderaalse seadusandja poolt. Mõnel juhul ei tähenda formaalne lahutatus koostöö välistamist, vaid loob selleks vajalikud eeldused oma neutraalsusega; teisel juhul on lahutatuse deklareerimine märgiks, et riik on ükskõikne religioossete isikute ja kogukondade suhtes. Niisiis: nagu identifikatsioon võib ka lahutatus olla erineva intensiivsusega aktiivsest hoiakust kuni passiivse identifitseerimisest hoidumiseni.

Kirjeldatud tüpoloogia on arusaadavalt teoreetiline. Vaatamata variatsioonide paljususele saab üldistades välja tuua neli põhilist mudelit: riik on religioosse kogukonnaga (kas positiivselt või negatiivselt) identifitseeritud, hoidub neutraalselt identifikatsioonist, on valmis koostööks religioossete kogukondadega või pigem hoidub sellest religioosse sfääri distantseerimise kaudu. Kahte esimest mudelit saab lugeda staatilisemaks, kahte viimast dünaamiliseks.

See, kui põhiseaduskeeles väljendatakse poolehoidu ühele nendest mudelitest, ei võimalda veel tingimata järeldada, millist religiooniõiguslikku mudelit riik järgib. Tulenevalt esile toodud nelja põhilise mudeli loogilise ruudu iseloomust võib näiteks identifikatsioonist hoidumist deklareeriv „riigikirikut ei ole“ tähendada nii negatiivset identifikatsiooni, sekularismi, koostöövalmidust kui ka seda, mida ta grammatiliselt tähendab – identifikatsiooni puudumist; kindel saab olla üksnes selles, et positiivset identifikatsiooni see ei tähenda (ning sellise sõnumi edastamine võibki olla see, mida öelda tahetakse). Põhiseaduskeele sisukuse ja tähenduslikkuse aspektist tulekski lähtuda tõlgendusest, et iga lause tähendab primaarselt seda, mida ta grammatiliselt tähendab, kuid arvesse tuleb võtta ka ajaloolist arengut, poliitilisi eesmärke jne. Nii peegeldab toodud lause „riigikirikut ei ole“ Saksa kontekstis pigem koostöövalmidust ühiskonnaelus oluliste religioosete ühendustega – mis ei ole esimene tõlgenduseelistus.

Religioosse identifikatsiooni ning usuvabaduse ja võrdsusõiguse vahel on seos, millele me põhjalikumalt siin tähelepanu ei pööra. Eelviidatud Durhami diagrammi järgi on usuvabaduse ja võrdsusõiguse tagamine kõige väiksem tugeva positiivse (riigiusk) või negatiivse (tagakius) identifikatsiooni korral,[33] optimaalne aga identifikatsioonist hoidumise korral (kohanemisvalmidus, paindlik lahutatus); nii tolereerimismudeli kui sekularismi korral on tegu keskmiselt tagatud vabaduse ja võrdsusega.

 

[1] „Das Kirchenrecht steht mit dem Wesen der Kirche im Widerspruch. […] Das Wesen der Kirche ist geistlich, das Wesen des Rechts ist weltlich”. Sohm 1892, 1.

[2] Vrd halaka, shari’a, aga ka Didache hodós.

[3] Küsimusele, mis õigus on, ei ole ühest vastust. Selles artiklis on kasutatud laia lähenemisnurgaga määratlust, mis näeb õiguses normide, institutsioonide, protseduuride, väärtuste jne kogumit. Vt Berman 1983, 4. Õiguse mittekehtimine iseenesest ei tähenda veel, et õigusest ei saaks rääkida ega uurida või et sel puduuks tähendus: nii rooma õigus keskaja ülikoolides kui ka halakha templijärgses judaismis on olnud uurimise objekt ja omandanud vastavates kultuurides keskse tähenduse vaatamata sellele, et kumbagi ei kohaldatud kehtiva õigusena. Kui korrakohase käitumise nõudmist tulemuslikult nõuda ei ole võimalik, siis jääb kõnealune kord pigem eetika sfääri. Vt Petražickij 1908. Mida enam selline nõudmine võib omada tulemuslikkust alles teispoolsuses või puudub korrakohane tulemuslik protseduur õiguse nõudmiseks, seda vähem saame rääkida õigusest.

[4] Vrd mõiste „kirikukari“ protestantlikus traditsioonis.

[5] Näidet selle kohta, et „õiguse“ kontsepti puudumine ei tähenda õigusetust, vt Berman, 79.

[6] Nt Saudi-Araabia Basic Law art 1 järgi on riigi konstitutsiooniks püha Koraan ja prohveti pärimus. Kõiki riikide tänapäevaseid põhiseadusi, v.a Eesti oma, on artiklis kasutatud www.constituteproject.org vahendusel.

[7] Peamiselt perekonna- ja pärimisõigus võib sõltuda isiku religioossest kuuluvusest. Nt juudi kogukondade seisund kuni XIX sajandini Euroopas, juutide ja kristlaste staatus islamimaailmas, tänapäeval Iisraelis ja mitmes islamiriigis.

[8] Kui religioosset õigust saab näha suhtena, milles religioonil on aktiivsem, sisendi roll, siis religiooniõiguse puhul on  tegu religiooni(de) ja religioossuse korraldamisega, milles religioon on mitte enam sisend, alus ja allikas, vaid passiivne pool.

[9] Nt NSVL 1936. a põhiseadus seadis art-s 124 eesmärgiks südametunnistusevabaduse tagamise ja iga kodaniku usukultuse vabaduse, mille tegelikkuses kasutamine oli teatavasti oluliselt piiratum. Vt 1936 Constitution of the USSR, http://www.departments.bucknell.edu/russian/const/1936toc.html.

[10] Islamimaailmas kasutusel olnud millet-süsteem, samuti juutide autonoomia kuni XIX sajandi Euroopas liigitub millekski sarnaseks, illustreerides ühtlasi seda, et samas ruumis ja samal ajal võib eri religioossete kogukondade õiguslik korraldus olla üsna varieeruv. Teokraatliku (kristosentrilise revolutsioonijärgse) anarhia programmi kohta vt nt Rosenthal 1975, 196.

[11] Püha Aujärje/Vatikani näide on liiga komplitseeritud, et seda tuua.

[12] Vt Iraani Islamivabariigi põhiseaduse § 107jj: demokraatliku riigikorralduse toimimise üle valvab religiooni aspektist religioosne juht.

[13] Vrd investituuritüli

[14] Richard Orange (07.06.2012) „Gay Danish couples win right to marry in church“ – The Telegraph. Tsesaropapismi teoreetilist põhjendust ja kohati ka selle tegelikkust on mõnikord nimetatud erastianismiks XVI sajandi autori Thomas Lieberi (alias Erastus) järgi. Bernard Ward, Erastus and Erastianism, New Advent Catholic Encyclopedia, http://www.newadvent.org/cathen/05514a.htm.

[15] Law of Return, art 4a „The rights of a Jew under this Law […] are also vested in a child and a grandchild of a Jew, the spouse of a Jew, the spouse of a child of a Jew and the spouse of a grandchild of a Jew, except for a person who has been a Jew and has voluntarily changed his religion.“ (Law of Return 5710-1950).

[16] Nt Argentina põhiseaduse art 2 kohaselt toetab valitsus rooma-katoliiklikku apostoolset usku. Kreeka põhiseaduse art 31 kohaselt on Kreeka valdavaks religiooniks Kristuse hommikumaa õigeusu kiriku religioon.

[17] Vt Scolnicov 2006, 732–740; de Blois 2010, 102.

[18] Vt „Austria. International Religious Freedom Report 2007“ – Bureau of Democracy, Human Rights, and Labor, https://www.state.gov/j/drl/rls/irf/2007/90163.htm. Vrd ka Austria 1934. a põhiseadust, mis tunnustas §-s 29 seadusega tunnustatud religioossete kogukondade avalik-õiguslikku seisundit (Verordnung der Bundesregierung vom 24. April 1934 über die Verfassung des Bundesstaates Österreich). Sarnane on olnud traditsiooniliste usutunnistuste loetelu Leedus.

[19] Tähelepanuväärne on konkordaadi territoriaalne iseloom: Napoléoniga sõlmitud 1801. aasta konkordaat jäi jõusse nii Reinimaal pärast selle ala Saksamaale üleminekut, kui ka Prantsusmaaga 1920 liidetud Elsassis, seega pärast laitsistliku religiooniõiguse võitu Prantsusmaal. Boyer 1993, 13–14. Lepingud Püha Aujärjega võivad kanda ka muid nimesid peale konkordaadi.

[20] Ibid., 15. Taolised lepingud on sõlmitud ka riikidega väljaspool Saksamaad: 1925. aastal sõlmiti Memeli piirkonna evangeelse kiriku kohta kokkulepe, mille poolteks olid Leedu riik ja Vana-Preisi Uniooni maakirik; sarnane leping oli sõlmitud 1924 ka Preisi evangeelse kirikunõukogu ja Danzigi vabalinna senati vahel. Lepingute sõlmimine on jätkunud ka peale II maailmasõda, sh mittekristlike denominatsioonidega.

[21] Hollerbach (1965), 97.

[22] Täistekst kättesaadav http://www.verfassungen.de/de/de19-33/verf19-i.htm.

[23] Mikat 1994, 1426.

[24] „Need usuühingud, mis seni olid avalik-õiguslikeks korporatsioonideks, jäävad selleks ka edaspidi. Teised usuühingud saavad samad õigused, kui nad neid taotlevad ja oma korralduse ja liikmete arvuga oma püsivuse tagavad.“ WRV artiklid 136–139 ja 141 on Saksa põhiseaduse art 140 alusel põhiseaduse osa.

[25] Saksa õiguses võib avalikõiguslikuks tunnistada usuühingu, aga ka maailmavaatelise ühingu, mis seda staatust taotleb ning on suure liikmeskonna ja püsiva iseloomuga. Kohtupraktika järgi ei tähenda avalik-õiguslikkus seotust riigiga, vaid võimet olla avalike pädevuste ja õiguste kandjaks. Püsiva iseloomu nõue on seotud avalik-õigusliku isiku võimetusega pankrotti minna. Schmidt-Bleibtrau, Klein 1995, 1584. Avalik-õiguslikuks tunnistamisele eelneb õigusvõime omandamine üldises registreerimiskorras. Vt Saksa põhiseaduse art 140; WRV art 137 lg 4 alusel saavad usuühingud õigusvõime üldises tsiviilõiguslikus korras.

[26] Vt W. Cole Durham (2012) „Religious Freedom in a Worldwide Setting: Comparative Reflections“ – Universal Rights in a World of Diversity. The Case of Religious Freedom Pontifical Academy of Social Sciences, Acta 17, 367.

[27] Ibid., 368.

[28] Nihad el-Aabedy (14.03.2017) „Employers allowed to ban the hijab: EU court: Hijab targeted as court rules workplace bans on political and religious symbols are not discriminatory“ – Al-Jazeera.

[29] Vt nt videot.

[30]Hijab now an optional part of Police Scotland uniform“, 23.08.2016 – Police Scotland.

[31] Võimalike analoogiaallusioonidega abieluõigusest.

[32] „Wall of separation“ esineb küll USA konstitueerivate isade kirjavahetuses, vt James Hutson, „‘A Wall of Separation’ FBI Helps Restore Jefferson’s Obliterated Draft“ – Library of Congress.

[33] Sellest ei järeldu veel üheselt, et riigiusuga riikides oleks automaatselt usuvabadus pärsitud, kuid oht selleks on suurem.

 

Kasutatud allikad

Alain Boyer (1993) Le droit des religions en France, Paris: Presses Universitaires de France.

Alexander Hollerbach (1965) Verträge zwischen Staat und Kirche in der Bundesrepublik Deutschland, Habilitationsschrift. Freiburg i. B.. Frankfurt a. M.: Klostermann.

Bernice Glatzer Rosenthal (1975) Dmitri Sergeevich Merezhkovsky and the Silver Age: The Development of a Revolutionary Mentality, The Hague: Martinus Nijhoff.

Bruno Schmidt-Bleibtrau, Franz Klein (1995) Kommentar zum Grundgesetz, 8. väljaanne. Berlin: Luchterhand.

Harold J. Berman (1983) Law and Revolution. The Formation of the Western Legal Tradition, Cambridge, MA, London: Harvard University Press.

Lev I. Petražickij (1908) Vvedenie v izučenie prava i nravstvennosti. Osnovy émocional’noj psihologii. Izdanie tret’e. Érlich: Sankt-Peterburg.

Paul Mikat (1994) „Staat, Kirchen und Religionsgemeinschaften“ – Handbuch des Verfassungsrechts, toim. Ernst Benda; Hans-Jochen Vogel; Werner Maihofer, 2. väljaanne. Berlin: Walter de Gruyter.

Rudolph Sohm (1892) Kirchenrecht, 1. köide, Leipzig: Duncker & Humblot.

 

Internetiviited

1936 Constitution of the USSR, Bucknell University. http://www.departments.bucknell.edu/russian/const/1936toc.html. (30.03.2017).

2007 Report on International Religious Freedom: Austria, Bureau of Democracy, Human Rights, and Labor, https://www.state.gov/j/drl/rls/irf/2007/90163.htm (30.03.2017).

Anat Scolnicov (2006) „Religious law, religious Courts and human rights within Israeli constitutional structureInternational Journal of Constitutional Law 4 (4), 732–740. (30.03.2017).

„Austria. International Religious Freedom Report 2007“ – Bureau of Democracy, Human Rights, and Labor, https://www.state.gov/j/drl/rls/irf/2007/90163.htm (30.03.2017).

Bernard Ward, Erastus and Erastianism, New Advent Catholic Encyclopedia, http://www.newadvent.org/cathen/05514a.htm. (30.03.2017).

Hijab now an optional part of Police Scotland uniform“, 23.08.2016 – Police Scotland. (30.03.2017).

James Hutson, „‘A Wall of Separation’ FBI Helps Restore Jefferson’s Obliterated Draft“ – Library of Congress.

Law of Return 5710-1950 – Israel Ministry of Foreign Affairs. (30.03.2017).

Matthijs de Blois (2010) „Religious law versus secular law: The example of the get refusal in Dutch, English and Israeli law“ – Utrecht Law Review, 6/2, 102. (30.03.2017).

Nihad el-Aabedy (14.03.2017) „Employers allowed to ban the hijab: EU court: Hijab targeted as court rules workplace bans on political and religious symbols are not discriminatory“ – Al-Jazeera. (30.03.2017).

Richard Orange (07.06.2012) „Gay Danish couples win right to marry in church“ – The Telegraph. (30.03.2017).

Verordnung der Bundesregierung vom 24. April 1934 über die Verfassung des Bundesstaates Österreich). (30.03.2017).

W. Cole Durham (2012) „Religious Freedom in a Worldwide Setting: Comparative Reflections“ – Universal Rights in a World of Diversity. The Case of Religious Freedom Pontifical Academy of Social Sciences, Acta 17, 367. (30.03.2017).

 

Artikli teine osa ilmub järgmisel nädalal.

 

Tanel Kalmet (1973) on õigusteadlane, kelle üheks uurimissuunaks on olnud religiooni ja õiguse suhete uurimine.

K&T viitamisjuhendit vt siit.
Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English