Halli habemega Islandi päritolu Vana Testamendi professor Gudmundur Olafsson tavatses ikka loengutes korduvalt rõhutada, et Jumal räägib alati ja eranditult inimesega vastavalt tema kultuurilisele vastuvõtuvõimele. Kui keegi soovib teada, mida Piibel ütleb, siis tuleb tal arvestada, et piiblitekst on esmalt keeleline ja kultuuriline nähtus. Sisuliselt tähendab see aga ajaloolis-kriitilist piibliuurimist, mis lähtub hermeneutika põhireeglist, et piibliuurija ei loe teksti sõltumatu „jumala pilguga“, vaid omab tekstile lähenedes eelhoiakut, lugedes sellesse paratamatult sisse oma kaasaegsest maailmapildist ja usulisest traditsioonist tulenevaid subjektiivseid tõekspidamisi.
Objektiivsuse ja subjektiivsuse pingestatus on ajalooliselt põhjustanud erinevaid hoiakuid teksti suhtes. Skaala ühes äärmuses on modernistlik objektiivsusetaotlus, mis naiivsemas vormis ei erista ajalugu ajalookirjutusest; sel puudub anakronismi taju. Teises äärmuses on postmodernistlik subjektiivsus, mis lahutab narratiivi ajaloost ning väidab, et ajalookirjutuse kaudu ajalooni jõudmine on välistatud ja võimatu. Mõlemad äärmused on problemaatilised, kuna esimesest tulenevad mitmesugused fundamentalistlikud hoiakud ning teine võib juhtida totaalsesse relativismi, mis toodab lapiku maa teooriale sarnast pseudoteaduslikku šarlatnismi. Neid äärmusi tundes ja teadvustades on aga võimalik küsida ajalookirjutuse taustaks oleva ajaloo kui selle mõistmise võimaluste kohta. Missugused vahendid meil üldse on ajaloole ligipääsemisel? Millist epistemoloogilist strateegiat kasutada, mõistmaks näiteks palju idealiseeritud algkristlust või mõnel teisel ajaloolisel perioodil elanud inimesi? Kuidas see kõik mõjutab oleviku reaalsust ja ühiskondlikke praktikaid?
Universaalsed enesestmõistetavused
Üheks võimaluseks on teadvustada universaalseid üldinimlikke essentsiaalsuseid. Näiteks pole inimesed kunagi söönud räni või uraani, vaid ikka orgaanilist, loomset ja taimset toitu. Teiseks on alati trotsitud gravitatsiooni ja toimitud loodusseaduste piires. Need on n-ö universaalsed füsioloogilised ja füüsikalised enesestmõistetavused, mis diakrooniliselt läbivad kõiki ühiskondi erinevatel ajaloolistel perioodidel. Edasi võime mõelda aga sellele, et inimene kehalise olendina osaleb ühiskondlikus korralduses ja suhestub teiste kehaliste indiviididega. Kehalisusest lähtuvalt kontseptualiseerime ja struktureerime maailma. Paratamatult osaleme vastandudes või ühtides juba olemasolevate kultuuriliste identiteetidega. Sääraste universaalsete kogemustasandite mõistmisel on kasulik vaadelda inimest eraldi bioloogilise olemuse, kultuuri ja isiksuse tasandil. Esimene on inimolevustel sarnane, kultuuriliselt ollakse osalt sarnased ja osalt erinevad ning isiksustena unikaalsed ja kordumatud. Seega, bioloogilise ja osalise kultuurilise universaalsuse pinnalt võiks esitada küsimusi inimühiskonna varjatud külgede suhtes ning postuleerida ka hüpoteese või oletusi indiviidi enesemõistmise ja identiteeditunnetuse kohta. Piltlikult võttes on kultuurilugu kui suur pilvelõhkuja, mille korrused moodustavad erinevad ajaloolised perioodid ja mille vertikaalne liftišaht moodustab ajaloolase jaoks ajastuid läbiva diakroonilise kanali. Lift kui üldinimlik universaalne enesestmõistetavus on kui metoodiline vahend, millega saab liikuda vastavasse ajaloolisse perioodi ja selle horisontaalsel tasandil pisut küsimusi esitada.
Selline fenomenoloogiline mudel on teadagi lihtsustatud ja piiratud. Üks esimestest n-ö äratundmisvaldkondadest piiblitekstis, millega tänapäeva lugeja kohe kipub haakuma, on moraali ja eetika küsimused. Seetõttu on juba religioonilooliselt mõningad kristlikud denominatsioonid olemuslikult kaldunud olema pigem moraaliusundid kui lunastususundid. Muistne moraalikoodeks lähtub mingitest üldinimlikest enesestmõistetavustest küll, kuid need on segatud ajaloolise kultuurilise taju ja maailmapildiga ega ole n-ö esimene filosoofia. Moraaliseaduste põhjendused piiblitekstis on meie jaoks alati osaliselt kultuuriliselt varjatud ja implitsiitsed.
Klassivõitlus kui kõiki ühiskondi läbiv muutuja
Inimindiviid, osaledes kehalise olendina sotsiaalses kehandis, on teatud ühiskondlike jõudude mõjusfääris. Selle essee põhiväide on, et ühiskondi diakrooniliselt läbiv universaalne kultuurilise tähendusloome põhjustaja on pingestatus, mis tuleneb ühiskonna sotsiaal-poliitilisest toimimisest. Karl Marx nimetas seda klassivõitluseks, Karl Popper avatud ja suletud ühiskonna vaheliseks vaenuks, Jürgen Habermas pidas poliitilisust ühiskonna allsüsteemiks ja Ernesto Laclau ning Chantal Mouffe näevad selles ühiskonna keskset võimalikkusetingimust, mis tähendab, et ühiskondlikkuse piirid ongi poliitilised. Tänapäeva mitmesugustes teaduslikes diskursustes nagu näiteks postkoloniaalsed uuringud, feminism ja soolisuseuuringud, kristlik vabastusteoloogia jms valdkondades lähtutakse eeldusest, et võimu mõistel on konstitueeriv roll ühiskondlikes suhetes ja esmane hermeneutiline horisont ajalookirjutuses on sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline. Antonio Gramsci hegemoonia mõistes moodustavad aga nimetatud sfäärid koos ideoloogiaga ühtse jagamatu terviku. St, et võimu ei kehtestata alati esmalt poliitiliselt ja majanduslikult, vaid ideoloogilise ja maailmavaatelise veenmise kaudu. Selline põhiväide ei lähtu pelgalt neomarksistlikust maailmavaatest. Ka Claude Levi-Straussi arvates on binaarsed opositsioonid kõikide kultuuride kollektiivsete ideaalsuste organiseerimise printsiibiks ja kaasaegses kultuurikontseptualisatsioonis väidab institutsionaalne kultuurimõistmise strateegia samuti, et ükskõik, mida inimene ka ei teeks, on see alati määratletud mingisuguste ühiskondlike reeglitega. Lisan siia ka traditsioonilisema uustestamentlase Tom Wrighti eksegeetika põhieelduse, mille järgi näiteks Uue Testamendi ajalooline kontekst on küll maailmavaateline-narratiivne, kuid teoloogiliste või eetiliste järelduste tegemisel tuleb esmalt arvestada maailmavaadet kujundavate ideoloogiliste ja sotsiaal-poliitiliste oludega.
Seda, et sotsiaalpoliitika on diakrooniliselt erinevate ühiskondade ajalooliste muutuste keskmes, tõendab mh ka kaasaegne metafooriteooria. Kognitiivse metafooriteooria põhieeldus on, et inimene kontseptualiseerib maailma eranditult kehalisusest lähtuvalt. Ta loob ka sotsiaalseid metafoore sotsiaalse kehandi mõistes nagu „pea“, „ihu“, „parem käsi“ jms. Need mõisted on seotud paljudes kultuurides poliitilise võimu mõistetega. Sarnane oli ka juba Karl Marxi historiograafia põhieeldus, et mitte ideed ei kujunda ühiskonda, vaid ühiskond kujundab ideed, mis küll omakorda hakkavad seda reglementeerima ja normeerima. Marxi klassivõitluse paradigma seostus küll rohkem kapitalismi ja proletariaadi vastandamisega, kuid muistsete ühiskondade puhul eksisteeris samuti majanduslik ebavõrdsus ning rikaste ja vaeste vaheline klassierinevus: kodanikud eristati mittekodanikest, vabad tuli eristada orjadest, võitjad kaotajatest, võimu ja majanduslikke privileege nautivad isikud eristati allasurutud ja ristilöödud kehadest. Samas, ühiskonna või riigi eetiline sisu oli ideoloogiliselt, sageli religioosselt põlistatud.
Ka Uue Testamendi teaduses on jõutud alles suhteliselt hiljuti arusaamisele, et sotsiaal-majanduslikust aspektist on uustestamentlikke kirjutisi üsna vähe uuritud. See on imelik, kuna juba Vanas Testamendis esineb erinevaid traditsioone rikkuse ja vaesuse küsimuses. Ühest küljest on rikkus Jahve õnnistus ja vaesus needus, kuid on ka tekste kus „vaene“ samastatakse „õigega“. Uues Testamendis on see traditsioon saanud domineerivaks, sest „vaesed“ kristlased on seal „pühad“. Vanatestamentlikke prohveteid nähakse uustestamentlikus kirjanduses kui tagakiusatud vaeseid ja õigeid, keda maailm ei vääri (1Ts 2:15). Uue Testamendi teaduses on näiteks konsensus ka selles osas, et apostel Paulus nägi ennast tüüpilise heebrea prohvetluse teostaja ja ambitsioonika võimukriitikuna (viimaks nõudis ta ju ka keisrikohut, Ap 26:32). Teatud reservatsioonidega saab väita, et ka kristlikus religioonis toimus maailmavaate ja ideede kujunemine judaistliku teoloogia ning Kreeka-Rooma ühiskonna sotsiaal-majanduslike ja ideoloogilis-poliitiliste tellimuste interaktsioonis.
Intellektuaalid ja vabadusvõitlejad kui tänapäeva prohvetid
Praktilistest ühiskondlikest vajadustest lähtudes moodustatakse ideoloogia, seadused ja eetika – kultuur või vastukultuur. Noam Chomski on tõmmanud paralleeli ja käsitlenud muistseid Heebrea prohveteid tänapäeva intellektuaalide ja inimõigusaktivistide eelkäijatena. Võib olla on see pisut julge paralleel, aga metoodiliselt väärtuslik. Nii prohvetid kui inimõiguslased seisavad silmitsi sarnaste probleemidega: võimu kuritarvitamise, poliitilise korruptsiooni ning vaeste ja nõrkade (tänapäeval ka feminiinsuse ja teiste vähemuste) allasurumisega. Klassivõitlus kui märksõna on siingi omal kohal, kuigi mitmeti juba keerulisemates vormides. Chomski Facebooki koolkond USA kontekstis kutsub aga jätkuvalt intellektuaale ja inimõiguslasi üles aktiivselt sekkuma ja sõna võtma, väites, et kui kunagi on olnud aeg, kus esile astuda, kirjutada ja rääkida (vrd 2Tim 4:2), siis on see aeg just praegu.
Samuti kõlas Edward Said, keda on peetud 20. saj viimaste kümnendite maailma üheks mõjukaimaks intellektuaaliks ja arvamusliidriks ning kes selgitas intellektuaali rolli sarnaselt prohveti omaga. Saidi arvates oli intellektuaali ülesanne paljastada ja selgitada, vaidlustada ja võita nii nähtamatu jõu peale surutud vaikus kui ka normaliseeritud rahu igal pool ja alati. Tema arvates on intellektuaali kohuseks ka vastandumine valmispakendatud ja ettesöödetud informatsioonile kultiveeritud kollektiivse passiivsuse kontekstis.
Uus inimene, uus maailm
Psühhiaatrist intellektuaali, inimõiguslase ja vabadusvõitleja, ühe postkoloniaalse mõtlemise algataja Frantz Fanoni kirjutistes tõuseb aga esile kaks tähelepanuväärset ideed, mis sarnanevad nii judaismi kui algkristlusega: idee „uuest inimesest“ ja idee „uuest maailmast“ (Fanonil uuest Aafrikast). Fanoni idee „uuest“ ei põhine pelgalt rõhutud mustade kultuurilisel vastandamisel valgete rõhujatega, vaid teatavale vastandamise ületamisele. Ta hoiatas rahvuskultuuri ja rahvusluse ületähtsustamise eest, kuna see pärssivat vabaduse püüdeid, taandades need mingi enamuse või keskklassi fetišeeritud arusaamale rahvusest. Rahvusteadlikkus viib tema arvates suletud ühiskonda ja seepärast tuleks liikuda kiiresti edasi poliitilise ja sotsiaalse teadlikkuse ja avatuse suunas. Idee „uuest maailmast“ kaasab „uue inimese“, kes ei ela vastandumise lõksus, kes on vaba iseendast, s.o sellest värvilisest indiviidist, kes on kujunenud koloniaalsuhte tulemusel valge orjastajaga. Fanoni jaoks on kolonialismil psühholoogiline dimensioon, kuna nii orjastamine kui vabastamine toimub eelkõige indiviidi psüühilisel tasandil.
Fanoni ideed on mingis osas sarnased ka Pauluse koolkonna kirjutistes, eriti kirjas efeslastele ilmneva teemaga uuest inimesest uues eshatoloogilises aioonis: „Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega.“ (Ef 4:22jj, autori kursiiv) Sellele järgneb parenees tõe rääkimise jms kohta (Ef 4:25–32), mis on viide uuele ühiskonnakorrale, uuele ajastule (vt ka „taevane olukord“ Ef 2:6), mille n-ö sisekorraeeskiri jätkub epistli lõpuni. Sotsialistlik revolutsioon on muidugi välistatud, kuid esmane hermeneutiline horisont ideoloogilise ja sotsiaal-poliitilise ajaloolise kontekstina täiesti olemas: võitlemist ei ole „inimestega“, küll aga „meelevaldade ja võimudega“ ja „maailma valitsejatega“ (Ef 6:12). Vabastamine või orjusesse jäämine sõltub samuti vaimsest hoiakust (Ef 6:10–20). Ligi kahekümne sajandi vanune piiblitekst muutub mõistetavamaks ja aktuaalsemaks, kui läheneda sellele esmalt võimuproblemaatika kui peamise fenomenoloogilise enesestmõistetavuse kaudu.
Võimudiskursus universaalse ajaloolise enesestmõistetavusena ei puuduta ainult ajalugu kui minevikku, vaid ka ajalugu kui olevikku ja tulevikku. „Retrofuturism“, nagu keegi ühel Toompeal oleva hoone seinal end kunstipäraselt väljendas, tähendaks antud juhul mineviku õppetundide rakendamist tuleviku nimel. Uus inimene ja uus ajastu võib tunduda saavutamatu, eriti keerulistel poliitilistel aegadel, kuid selle nimel ei tohiks kunagi lakata pingutamast (kui kasutada mõtet Barack Obama kõnest Tallinnas).
Võimu mõistega seotud küsimused ei ole alati eksplitsiitsed ja enesestmõistetavalt ilmsed ei muistses tekstis ega oleviku praktikas. Näiteks Eesti vanglasüsteem osaleb Hollandi teadlaste läbiviidavas mahukas uuringus, kus analüüsitakse üksikasjalikult, missugune on vangla kui kinnipidamisasutuse sisekliima ja selle kujunemine. Üldiselt ollakse veendunud, et kinnipeetavaid otseselt muuta ei ole võimalik, küll aga näitab uurimus, et kinnipidamisasutuse represseerivate näitajate vähendamine omab kokkuvõttes positiivsemaid tulemusi kinnipeetavatele. Sageli tuleb üllatusena, kui mingit hoiakut käsitletakse vangi suhtes allasuruvana. Rõhutatakse, et vastavad hoiakud tuleb teadvustada ja sõnastada organisatsioonikultuuri parandamise ja repressiivsuse väljavalgustamise eesmärgil.
Siit edasi hargnevad võimuga seotud probleemkäsitlused aga juba mitmetesse analüütilise psühholoogia ja psühhoanalüüsi valdkondadesse. Inimkogemus on ju eeskätt psüühiline, kuid nagu kognitiivne metafooriteooria näitab, ei mõtle inimene mitte ainult aju, vaid kogu kehaga.
Ergo Naab (1971), mag. theol., Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, Viru Vangla vanglakomisjoni liige, EELK liige.
K&T viitamisjuhendit vt siit.
