2. veebruaril tähistame Issanda templissetoomise püha ehk küünlapäeva. See on päev, mil täitub 40 päeva Jeesuse sünnist. Sel päeval viisid Jeesuse vanemad Moosese seaduse kohaselt lapse Jeruusalemma templisse ning tõid korrakohase ohvri. Templisse sisenedes süttisid legendi järgi iseenesest tempi küünlad – sellest ka päeva nimetus.
Samal ajal tuli Vaimu juhtimisel templisse mees nimega Siimeon. Heebrea keeles on igal nimel tähendus ning Siimeoni tähendab “kuulja”. Niisiis oli Siimeon mees, kes kuulis Jumala Vaimu ning lubas Vaimul end templisse juhtida. Meile öeldakse, et Siimeon oli õiglane ja vaga ning ootas lohutust. Heebrea keel võimaldab näha minevikku, olevikku ja tulevikku ühes hetkes. Seega võib Siimeonile osaks saanud lohutus ja rahu saada osaks ka meile siin ja praegu. Siimeon lausus: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.” (Lk 2:29– 32)
Me ei tea, kui vana oli Siimeon, kui ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Meile meeldib ehk mõelda, et ta oli üpris väga elatanud, elust väsinud ning ihkas surma. Ta võis olla aastatelt eakas, aga võib-olla ka mitte. Paljude inimestega kokku puutudes, nende lugusid kuulates on minus kinnistumas tõdemus, et inimesel pole vanust. Jah, meie keha vananeb, seda küll. See võib olla vahel väga väsinud või haigustest räsitud, aga meie hingel pole vanust. See, kas raske haiguse diagnoosi saab noor, keskealine või vana, vahet pole. Lohutust, rahu ning lootust vajame kõik. Siimeon koges Jeesusega kohtudes rahu. Tema osaks sai see Jumala Pojaga kohtumisel, kui ta tõstis kätele väikese Jeesuslapse. Kui meie endi jõud on otsakorral või koguni lõppemas, kannab seesama Jeesuslaps meid, kui me vaid julgeme ennast Tema kätte usaldada.
Siimeon koges Jeesuses valgust, mis on ilmutuseks paganaile ja kirkuseks Iisraelile. Sellega jättis Siimeon meile eeskuju tunda Jeesust. Hea kui juba neil aegadel, kui meel on veel tüüne. Leida aega Tema sõna ja sakramendi ning palve jaoks. Lasta Temal ennast otsekui ette valmistada nendeks aegadeks, mille kohta tark Koguja lausub: ”Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle!” (Kg 12:1)
Me ei tea, kas Siimeon suri vahetult pärast kohtumist Jeesusega. See polegi oluline. Oluline on, et Jeesusega kohtumine toimus. See andis uue alguse. Tõi rahu. See on peamine. Seejärel Siimeon õnnistas (Lk 2:34). Meiegi saame Siimeoni kombel õnnistada neid, kellega Püha Vaim meid elus kokku juhatab. Saame edasi anda Kristuse rahu, mis tuleb meie ellu viimselt vaid Jumalalt.
Soovin küünlakuusse, kui jõulutuled on selleks aastaks kustunud ning kevadine päike käib veel madalalt, Kristust – Jumala kirkuse sära.
Liina Sander (1969) on EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari juhataja assistent ja EELK liige.
