„Viimseil päevil sünnib, et Issanda koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning rahvad voorivad ta juurde. Ja paljud paganad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta õpetaks meile oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna!“ Ja tema mõistab kohut paljude rahvaste vahel ning noomib vägevaid paganaid kaugete maadeni. Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima. Siis istuvad nad igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja keegi ei hirmuta neid, sest vägede Issanda suu on kõnelnud.“ (Mi 4:1–4)
Täna on kombeks viia kodudest välja jõulukuused ning võtta maha jõulukaunistused. Paljudes paikades korraldatakse kuuskede ühine põletamine. Sellega antakse märku – jõulud on nüüd ka ametlikult läbi. Kuigi paljude jaoks lõppesid jõulud juba 25. detsembril. Siiski on kuskilt jäänud inimeste mällu tänase päeva tähtsus. Vähemalt see on meeles, et enam ei soovita head uut aastat. Kui sul just pudelit ei juhtu kaasas olema.
Ent tänane päev esitab mulle ja sulle küsimuse. Tegelikult esitab see päev küsimuse igale inimesele, kes mingilgi kombel on jõule pühitsenud. Ta küsib: „Mis on jõuludest jäänud sinu sisse? Mida oled sa nendestki pühadest võtnud endaga kaasa?“
6. jaanuar kannab kirikukalendris nime Kristuse ilmumise püha. Rohkem on see tuntud kolmekuningapäevana Hommikumaa tarkade järgi. Hilisem traditsioon hakkas neid kuningateks pidama ja andis neile nimedki: Caspar, Melchior ja Balthasar. Ent vanem ja täpsem on nimi Kristuse ilmumise püha, Epiphanias. Tänase õhtupalvuse antifoonis, mida loeme koos Maarja kiituslauluga, öeldakse: „Tribus miraculis ornatum diem colimus.“ Ehk meie keeles: „Me pühitseme kolme imeteoga kaunistatud päeva: täna juhtis täht targad sõime juurde; täna muutus Kaana pulmas vesi veiniks; täna ristis Johannes Kristuse Jordanis, et ta meid päästaks, halleluuja.“ Vanast ajast on täna meenutatud Hommikumaa tarkade külaskäiku (Mt 2:1–12), Kristuse ristimist (Mk 1:9–11 par) ja Kaana pulma veini-imet (Jh 2:1–11). Need on just sündmused, mille kaudu on ilmunud Jeesuse Kristuse kirkus ja jumalikkus. See pani inimesed liikuma, imetlema ja kuulutama. Nii karjased kui kuningad, Jeesuse ristimise tunnistajaid kui ka Kaana pulmalised. Nad läksid rõõmustades tagasi, panid imeks ja pidasid meeles (Lk 2:19–20). Midagi muutus neis pärast Jeesusega kohtumist. Nad ei jäänud endiseks. Sellepärast lasengi tänasel päeval meilt kõigilt küsida: „Mis on jõuludest jäänud sinu sisse?“
Küsimus on otseselt seotud loetud kirjakohaga prohvet Miikalt: „Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima.“ (Mi 4:3) Pean tunnistama, et neid sõnu lugedes meenub kõigepealt üks nõukogude propagandateos, Jevgeni Vutšetitši skulptuur „Taome mõõgad atradeks“. Kuju üks koopia asub Volgogradis ja teine ÜRO aedades. Küllap on maailmas rohkem inimesi, kes tunnevad Vutšetitši kuju, kui neid, kes teavad, et kuju idee pärineb Vanast Testamendist. Ma ei tea, kas skulptor ise seda teadis. Aga kuigi sõnad on samad – kuju idee võib pärineda pühakirjast, on Vutšetitš pannud kõik lootuse lihaselise sepa jõule. Inimene on see, kes skulptori nägemuses muudab maailma ja toob rahu rahvaste sekka. Võib-olla isegi nii nagu nõukogude aja anekdoodis Afganistani kohta: sõda küll ei ole, kuid rahu kaitstakse nii, et kivi ei jää kivi peale.
Kuid Miika juhib tähelepanu ühele olulisele tõsiasjale, mida nõukogude inimene ei tohtinud teada ja moodne inimene ei taha teada. Algatus uuendusteks tuleb Jumalalt. Kas panite tähele? Miika alustab kuulutust mõõkade ümbertagumisest väikese sõnakesega ‘siis’. „Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks.“ (Mi 4:3) See sõnake liidab muutunud inimese teod sellega, mida prohvet ütleb varem: „Paljud paganad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Issanda mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta õpetaks meile oma teid ja et võiksime käia tema radu.“ (Mi 4:2) Algatus on Jumala poolel. Tema õpetab inimestele teid ja radu, uut elulaadi.
Kirjast Tiitusele loeme: „Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult.“ (Tt 2:11–12;14) Sellepärast küsingi ikka ja jälle: „Mis on jõuludest jäänud sinu sisse?“ Jumala arm on ilmunud nimelt Jeesuses Kristuses. Ja mitte niisama, vaid tema on loovutanud iseenda meie eest, jätkab kiri Tiitusele. Ta on ennast loovutanud, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. Ta on ilmunud, et jätaksime maha kõik selle, mis on Jumala tahte vastane. Kõik selle, mis ei ole kooskõlas kümne käsu ja mäejutlusega, kui kasutada kõige tuttavamaid näiteid. Ta osutab meile peeglina, millest tuleb loobuda, ja tänu tema ohvrisurmale võime saada andeks ja alustada uue inimesena.
See ei ole alati lihtne. Enesekasvatus on vahel äärmiselt keeruline. Jumal siiski ei paku meile „Teleturu“ imeseadmeid, mis ilma igasuguse vaevata muudavad inimesi täiuslikeks, vaid võitlus vana ja uue vahel on võitlus inimese sees. See on võitlus iseendaga. Kuid sa ei pea võitlema üksi, oma jõuga taguma mõõku atradeks. Sulle on abiks andeksandmine, sõna ja armulaud. Sind aitab Jeesus Kristus ise, kelle juurde sa oled tõtanud ja kelle sa oled jõuludest endaga kaasa võtnud.
Jeesus Kristus ei ole ajutine, teatud aastaajaga seotud sündmus. Ta on tulnud maailma selleks, et jääda. Usutunnistuses küll ütleme, et ta on üles läinud taeva ja istub Isa paremal käel. Kuid just tänu sellele on ta eriliselt meie lähedal. Teda ei piira aeg ega ruum, hetk ega koht. Ta on iga päev meie juures kuni ajastu lõpuni (vrd Mt 28:20). Pühakirjast loetud sõna on tema sõna. Ma ei loe pühakirjast sõnu Jumala kohta, vaid ta ise kõneleb neis sõnades meiega. Leib ja vein altaril on tema ihu ja veri, tõeline roog ja tõeline jook (Jh 6:55). Ta toidab oma rahvast iseenda ihu ja verega. Ja sa mõistad, et Jumala arm on ilmunud sinulegi. Jõulud on lõppenud, iga püha lõppeb kord, kuid Jeesus Kristus ei ole lõppenud. See läheduse kogemus paneb inimesed liikuma. „Ja siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks.“ (Mi 4:3)
Jutlus on peetud 6. jaanuaril 2012, Harju-Madise kirikus.
Joel Siim (1975) on EELK Harju-Madise Püha Mattiase koguduse õpetaja ja EELK liturgiakomisjoni liige.
