Siis Samaaria naine ütles talle: „Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?” Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega. Jeesus vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett.” Naine ütles talle: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle „elava vee”? Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?” Jeesus kostis: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”Naine ütles talle: „Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!” Jeesus ütles talle: „Mine kutsu oma mees ning tule siia tagasi!”” (Jh 4:9–15)
Hea lugeja, armsad õed-vennad Kristuses! Kirikuaasta perikoopide rida jätkab Vana Testamendi jumalarahva palverännakut tõotatud maale. Möödunud pühapäevane tekst ja teema olid seotud Kristuse ristimisega Jordani koolmekohas ja Kolmainu Jumala avaldumisega/ilmnemisega (edasiste pühapäevade teema on seotud ilmumisjärgse ajaga). Jeesus alustab oma avalikku tegevust sealt, kus lõppes Iisraeli kõrberännak: tõotatud maa piirilt. Omaaegne Iisrael (meenutagem, et nimi Iisrael anti esiisa Jaakobile tiitlina, aunimena kui sellele, kes on võidelnud usuvõitlemist ja saanud Jumala õnnistuse). Iisrael ei olnud mõeldud etnilise suurusena, nagu Iisraeli ajaloos kuningriikluse perioodil seda mõistma hakati. Taaveti ja ta järglaste dünastia seadis esile vereliini ja seetõttu ununes Iisraeli vaimne mõõde – see kandus edasi vereliinil põhinevaks etniliseks jumalarahva mõisteks. Paabeli vangipõlve järgne aeg ja seadused fokusseerisid vereliini jätkamisele ja tsentraliseerimisele Juuda suguharu suunas, Jeruusalemma suunas. Sellepärast Samaaria naine on kummastunud, et juuda mees temaga räägib – samaarlased ei mahtunud enam ammu „puhta jumalarahva mõistesse“ kui etnilisse suurusesse. Samaarias kasutusel olev pühakirja tekst on mitmes kohas teistsuguse rõhuasetusega kui juudalastel kasutusel olevas – samaarlased ei mõista siiani, miks muistsed pühakohad, mis olid seotud esiisadega, Jaakobiga, langesid lõunapool Juudas mängust välja. Need erisused avalduvad mõneti ka siinses perikoobis, kus Jeesus kõneleb Samaaria naisega. Siin võib isegi tögamisi lugeda, kuidas Jeesus, teades, et naisel on olnud mitu meest, kasutab ainsust: „mine kutsu oma mees…“. Samaarlaste seadus rõhutab monogaamiat. Igal juhul ei ole Jeesuse tegevus määratletav etniliste piiridega ega sellest johtuvate seadustega. Pühapäeva juhtsalm ütleb: „Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu.”
Jeesus otsib inimest, nagu prohvetid on seda väljendanud: „Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed. Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal.“ Jeesuse inimeseotsimine ei ole segatud irooniaga, nagu näiteks Diogenese puhul, kes olevat käinud päise päeva ajal Ateena tänavatel, latern käes, otsides inimest. Jeesus pole ka filosoof. Jeesus on inimese müsteeriumi ilmsikstegija, kütketest vabastaja. Filosoof saab öelda, et tõdesid on palju; Jeesus ütleb, et tema ongi Tõde. Filosoofia saab öelda, et ta teab, et ta ei tea midagi (mis on küllaltki sügav arusaam); Jeesus lausub Johannese evangeeliumis: „Tõesti, tõesti (hbr k „aamen, aamen“) – tean, et tean. Filosoofia jääb samuti vana seaduse alale, teekonnale enne Jordani koolmekohta – mitte et ta kasvamisena oleks ülearune, ei, ta on vägagi oluline – küsida õigeid ja sügavaid küsimusi elu enese kohta, kuid vastuse saab anda see, kes on Vaimust kantud; see kel on meelevald. Jeesus ütleb Peetrusele, kui too on vallandunud vaimus ja tundnud ja näinud Kristust: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas…“.
Seda vallandumist püüab Jeesus inimeses esile kutsuda, puudutada temas unustatud ala, kus peidus Inimese müsteerium. Seda ta teeb ka Samaaria naisele ja teistele, kes lõpuks tõdevadki: „Aga naisele nad ütlesid: „Me ei usu mitte enam sinu kõne tõttu, vaid me oleme teda ise kuulnud ning teame nüüd, et tema on tõesti maailma Päästja.“ Jeesuse puudutus teeb inimese uueks, asetab ta uue seaduse alale, armu alale. Paneb inimeses „voolama igavesse ellu viiva allika…“, et ta vabaneks horisontaalseist kütkeist ja saaks osaks armu. Ristimine on järgnemine Jeesusele tõotatud maale, (usuteadlaste sõnul „riitus aktualiseerib müüdi“), mitte teoreetiliselt vaid praktiliselt. Tõotatud maal kehtib Vaimu juhtimine, nagu Jeesus eelmises peatükis õpetab Juuda meest Nikodeemust. Jeesus ei ole moralist ega traditsioonide hoidja (eriti kui need varjutavad inimese sügavamat mõõdet), Ta on eelkõige see, kes vabastab kütkeist. Ka Samaaria naise, samaarlased (mitmes tähendamissõnas tõstab Jeesus just samaarlast esile – võibolla ninanipsuna juudalastele nonde äratamiseks öeldud), ka paganad – nagu ütleme ilmumisaegsetes kirikupalvetes „Issand Jeesus Kristus, Sa elava Jumala Poeg, kes Sa mitte ainult äravalitud rahvale, vaid ka paganaile rõõmustuseks ilmusid ja kõigi inimeste Õnnistegijana avalikuks said…“. Samas pole see revolutsiooniliikumine, kus vana hävitatakse, vaid evolutsiooniliikumine, kus Jumal on evolutsiooni algus ja lõpp, siht – ja Jeesus puudutab inimeses seda osa, et janu Jumal järgi ärkaks – janu, mis kustutab lõpuks janu kõige muu suhtes…
Tauno Kibur (1969) on EELK Kose Püha Nikolause koguduse õpetaja.
