Esiletõstetud lood

Jutlus II advendiks (Lk 12:35–40)

Kristel Neitsov-Mauer„Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu ja teie olge inimeste sarnased, kes ootavad oma isandat pulmapeolt koju, et kui ta tulles koputab, võiksid nad kohe talle ukse avada. Õndsad on need sulased, keda isand tulles leiab valvamas. Tõesti, ma ütlen teile, ta vöötab oma riided ja paneb nad lauda istuma ning tuleb ja teenib neid. Ja kui ta tuleks ka teisel või kolmandal öövalvekorral ja leiaks nad nõnda – õndsad on need! Küllap te mõistate, et kui peremees teaks, mil tunnil varas tuleb, siis ta ei laseks oma kotta sisse murda. Ka teie olge valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!” (Lk 12:35–40)

Miks on see nii, et kui ma loen seda teksti, mis on ju tulevikku suunatud, mõtlen ma automaatselt möödunule? Esimesel pilgul tundub see olevat vastandlik.. Jah, hästi, tekstis on ju juttu ka olevikust – praegu on see aeg, mil tuleb hoolitseda tuleviku eest. Kuid tekst ise sisaldab vaid ootust, mis täitub tulevikus.

Võib-olla on see tunne, et ma pean midagi minevikust otsima seotud vastupidamisega. Jutluse tekstis on tegu valvamisega, ka öösel ja külmal varahommikul. See on vastupidamine. See on järjepidevus. Võib-olla ka vastuhakk, olenevalt olukorrast.

Kolmapäeva õhtul presenteeriti Frankfurdis uut raamatut „Kirikud ja kommunism“ (Beljakova, Bremer, Kunter. (2016) „Es gibt keinen Gott!“ Kirchen und Kommunismus. Eine Konfliktsgeschichte. Herder). Mind kutsuti osalema vastavasisulises diskussioonis. Enne raamatu avamist tekkis mul küsimus, miks peaks meil olema tänapäeval vaja minevikku, mis on ju nii palju juba arutluse all olnud ja mille suhtes, julgen väita, on eestlastel väga selge seisukoht tekkinud.

Raamatut lugedes sain aru, kui väga seda teha on vaja: et täie selgusega hinnata möödunus toimunut ning saada aru, kuidas see meid kõiki on mõjutanud ja teeb seda edaspidigi. Diskussioonil pidin mitu korda selgitama, et mitte üksnes otsesed kommunismi repressioonid ei ole meie kirikuelu mõjutanud, vaid ka aeg, mis kommunistliku riigi kokkuvarisemisele järgnes ehk teine äärmus – väga liberaalne kapitalism.

Ka üks teine asi omandas raamatut lugedes minu jaoks uue tonaalsuse. Nimelt küsimus nõukogudeaegsetest väljaõppe- ja töötingimustest kiriku kaastöölistele. Võib julgesti silmad suureks ajada ja küsida, kuidas siis äkki nüüd? Kuidas sa ei mõistnud selle tegevuse väga erilist staatust varem, kui ometi nii palju on räägitud ja nii palju kirjutatud? Vastus on: kaugelt näen paremini.

Miks? Sündisin aega, kus kirik oli põlu all, õieti nagu polnudki teist. Minu klassis oli üks tüdruk, kes oli usklikust perekonnast ja kes ei hakanud pioneeriks. Sain aru – kuskil eksisteerib mingi paralleelmaailm, aga ma ei teadnud selle kohta suurt midagi. Kuigi mu vanemad olid sügaval nõuka-ajal laulatatud ja mina paariaastasena ristitud, ei räägitud meie peres eriti vaimulikel teemadel. See oli normaalne. Minu isa oli olnud poliitvang, dissident, ning temasuguseid oli veelgi. Ka see oli normaalne. Hiljem pealinna muusikakooli õppima asudes tutvusin ka kiriklike dissidentidega ning nende järeltulijatega. See kõik oli enesestmõistetav, et oli üks riigikord ja et oli sellele vastuhakkajaid. Kui me tõrvikutega tänaval marssisime ja siin-seal Vabadussõja ausamba avamisel käisime, siis ka selles oli loomulik dünaamika ning mul ei tulnud hetkekski pähe mõte, et ma peaks midagi kartma.

Hiljem juba ise kiriku kaastöölisena vabas Eestis on mul muidugi ka tulnud kokkupõrkeid kiriku vastastega, või pigem inimestega, kellel puudus informatsioon kiriku kohta. Kuid ka see oli ju normaalne…

Tagasi raamatu juurde. Teost lugedes sain informatsiooni, millises mastaabis kommunism oma kuritegusid sooritas. Mida lehekülg edasi, seda enam kasvas õud selle pärast, milliseid jubedusi korraldati uue riigikorra elluviimiseks ja kui paljud inimesed selle pärast oma elu või perekonna ohverdasid. Tuhandeaastane kultuur ning selle materiaalsed sümbolid nagu kirikud ja parlamendid purustati või rüvetati. Mille nimel? Ateismi ja uue kommunistliku üli-inimese hüvanguks. Selle terrori ulatuse mõistmine on just see uus valgus, milles näen tollaseid kiriku töötegijaid. Sügav austus ja tänulikkus nende inimeste vastu on muutunud veelgi sügavamaks nüüd, kui näen nende tegevust ajaloolises suures plaanis.

Lähiajalugu ei ole lihtne luubi alla võtta, seda on kergem teha inimestel, kes on n-ö neutraalsel pinnal. Raamatu autorid, nende hulgas Dr. Katrin Kunter, kes Frankfurdis uuringut ka tutvustas, on seda teinud puhtalt ajaloolis-kriitiliselt, vaagides mõlema osapoole tegevusi. Sellepärast oskas ta ka kõike, mida mina oma aja tunnistajana rääkisin, üldajalooliselt ning teoloogiliselt defineerida.

Kuidas see teema siis ikkagi meie kirjakohaga seotud on? Eduard Lohse järgi räägib Luuka teoloogia õndsusloolistest epohhidest, mille kohaselt tuleb pärast Kristuse taevaminemist kiriku aeg ehk kolmas ajastu. „Niude vöötamine“ tähendab kiriku sisulist ehitamist. Kivi kivi haaval, vastu pidades ilmastikule vaatamata. Muidugi peab seda tööd ka vahel üle vaatama, kui selleks vähegi võimalust on, sest muidu võib juhtuda, et hakkab viltu kiskuma ja ehitus kukub kokku.

Üheks ülevaatamise verstapostiks pean kindlasti äsjailmunud kogumikku „Kuhu lähed, Maarjamaa“. See on väga vajalik lugemine, eriti minusugustele, kes elavad kaugel; kuid usutavasti mitte vähemoluline ka Eestis. Kogumikus on kuiva statistika kõrval väga tervendavaks lugemiseks esseed teemal „Minu unistuste kirik“. Kui palju lootust ja kodutunnet on nendel lehekülgedel! Ka siit on näha, et unistus ei ole paljude puhul mitte utoopiline tulevikuigatsus, vaid pigem vaadatakse just tagasi ning selles tagasivaates on nii palju soojust ja armastust. On muidugi ka kriitilisemaid kirjutajaid, kellele teeb muret leppimatus erinevate gruppide ja suundumuste vahel. Ka mind teeb see murelikuks, seda enam, et Eesti kirik on väike ning kähmlused kristlaste vahel, eriti veel ühe konfessiooni liikmete vahel, nõrgendavad kõiki osapooli. Minu unistuste Eesti kirik on koht, kus erimeelsusi tahetakse rahumeelselt lahendada, kõige parem, kui istutakse ühise laua taha ja räägitakse suud puhtaks. Kui on nii palju teadmisi ja valmisolekut – selline tunne jääb kogumikku sirvides, – siis ei tohiks ühises ringis asjade selgeks rääkimine eriline probleem olla.

Detsembrikuu juhtmõtteks on Psalm 130:6: „Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut“.

Terve Euroopa on praegu ootusärevuses. Uuemeelsed ootavad paremaid tingimusi ja soodsaid seadusi, vanameelsed traditsioonide jätkumist ja nendele toetumist. Vaadeldes tänast kirjakohta tundub mulle, et eelkõige on tähtis lampides tuld alal hoida ning mitte seda kustutada, et kuskil teises kohas uue vägevama leegiga see uuesti läita. Kui peremees koju tagasi tuleb, peab maja eelkõige vanas kohas olema, isand peab oma maja ära tundma, mitte seda esmalt otsima hakkama. Kui maja väljast naabrite omadega liialt sarnaneb, tekib oht, et ta ei leia seda. Seda, et toas tuled põlevad, ahi köetud ning majarahvas üksteisega sõbralikes suhetes on, peab väljapoolegi näha ning tunda olema. Aamen.

 

Kristel Neitsov-Mauer (1972) on EELK vaimulik ning Saksa Evangeelse Kiriku Eppsteini ja Kriftelisi koguduste kirikumuusik ja  leeriõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English