Intervjuu religiooniloo ja judaistika professor Stefan Schreineriga

Stefan Schreiner on Tübingeni Karl Eberhardi Ülikooli evangeelse usuteaduskonna religiooniloo ja judaistika professor. Vaatamata pensioniikka jõudmisele nimetati professor Schreiner eriliste teenete eest veel neljaks aastaks seenior-professoriks. Üliõpilased iseloomustavad oma õppejõudu kui „kõndivat entsüklopeediat“. Tema uurimisteemad on religiooniteaduse kõrval judaism ja islam ning ta on silmapaistvalt aktiivne kultuuride ja religioonide vahelise dialoogi arendamisel.

Tübingeni ülikooli rektori ülesandel on Stefan Schreiner olnud viimasel viiel aastal ülikoolipoolne koordinaator islami teoloogiateaduskonna rajamisel. Islami usuteaduskond, kus töötavad Marokost, Türgist, Jordaaniast, Tuneesiast ja mujalt pärit õppejõud, avati 2011. aastal ning kogu ettevõtmine on leidnud laialdast positiivset vastukaja nii Euroopas kui islamimaailmas. Teaduskonna eesmärgiks on koolitada islami teolooge, kellest paljud leiavad muuhulgas rakendust ka koguduste imaamidena Saksamaal. Tartu ülikooli usuteaduskonnal on professor Schreineriga pikaajaline sõprussuhe.

Kuidas ja millal said alguse Teie kontaktid Eesti ja Tartuga?

Minu kontaktid Eesti ja Tartuga said alguse 1990. aastatel. Minu esimene kokkupuude selle maa ja inimestega sai teoks tänu juudi kogudusele Tallinnas ja selle toonasele juhatajale proua dr Eugenia Gurin-Loovile, kes kutsus mind 1993. aasta suvel Tallinna. 1996. aastast alates järgnesid sellele mitmed külaskäigud siia nii koos tudengitega kui täiskasvanute gruppidega. Eriline mälestus on mul 1998. aastal korraldatud õppereisist, mis leidis aset koostöös Lomdim’i õppekeskusega ning mille raames me külastasime Tartu ülikooli ja ülikooli raamatukogu. Seal ma kohtusin professor Kalle Kasemaaga, kes kõneles ülikooli ajaloost ja toonasest olukorrast, ning proua Ilona Smuškinaga, kellega me kõnelesime Lazar Gulkowitschist ning tema rajatud Institutium Judaicum’ist Tartus.

Mis aastast Te Tartu ülikoolis õpetate ja kuidas on muutunud nende aastate jooksul üliõpilaste huvi Teie õpetatavate ainete vastu?

Minu esimene külalisloeng Tartu alma mater’is toimus 1999. aasta detsembris professor Kasemaa kutsel. 2007. aastast alates olen ma Tartus pidanud erinevaid loengutsükleid ja lühiseminare. Kui esimestel aastatel tunti huvi pigem judaismiga seotud teemade vastu, siis viimasel ajal on tähelepanu keskmesse nihkunud pigem võrdlev religioonilugu ja islam. See on tänapäeva maailmas aset leidvate sündmuste najal ka igati loomulik. Siinkohal tahaksin veel lisada, et mul paluti oma esimene loeng Tartus pidada ilmtingimata saksa keeles, sest suuremal osal tundegeist oli toona saksa keelest lihtsam aru saada kui inglise keelest.

Kas Eesti tudengite huvi judaismi ja islami religioosse ning kultuurilise maailmapildi vastu on aja jooksul kasvanud?

Mul on raske seda hinnata, sest olen algusest peale puutunud kokku tudengitega, kes on mõlema teema vastu suurt huvi üles näidanud.

Te olete religiooniloo professor, aga ka judaistika ja islamistika professor. Milline valdkond on Teile kõige südamelähedasem, miks?

Religioonilugu on minu jaoks alati tähendanud teatud religioonide, nende allikate (pühakirjade) ja religioossete ideedega tegelemist ning nende võrdlevat uurimist. Mina isiklikult olen selle raames tegelenud lähemalt judaismi, kristluse ja islami võrdleva uurimisega nende ajaloolise arengu kontekstis. Sealjuures on mulle aja jooksul üha selgemaks saanud, et need kolm religiooni – judaism, kristlus ja islam – on oma ajalooliste arengute käigus üksteise kõrval, tihti üksteisele vastanduses või siis koos eksisteerides üksteist väga palju mõjutanud. Seega tuleb nende puhul kõnelda püsivast vastastikkusest sõltuvusest, see tähendab, et mõistmaks nende ajalugu, religioonilugu, kultuurilugu ja ennekõike teoloogilisi arusaamu, peab neid kolme religiooni vaatama koos. Seepärast näen ja käsitlen ma ka judaistikat ja islamistikat kaht teineteist täiendava distsipliinina.

Teie erinevate uurimishuvide hulka kuuluvad ka juudi ja islami kogukonnad Kesk- ja Ida-Euroopas 16–20. sajandil. Kuidas Te selle teemani jõudsite?  

Kõik on alguse saanud ikka isiklikest kontaktidest esmalt juutidega ja seejärel moslemitega, keda ma Poolas ja teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides kohanud olen. Nad tutvustasid mulle oma eluolu, ajalugu ja kultuuri sellisel moel, et ma hakkasin selle vastu üha enam huvi tundma ning sellega üha enam tegelema. Ja olles sellega kord algust teinud, ei ole ma suutnud sellest tänaseni lahti lasta – seda suuresti ka seetõttu, et selle piirkonna aja-, religiooni- ja kultuurilugu eriti just 16. ja 17. sajandil pakub avastamisrõõmu eri religioonide kooseksisteerimise võimalike viiside kohta, mis erinesid Lääne-Euroopa omadest.

Kas see uurimissuund võiks olla ka üks potentsiaalne uurimisteema ka Tartu ülikooli jaoks?

Ilma igasuguse kõhkluseta jah. Tegemist on ju temaatikaga, mis on seotud Tartu naabrite ajaloo ja ka tänapäevaga ning nende piirkondade religiooni- ja kultuurilooliste eripäradega.

Eberhard Karli ülikoolis saavad tudengid juba viis aastat õppida islami teoloogiat. Ülikoolis on islami teoloogia õppimise keskus. Kuidas see projekt alguse sai?

Islami teoloogia keskuse rajamisel lähtus Tübingeni ülikool ettepanekust, mille tegi 2010. aasta jaanuaris teadusnõukogu, mis nõustab Saksamaa keskvalitsust ja liidumaade valitsusi kõrghariduse nii sisuliste kui ka vormiliste küsimuste osas ning mille sisuks oli arendada teoloogia ja religiooniga seotud teadusi. Vastusena meie ühiskonna üha kasvavale religioossele mitmekesisusele soovitati selles ettepanekus rajada Saksa ülikoolide juurde islami teoloogia õppetoole ja keskusi – seda ühtviisi nii teaduslikest põhjustest lähtuvalt kui ka teadus- ja integratsioonipoliitilistel kaalutlustel.

Arvestades teadusnõukogu soovitusi ning selle poolt ette antud tingimusi alustas Tübingeni ülikool (nagu ka mõned teised ülikoolid) pikka läbirääkimiste protsessi moslemite kogukondadega ning erinevate islami organisatsioonidega, et välja töötada islami teoloogia keskuse struktuur ja õppekava, mis lõpuks ka Saksamaa teadus- ja haridusministeeriumi kui kogu projekti rahastaja heakskiidu sai. Nii sai Tübingeni ülikoolist esimene ülikool Saksamaal, kus avati 2011/2012 sügissemestril islami teoloogia keskus Zentrum für Islamische Theologie. Formaalselt on küll tegu keskusega, kuna see ei vasta kõigile teaduskonnale esitatavatele struktuuri- ja formaalõiguslikele nõuetele, kuid sisuliselt on sellel kõik õigused ja kohustused, mis ühel teaduskonnal ülikoolis olemas on.

Millistest riikidest on islami teoloogia keskuse õppejõud ja üliõpilased pärit? Kas keskus on saksa keelt kõnelevate moslemite hulgas populaarne?

Islami teoloogia keskuse õppejõud ja üliõpilased kuuluvad peamiselt sunniitlike saksa islami kogukondade hulka. See, et keskusesse on koondunud just sunniitidest enamus, oli šiiitide ja aleviitide (viimased ei mõista end moslemi kogukonna osana, vaid täiesti eraldiseisva religioosse kogukonnana) otsus, kellega samuti läbirääkimisi peeti. Õppetöö toimub islami teoloogia keskuses saksa keeles, aga on ka ingliskeelseid magistriõppe programme. Samas ei ole õppejõudude ja üliõpilaste seas üksnes saksa keelt kõnelevad moslemid, palju on külalisõppejõude ja pikema- või lühemaajalise vahetusprogrammi raames tulnud vahetusüliõpilasi, kes on pärit erinevatest islamimaadest, aga ka Lääne- ja Ida- Euroopast ning Põhja-Ameerikast. Tübingeni ülikooli islami teoloogia keskusel on väga palju erinevaid koostööprojekte erinevate islami ülikoolidega. Seetõttu toimub ka pidev õppejõudude ja üliõpilaste vahetus.

Mille poolest erineb islami teoloogia keskus Tübingeni ülikoolis teistest islami teoloogia keskustest Saksamaal?

Iga islami teoloogia keskus on omanäoline ja see tuleb eriti selgelt esile pakutavates õppekavades. Tübingenis tegutseva keskuse eesmärk on olnud algusest peale pakkuda üliõpilastele võimalust õppida islami teoloogiat väga erinevatest perspektiividest. Keskusel on tänaseks neli õppekava: (a) bakalaureuseõpe islami teoloogias (6 semestrit), mis pakub üliõpilasele laiahaardelist ja kvaliteetset islami teoloogia ainese ja meetodi tundmist; (b) sellele järgneb magistri õppekava islami teoloogia Euroopa kontekstis (4 semestrit); (c) alates sügissemestrist 2013/14 on võimalus islami religioonipedagoogika nime kandva õppekava alusel õppida pedagoogikat (see lõppeb riikliku eksamiga); (d) alates algavast sügissemestrit 2016/2017 alustab magistri õppekava praktiline islami teoloogia hingehoidjatele ja sotsiaaltöötajatele (4 semestrit). Doktoriõpe toimub peamiselt kaugõppe vormis ning võimalus on ka habilitatsiooniks. Moodustatud on ka rahvusvaheline, interdistsiplinaarne ja religioonide vaheline õpperühm järeldoktorantidele.

Te osalesite riiklikus ülikoolide teadus- ja arendustöörühmas 2007–2010 „Empfehlungen zur Weiterentwicklung der Theologien und religionsbezogenen Wissenschaften“ (soovitused teoloogiate ja religioone puudutavate teaduste edasi arendamiseks). Mis oli selle initsiatiivi tulemus ja mida see tähendas teoloogia ja religiooniteaduse õpetamisele?

Nii nagu projekti pealkiri ütleb, oli tegemist Saksa ülikoolides teoloogiate ja religiooniga seotud teaduste edasi arendamiseks mõeldud ettepanekute ja soovituste tegemisega. Seega mitte ainult konfessionaalse islami teoloogia rajamise ja akadeemiliseks distsipliiniks muutmisega, vaid laiemalt ka konfessionaalsete teoloogiate (evangeelse, katoliku ja juudi teoloogia) ning mittekonfessionaalsete religiooniuuringute (judaistika, islamistika) ja nende omavaheliste suhete arendamisega. Asi oli milleski palju enamas, kui niinimetatud pehmete erialade alalhoidmises. Töörühma ettepanekute eesmärgiks oli ja on nii konfessionaalsete kui ka mittekonfessionaalsete religiooniuuringute sisuline ja struktuuriline toetamine, nende omavahelise ja interdistsiplinaarse koostöö edendamine ning neile sellise institutsionaalse pinnase loomine, et nad oleksid suutelised reageerima teaduslikul ning akadeemiliselt kohasel moel Saksa ühiskonnas aset leidvale üha suuremale kultuurilisele killustumisele ning religioosse maastiku mitmekesistumisele. Nii riigi teadusarendusnõukogu kui ülikoolide jaoks oli tegu enneolematu ettevõtmisega. Kuigi kõiki ettepanekuid ei ole veel täielikult ellu viidud ning vaatamata sellele, et eelkõige just mittekonfessionaalsed religiooniuuringud ja judaistika vajaksid täiendavat toetust, on tegu siiski projektiga, millele on osaks saanud enneolematult suur huvi nii Saksamaa piires kui väljapoolt. Eriti suurt tähelepanu on äratanud just selle peatükk B IV, mis kavandab islami teoloogia keskuste rajamise.

Üha enam muutuv poliitiline olukord islamimaades ja kasvav sisserändajate arv Euroopas on toonud religiooni teema üha enam arutelude keskpunkti. Mida see tähendab teaduse jaoks?

See on tõesti nii. Religioon on täna teistsugusel moel jälle tähtsaks muutunud, aga ka suuremaid probleeme esile kutsunud, kui sekulariseerumisteooria pooldajad ja postsekulariseerumisest kõnelejad seda üldse oodata ja arvata oskasid.

Tekkinud olukorraga ei seisa silmitsi mitte ainult konfessionaalse teoloogia uurijad, vaid ka mittekonfessionaalsed religiooniuurijad, sotsiaal- ja ühiskonnateadlased. Selleks, et mingisuguse olukorraga – meie puhul siis kasvava religioosse mitmekesisuse ja sellest tulenevate ühiskondlike probleemidega – üldse ümber käia osata, peab teadma, millega tegu. Nii nagu Martin Buber (1878–1965) on öelnud, tuleb olukorda esmalt mõista, aga seda sugugi mitte pealiskaudsel ja populistlikul moel ega ka halvustavalt, nagu kõlab proua Anne Louise Germaine de Staël’ile (1766–1817) omistatud mõttetera „Tout comprendre c’est tout pardonner“ („Kõike mõista tähendab kõike andestada“), vaid mõistma palju laiemas ja sügavamas tähenduses, nagu religiooniteadlane Joachim Wach (1898–1955) oma opus magnum’is „Das Verstehen“ (3 köidet, Tübingen 1926–1933) mõistmist on kirjeldanud.

Selles osas seisavad religiooniga seotud uuringud alles – või siis taaskord – alguses. See, mida tänases ühiskonnas rohkem ja rohkem vaja läheb, on religioonialased uuringuid, mis analüüsivad ja aitavad tundma õppida religioonide muutumisprotsesse ja uute religioossete arusaamade kujunemist, mis on seotud nii migratsiooniga ja religiooni asetumisega uude konteksti, aga ka teiste ühiskondlike ja poliitiliste muutustega.

Te osalete erinevates teaduslikes projektides ja ühiskondlikes ettevõtmistes. Üks neist on Europäische Abrahamische Forum (Euroopa Aabrahamlik Foorum). Millega on antud organisatsiooni puhul tegu ja mis on selle sihid?

Europäische Abrahamische Forum (EAF) on Zürichi religioonide vahelise dialoogi instituudi (Das Zürcher Institut für Interreligiösen Dialog (ZIID)) ettevõtmine. See projekt ja organisatsioon on kasvanud välja tõdemusest, et religioonide ja kultuuride vaheline dialoog ei ole tänases olukorras mitte ainult hädavajalik ning tähtsam kui kunagi varem, vaid et ühiskond on selliseks dialoogiks ka valmis. Organisatsiooni tegevus on kantud arusaamast, et Euroopa kultuuripärand ei ole mõjutatud mitte üksnes kristlusest, judaismist ning Rooma-Kreeka antiikkultuurist, vaid et seda on olulisel määral kujundanud ka islam, rääkimata sellest, et nii nagu mõningates Euroopa riikides (nagu näiteks Bosnia-Hertsegoviinas, Leedus, Poolas ja Venemaal) on moslemid juba sajandeid oluliseks osaks nende ühiskonnast olnud, nii mõjutavad moslemid elu Euroopas ka tulevikus. EAF tahab anda oma panuse selleks, et see dialoog tõepoolest aset leiaks ning kutsub seega eri religioone ja poliitilisi vaateid esindavaid ning erineva kultuuritaustaga inimesi omavahel kokku saama ning koos õppima ja julgustab neid pidama dialoogi, ilma milleta ei oleks ühelgi globaliseerumise ajastul eksisteerival ühiskonnal võimalik ellu jääda ja toime tulla. Ühiskond suudab püsida elujõulisena ning jätkusuutlikuna vaid siis, kui selle liikmed suudavad eri kultuuride ja religioonide esindajatega suhelda ja toime tulla. See kehtib iga ükskiku ühiskonna suhtes täpselt samamoodi nagu ka kogu maailma kohta tervikuna.

EAF soovib luua platvormi nii „läänest“ kui „islamimaadest“ pärit inimeste vaheliseks dialoogiks ja olla ühtlasi ka selle dialoogi vahendajaks ehk sillaks inimeste vahel. Kui seda piltlikult väljendada, siis võib tuua paralleeli sellega, kui roomlased rajasid Vahemere ruumi oma impeeriumi ja hakkasid Vahemerd kutsuma nimega mare nostrum (meie meri) aga ka mare internum (keskel/vahel olev meri). Nad leidsid, et meri on sillaks ja mitte barjääriks nende ja neist põhja, lõuna ja ida pool asunud rahvaste vahel, kes kõik koos ümber Vahemere asetsevad just nii, nagu istuksid nad kõik ühe laua ümber. Sellise hoiaku taaselustamine on samuti üks EAF-i eesmärkidest.

Teie mitmete koostööprojektide hulka kuulub ka pikaajaline koostööprojekt islami teaduskonnaga Sarajevos.

Tübingeni islami teoloogia keskuse rajamise seisukohalt oli koostöö Sarajevo islami teaduskonnaga väga oluline kogemus, sest islami teaduskond Sarajevos on teatud moel ainulaadne. Sarajevo teaduskonda ei tee eriliseks mitte üksnes see, et tegu on konfessionaalset islami teoloogiat õpetava institutsiooniga, mis kuulub riikliku ülikooli juurde, vaid ka selle islami teoloogia õppekava, mis oli otseseks eeskujuks ka Tübingenis tegutseva keskuse loomisel. Seetõttu pole ime, et koostöö kahe islami teaduskonna vahel kestab tänaseni.

Kõik islamiga seonduv on viimasel ajal n-ö moeteemaks kujunenud. Uudishimu on aga varjutatud eelarvamusest ja poleemikast. Tihti nähakse islamit monoliitse üksusena. Kuidas mõista aga mitmekesisust islami sees?

Nagu iga religiooni, nii iseloomustab ka islamit juba selle algusest peale kuni tänaseni sisemine mitmekesisus. Ei ole olemas üht ja ainust islamit. Nii nagu igal religioonil, on ka islamil kogu oma mitmekesisuse taustal ühtne keskpunkt ja ühtne perifeeria, mida ületades enam ei kuuluta islamisse. Selle keskpunkti ja perifeeria vahel on lai spekter, mis koosneb erinevates arusaamadest islamis. Sinna hulka kuuluvad ajaloo vältel kujunenud traditsionaalsed islami suunad, Sunnast välja kasvanud erinevaid õiguskoolkondi esindavad suunad šiiitidest kuni ibadiidideni välja koos oma erinevate alaliikidega, nagu ka päris uued islami vormid, mis on tekkinud seoses moslemi kogukonna ümberasumisega Läände ning mis on alles oma kujunemisjärgus.

Eriti suurt tähelepanu väärivad selles kontekstis Ida-Euroopas paiknevad moslemite kogukonnad, kes on seal kaheksasaja aasta vältel elanud vähemusena erinevate enamuste keskel ning on heaks näiteks selle kohta, kuidas moslemite vähemus arendab aja jooksul välja oma teoloogilise ja religiooniseaduste alase traditsiooni, jäädes sealjuures alati truuks oma sunniitlikule identiteedile.

Mida Te arvate diskussioonist euroislami üle?

Mitte midagi. Tegemist on ideoloogilise debatiga, mis on meenutab oma tekkeloo ja eesmärkide poolest vägisi seda, mida omal ajal nimetati eurokommunismiks ja mis on tänaseks kaotanud igasuguse tähenduse. Miks peaks euroislam suutma korda saata midagi, mida eurokommunism ei suutnud?

Kuidas Te näete tulevikku? Milline tähendus on Aasia, sealhulgas ka Araabia riikidel ja religioonidel ning sealhulgas ka islamil Euroopa jaoks?

Mul ei ole võimet näha ette tulevikku. Kuid selleks ei ole vaja palju fantaasiat, et ette kujutada, millisel määral globaliseerumise jätkudes ja globaalse küla välja kujunedes hakkavad Euroopat üha enam mõjutama ka Aasia riigid, sealhulgas ka islami- ja araabia maad ühes oma religioonidega. Ja kuigi majanduslikku perspektiivi Aasia suunal ei kirjeldata enam nii roosilisena kui varem, rääkimata sellest, et igasugused lootused seal aset leida võivate ühiskondlike ümberkorralduste ja poliitiliste kordade muutumise osas on luhtunud (märksõnaks on Araabia kevad), jäävad need riigid ja nende elanikud siiski meie naabriteks. Küsimus on selles, milliseks kujunevad meie suhted nende naabritega. Siinkohal on oluline roll kindlasti ka oriendi ja Aasia uuringutel, seda eelkõige olukorras, mil migratsioon Euroopa suunas üha kasvab – ükskõik, mis põhjustel või eesmärgil see siis ka aset leiab – ja sellega koos jõuavad siia mitte üksnes uued võimalused, vaid ka Aasia ning sealhulgas ka araabia maade valitsevad probleemid ja konfliktid, mis muutuvad siin ka meie probleemiks, meeldib see meile või mitte.