Esiletõstetud lood

Piisab õige vähesest (Lk 8:5–8)

Kadri Lääs„Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.” Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda,kuulgu!” (Lk 8:5–8)

Iga asi, mida me oma elus ette võtame ja millesse oma aega ning andeid panustame, on sarnane vilja külvamisele põllul. Me ei võta midagi ette ainult sellepärast, et lasta sel ebaõnnestuda. Seepärast me ei külva vilja kunagi meelega sinna, kus tal puuduvad igasugused võimalused ellujäämiseks. See oleks mõttetu tegevus, ressursside raiskamine. Jeesuse jutustatud loos ei hooli külvaja sellest, milline on prognoos õnnestumisele. Ta lihtsalt külvab, külvab Jumala sõna, millel on tohutu kasvupotentsiaal, külvab ka väheväärtuslikule maale, inimestesse, kelle süda on suletud, enesesse keerdunud, võitlustes ja eluraskustes heitunud, valus ja kannatustes murdunud. Tulemuseks on ootuspäraselt tühi maa, häving, ebaõnnestumine. Väga lihtne on teha kuuldust järeldus, et suurem osa inimestest ei võtagi Jumala Sõna kuulda, pole eeldusi, pole kasvukeskkonda. Selliselt kuulutame suure hulga inimestest lootusetuteks juhtumiteks, keda patust päästa ei olegi võimalik. Nagu ütles kord üks pedagoog raskesti õppust võtvale õpilasele: „Ma räägin sulle seda sajandat korda ja juba tuhandendat korda sa ei tea seda.“ Teisisõnu ei ole mõtet rääkidagi.

Aga see külvaja ei anna alla, ta jätkab, sest tema jaoks ei ole pinnast, kus sõna ei võiks juurduda. Eelmisel aastal tegid NASA uurijad Antarktikas huvitava avastuse, mida peeti suisa sensatsiooniks. Teadlaste videokaamera filmis ligi 200 m sügavusel jääkilbi all meduusi- ja krevetilaadseid mereloomi. Siiani oli arvatud, et seal suudavad elada ainult teatud mikroorganismid, kes on kuidagi kohanenud nii karmi elupaigaga. Elu on võimalik ka väga ekstreemsetes oludes.

Ükskõik, millist pinnast me silmas peame, kas viljakat põllumaad või kaljust mäenõlva, head vilja saab ta kanda ainult siis, kui sinna on midagi külvatud ja kui keegi tema eest ka hoolt kannab, pinnast kastab. Pinnas ise ei pea midagi tegema. Ta ei saagi midagi iseenesest teha. Olles saatuse hooleks jäetud, suudab ta paremal juhul ainult umbrohtu kasvatada. Pinnasel tarvitseb ainult end avada sellele, mis temaga toimub: võtta vastu külvatud seeme ja niisutusvesi ning vili kasvab justkui iseenesest.

See on väga vabastav sõnum kõigile, kes tunnevad, et nad on oma elus ebaõnnestunud ja kasutud – me oleme selles kõiges Jumalaga koos, mitte temast hüljatud. Me sõltume tema armust ja lootusetuid juhtumeid lihtsalt ei ole, vähemalt Jumala silmis mitte. Ta ei jäta kõrvale pinnast, mille iga mõistlik põllupidaja kõrvale heidaks. Ta külvab nii tee äärde, kivisele maale, ohakate sekka kui ka heasse mulda. Kui ta ei jäta kõrvale inimest, kes peab end kasutuks, miks peaksime siis meie keskenduma puudustele oma elus.

Vaata sellele potentsiaalile, mis on Sul koos Jumalaga. Kõik, mis Sinul täielikkusest ja täiuslikkusest puudu jääb, paneb tema ise Sinu eest kaalukausile. Ta jääbki Sinu eest hoolitsema, kuni Sa viimaks avad oma südame ja lased kõigel heal seal kasvada ning vilja kanda. Või ka mitte – see valik on meil alati. Me ei tea, miks Jumal on otsustanud valida selle raskema ja aeglasema tee, kus ta püüab inimsüdant halastuse ja armastusega enda poole kutsuda. Jumalal poleks olnud vaja Jeesuses inimeseks saada, et oma armastust inimkonnale pakkuda ja nad patu ahelatest vabastada. Oleks piisanud kogu universumi ümberprogrammeerimisest, jumaliku kõikvõimsuse rakendamisest, millele ei suuda üksi vägi siin ilmas vastu panna. Aga ta ei tee seda: ta valib külvamise maaparandamise asemel. Jumal teab, et ta peab inimest kõige rohkem armastama just siis, kui ta seda kõige vähem väärib, sest siis vajab ta seda armastust kõige rohkem.

Igas inimeses on esindatud rohkem või vähem kõik pinnasetüübid, mida Jeesus kirjeldab. Meie elus on nii seda, mis head vilja kannab, kui ka seda, kus kõik veab viltu, kus me ei tunne Jumala ligiolu, tema armastust, kus me ei suuda vabaneda mineviku haavatasaamistest või süüst. Kasvamine ja sisemine tervenemine on elukestev protsess, kus on kindlasti ikka ja jälle ka tagasilööke.

Thomas Watson, kes oli tuntud infotehnoloogiakontserni IBM juht, kutsus kord oma kabinetti vaibale noore osakonnajuhataja, kelle juhtimisviga oli läinud firmale maksma mitu miljonit dollarit. Vaene osakonnajuhataja oli enam-vähem kindel, et see vestlus algab peapesu ja lõppeb tema vallandamisega. Kabinetti sisse astudes alustas ta ennetavalt ise vestlust: „Härra ülemus, ma arvan teadvat, miks te mind välja kutsusite. Olgu peale, andke mulle mu vallandamisteade kätte.“ Selle peale vastas Watson: „Teie vallandamisteade, olete te arust ära? Ma just investeerisin teie koolitamisse mitu miljonit ja nüüd tahate te ära minna?“

Jumalariigis ei pea me olema täiuslikud ja alati kõike õigesti tegema, ka eksimine on lubatud. Aga mitte selles mõttes, et me neisse eksimustesse jääksimegi, vaid et me neist õpiksime. Ja mis veelgi olulisem: et me julgeksime oma ebatäiuslikkust tunnistada ning selles veelgi enam Jumalale toetuda. Kasvamises on see tõotus, et piisab vähesest, õigupoolest ühest seemnest, et sellest võiks sündida midagi uut ja head, ning seda ülirohkesti. Jumal täitku siis Sinu elu oma väega, et Sa suudaksid kannatada, ilma et Sa murduksid; kaotusi vastu võtta, ilma et Sa ennast kaotaksid; eksida, ilma et Sa ennast põlgaksid, teadmatusega toime tulla, ilma et Sa lootust kaotaksid.

Meie palume: Jumal, Sa oled andnud meile elu ja kõike, mida me eluks vajame. Anna meile andeks, kui me ei näe, kuidas Sa päevast päeva kannatlikult meie ees hoolitsed ja oma armastuse seemneid meie elusse külvad. Ava meie silmad seda nägema, kõrvad seda kuulma ning käed seda vastu võtma ja edasi jagama. Me täname Sind, et Sa oled halastaja Jumal ja pika meelega ka meie eksimuste ja ebaõnnestumiste osas. Õpeta meid Sinult kõike vastu võtma, kasutama neid võimalusi, mis meile on antud, ja investeerima oma elujõudu targalt, et sellest võiks maailma sündida rohkem headust, hoolivust ja usaldust. Kui meil oled Sina ja Sinu elusõnad, siis on meil kõik, mida eluks vajame. Aamen.

 

Mõtisklus raadiosaatest „Misjonikoor sõnas ja muusikas“ 7. oktoobril 2011.

 

Kadri Lääs (1975), teoloog, töötab Euroopa Liidu Välisteenistuses Brüsselis ning kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi ja on EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English