„Isesuguseid uskusid ei ole mitte ainult Utoopia eri osades, vaid ka iga linna eri jagudes. Mõned kummardavad päikesejumalust, mõned Kuud, mõned teisi taevakehasid. /—/ Aga suurem ja targem osa põlgab need kõik ära ja usub, et on olemas üks tundmatu jumalik vägi, igavene, arusaamatu, seletamatu, kelleni inimese mõistus küündida ei või ja kes terves maailmas mitte suuruse, vaid vooruse ja väe läbi levinud on. Teda kutsuvad nad kõikide isaks. Ainult talle omistavad nad kõikide asjade alguse, kogu kasvu, kestmise, muutused ja lõpu. Ka ei anna nad jumalikku au kellelegi peale tema. Jah, ja ka kõik teised, isegi kui nad teistsugusel arvamisel on, on selles punktis päri kõige targematega ja usuvad, et on üks juhtiv peajumal, kogu maailma looja ning valitseja, keda nad oma maa keeli kõik Mithraks kutsuvad“ (Thomas More, „Utoopia“).
Kui Thomas More 1516. aastal oma „Utoopia“[1] avaldas ja seal utoopialaste ülimat olendit Mithraks nimetas, ei olnud Mithrase kultuse teaduslik uurimine veel alanud. Ometi oli tollases Euroopas tänu antiikautoritele, keda ka More hästi tundis, teada Mithra nimi ning nagu näitab üks 13. sajandist pärinev seinamaal Roomas asuva Santi Quattro Coronati kiriku kõrval paiknevas vanas kardinalipalees, oli vähemalt Itaalias tuntud ka härga tapva Mithra kujutis.
Jumal Mithras[2], keda kujutavad arvukad antiikaegsed reljeefid, skulptuurid ja maalid, mida võib näha paljudes Euroopa muuseumides, oli üks arvukatest nn idamaistest jumalustest[3], keda austati Rooma keisririigis. Kuigi Mithrase kultusest on säilinud jälgi Hispaaniast kuni Süüriani ning Šveitsist kuni Põhja-Aafrika rannikuni, ei olnud Mithrasel Rooma keisririigis mingit eripositsiooni – teda ei võetud iialgi riigijumalate hulka[4]. Ei saa ka väita, et Mithrase järgijaskond oleks paistnud silma oma arvukusega – tõenäoliselt kuulus sinna vaid paar protsenti kogu riigi elanikkonnast. Ometi on Mithrase kultusel teatud jooned, mis eristavad teda enamusest teistest Rooma impeeriumis levinud kultustest. Näiteks on Mithras teadaolevalt ainus jumalus Rooma riigis, kelle kultus oli reserveeritud vaid ühele sugupoolele – meestele. Oli küll jumalanna Bona dea[5], kelle auks korraldatud öisel pidustusel võisid osaleda vaid naised (täpsemalt abielunaised), ent väljaspool seda oli tema kultus avatud ka meestele. Kõigi teiste kultuste (Kristuse kultuse, Isise ja Osirise kultuse, Suure Ema kultuse) riitustel osalesid mõlema sugupoole esindajad. Ka viis, kuidas Mithrast kujutatakse, eristab teda selgelt teistest jumalustest – kui te näete früügia mütsi, pärsia pükse ja lehvivat, sageli tähtedega kaunistatud mantlit kandvat jumalat, kes surub pistoda härja kõrisse, siis ei saa kahtlustki olla, et tegemist on jumal Mithrasega. Taoline jumala kujutamisviis (millest on siiski ka erandeid) ja ka üldjoontes sarnane pühamute üldplaan lubavad vaatamata kohalikele eripäradele rääkida Mithrase kultuse suhtelisest ühtsusest kogu Rooma riigis. See on sundinud mitmeid teadlasi oletama, et erinevalt enamikust nn idamaistest kultustest, mis Rooma impeeriumis levisid, oli Mithrase kultusel personaalne rajaja.[6] Kuid vaatamata suurele mälestiste hulgale (rohkem kui 1000 raidkirja, üle 700 härjatappu kujutava reljeefi ja skulptuuri ning 500 muud reljeefi ja skulptuuri) on selle kultuse sisust teada äärmiselt vähe. Järgnev artikkel on autori teine eesti keeles ilmuv artikkel Mithrase kultusest Rooma riigis, mis püüab anda võimalikult süstemaatilise ja tervikliku pildi tolle kultuse olemusest ja ajaloost.[7]
I Allikad
Erinevalt antiiksest gnoosisest, mille kohta on peamiselt säilinud vaid kirjalikud allikad, on Mithrase kultuse kohta kirjalikke allikaid väga vähe. Ainsaks mõne kindlalt kultuse järgija sulest pärinevaks tekstiks on üks väga fragmentaarselt säilinud kreekakeelne papüürus 4. sajandist pKr, mis pärineb Egiptusest ja kujutab endast William M. Brasheari arvates Mithrase kultuse katekismust, mida kasutati initsiatsiooniks valmistumisel (Brashear 1992). Nn Mithra liturgia (Dietrich 1923; Betz 2003), mis on osa ühest Pariisis säilitatavast maagilisest papüürusest (Great Magical Papyrus of Paris), pärineb samuti Egiptusest, on raskesti dateeritav (2.–3. saj) ning saanud nime tolle jumala mainimisest tekstis,[8] ent „liturgia“ seose üle Mithrase kultusega vaieldakse (Gordon 2012, 995–997; Burkert 1990, 57). Üksikuid teateid Mithrase kultuses toovad ära ka uusplatonistlik filosoof Porpyrios (u 232 – u 301 pKr) ning kristlikud autorid Justinus Märter (u 100 –165 pKr), Tertullianus (u 160 – pärast 220. a-t pKr), Hieronymus (u 347 – u 420 pKr), Firmicus Maternus (4. saj), Pseudo-Dionysios Areopagita (5. või 6. saj) ja Sevilla Isidorus (u 560 – 636 pKr). Teateid Mithrase kultusest sisaldab ka Ambrosiaster.[9] Ent kõik need teated pärinevad inimestelt, kes ei osalenud ise kultuses, ja see mõjutab ka nende allikaväärtust. Kui Porphyriose puhul on ilmne, et ta esitab Mithrase kultuse õpetusi oma filosoofilises tõlgenduses, siis kristlike autorite hoiak kultuse suhtes on selgelt poleemiline ning sageli võib küsida, kui tõepäraselt nad Mithrase kultuse rituaale ja õpetusi esitavad. Peamisteks primaarallikateks kultuse kohta on valdavalt ladinakeelsed raidkirjad, kultusreljeefid, Mithrast ning temaga seotud jumalusi kujutavad skulptuurid ja maalid ning väljakaevatud Mithrase pühamute – mithaeum’ide[10] – varemed. Mõned mithraeum’id on säilinud terviklikuna. Säilinud on ka hulgaliselt väikseid kultusesemeid (pisiplastikat, lampe, söögi- ja jooginõusid), kuid seda kõike on ilmselgelt liiga vähe, et rekonstrueerida kultuse põhisisu. Kirjapanduna puudub ka kultuslegend, st kultuse aluseks olev jutustus Mithrase elust ja tegudest. Viimane on rekonstrueeritud Mithrase elu kujutavate reljeefide, skulptuuride ja maalide ning üksikute sekundaarallikates leiduvate teadete põhjal, ent kujutiste tõlgendused võivad üksikute uurijate puhul lahkneda tugevasti.
II Uurimise ajalugu
Mithrase kultuse teadusliku uurimise rajajaks peetakse belgia teadlast Franz Cumonti (1868–1947), kes avaldas aastatel 1896–1899 pealkirja all Textes et monuments figures relatifs aux mysteries de Mithra kahes köites kõik tollal teada olnud allikad Mithrase kultuse kohta ning seejärel ka esimese süstemaatilise tervikkäsitluse Les Mystères de Mithra (1900), mis tõlgiti paljudesse keeltesse. Cumont käsitles Mithrase kultust Väike-Aasia kaudu Itaaliasse jõudnud importkultusena, mis säilitas ka Rooma riigis oma algse, st iraanipärase loomuse. Cumonti arvates iseloomustavad Mithrase kultust idee hea ja kurja võitlusest, usk hinge surmajärgsesse taevareisi ja ihu ülesäratamisse aegade lõpus. Cumonti tööd jätkas hollandi teadlane Maarten J. Vermaseren (1918–1985), kes võttis esialgu omaks Cumonti visandatud pildi Mithrase kultusest, ent taandus sellest aja jooksul. Tema suurimaks teeneks on uus kõiki kultust kajastavate allikate publitseerimine aastatel 1956–1960, mis ilmusid kahes köites pealkirja all Corpus Inscriptionum et Monumentorum Religionis Mithriacae (lühendatult CIMRM). Viimane on jäänud kuni tänaseni kõige täielikumaks allikatekoguks Mithrase kultuse kohta ning vaatamata paljudele katsetele luua uus allikatekorpus, mis hõlmaks ka hilisemaid leide, pole see õnnestunud.
Cumonti loodud pilt Mithrase kultusest oli teaduses domineeriv kuni 1970. aastateni. 1971. a toimus Manchesteris esimene Mithrasele pühendatud rahvusvaheline kongress, mille materjalid avaldati 1975. a pealkirja all Mithraic Studies. Nimetatud kongressiga sai alguse eemaldumine Cumonti visandatud pildist, mida kritiseerisid teravalt kaks teadlast – konverentsi üks peamisi korraldajaid ja publitseeritud ettekannete väljaandja John R. Hinnells (1975, 290–312) ning praegu Saksamaal töötav briti religiooniloolane Richard L. Gordon (1975, 213–248). Mõlemad teadlased loobusid seisukohast, et Mithrase kultuses olid kesksed iraani usundist pärit ideed, sealhulgas hea ja kurja dualism, ning ka ideest, et kultus oli välja kasvanud iraani usundist.[11] Kongressile järgnenud aastakümnetel on diskussioon kultuse päritolu üle kulgenud kontroversselt, kuid valdavaks on saanud seisukoht, et sõltumata kultuse seostest iraani religioosse traditsiooniga tuleb Mithrase kultust vaadata eeskätt Rooma keisririigi religiooniloo kontekstis.
Praegust Mithrase kultuse uurimist iseloomustab ühelt poolt seisukohtade paljusus kultuse päritolu küsimuses, teiselt poolt aga üldkäsitluste vähesus ning keskendumine detailiküsimustele või siis kultusele ühes konkreetses geograafilises ja kultuurilises piirkonnas. Tänapäevastest Mithrase kultuse uurijatest, kes on kirjutanud detailiküsimuste kõrval ka üldkäsitlusi, on tuntumad Richard L. Gordon, kes on kirjutanud lisaks oma mahukale doktoritööle (Gordon 1975) kultusest hulgaliselt ülevaateartikleid (Gordon 2000; 2012; 2015); Robert Turcan, kes on vaadelnud kultust eeskätt platonismi kontekstis (Turcan 1975); Reinhold Merkelbach, kes on uurinud põhjalikult kultuse pühitsusastmeid, uskumusi hinge saatusest pärast surma ning rõhutab samuti platonismi suurt rolli kultuse kujunemisele (Merkelbach 1982; 1994) ning Manfred Clauss, kes on lisaks laiahaardelisele üldkäsitlusele (Clauss 2012) koostanud kultuse järgijate prosopograafia (Clauss 1992). Ingliskeelses maailmas on tooniandvaks suunaks kultuse sümboolika ja ikonograafia astronoomilised tõlgendused, mille olulisemateks esindajateks on David Ulansey (1989), Roger Beck (2006) ja Luther H. Martin, kes vaatleb lisaks sellele Mithrase kultust veel kognitivistlikust vaatenurgast (Martin 2015).
III Ruumiline levik
Kogu Rooma impeeriumi alalt on teada rohkem kui 500 erinevat paika, kus Mithrase kultus oli esindatud (Clauss 2012, 11). Kuigi kultuspaigad ulatusid Hispaaniast Süüriani, on nende tihedus piirkonniti erinev. Kõige suurem on kultuspaikade kontsentratsioon Itaalias (viimases omakorda Roomas[12] ja Ostias[13], mis on aluseks Manfred Claussi hüpoteesile, et just sealt tuleb otsida kultuse tekkepaika) ning Reini- ja Doonaumaadel. Seevastu Hispaanias, Põhja-Aafrikas, Kreekas ja Väike-Aasias on olnud kultuspaiku suhteliselt hõredalt (Merkelbach 1994, 151). Kuigi ka tänapäeva Londoni eelkäijaks olevas Londiniumis oli mithraeum (vt Vermaseren 1965, 33–43), on Britannias koondunud kultusepaigad peamiselt Hadrianuse valli äärde. Rooma idaprovintsides oli kultusepaiku vähe ning see sunnib kahtlema laialt levinud seisukohas, mille järgi kultus imporditi Itaaliasse riigi idaosast. Kultus oli ülekaalus lääneprovintsides ning Manfred Claussi hüpoteesi järgi on kultuse leviku suund olnud just vastupidine, st Itaaliast provintsidesse (sh idaprovintsidesse). See ei välista aga ülimalt tõenäolist võimalust, et kultus sai teatud impulsse idast.
IV Ajaline levik
Plutarchos (u 46–120 pKr) teatab oma „Paralleelsete elulugude“ hulka kuuluvas „Pompeiuse elus“ (u 100 pKr), et Mithrase kultus jõudis Rooma riiki vangistatud Kiliikia piraatidega, kelle Pompeius asustas 67. a eKr Itaaliasse. Plutarchos ütleb, et Kiliikia mereröövlid pühitsesid Olymposel võõrapäraseid ohvripidustusi ja harrastasid salapäraseid riitusi, milledest Mithra riitused „elavad edasi kuni tänaseni“ (st veel ajal, kui Plutarchos kirjutas oma teose „Paralleelsed elulood“). Peale Plutarchose teate pole aga säilinud ühtegi jälge Mithrase kultusest Itaalias 1. saj-l eKr. Kui ka kultus sel ajal Kiliikiast Itaaliasse jõudis, ei levinud see ilmselt väljaspool sõjavangide ringkonda. Ajaliselt järgmine teade, mida on püütud seostada Mithrase kultusega, pärineb Cassius Diolt (u 150–235), kes teatab, et kui Armeenia kuningas Tiridates tuli 66. a pKr Rooma, olevat ta heitnud keiser Nero ette silmili maha ja öelnud, et ta austab teda „nagu oma jumalat Mithrat“ (LXIII, 1–7). Et Mithra oli tollal iraani kultuuri piirkonda kuulunud Armeenias populaarne jumalus, selles ei ole kahtlust,[14] ent see teade ei ütle midagi Mithra kultuse levikust roomlaste hulgas. Küll on seda aga tõlgendatud vihjena Nero pühitsemisena Mithrase müsteeriumidesse, kombineerituna teatega Plinius Vanemalt (Nat Hist XXX, I, 17), kes teatab, et nimetatud kroonimise ajal toimus ka „maagiline söömaaeg“, milles osalesid nii Tiridates kui Nero. Juba Franz Cumont nägi selles viidet Mithrase kultuse pühale söömaajale ja tõlgendas seda Nero pühendamisena Mithrase müsteeriumidesse. Selline tõlgendus on aga puhtalt spekulatiivne. Seepärast tuleb pidada esimeseks kindlaks teateks Mithra kultuse kohta Itaalias ühte kohta keiser Domitianuse ajal (valitses 81–96 pKr) Roomas tegutsenud luuletaja Statiuse teosest „Thebais“ (1, 719–720), milles poeet mainib jumal Mithrat, kes haarab ühe pärsia groti võlvide all „vastutõrkuvatest sarvedest ja pöörab neid“. Peaaegu kõik uurijad on tänapäeval veendunud, et siin on tegemist vihjega tuntud stseenile, milles Mithras püüab härga (Clauss 2012, 32; Merkelbach 1994, 126, 147; Vermaseren 1965, 22; Turcan 1996, 205–207). Võib arvata, et autor oli näinud kujutist sellest mõnes Rooma linnas asunud kultuspaigas. Teadaolevalt vanim Mithrasele pühendatud raidkiri on dateeritud 90. a paiku pKr ning selle laskis valmistada üks Nidas (praegune Hedrenheimi linnaosa Frankfurtis) resideerinud roomlasest ohvitser (CIMRM 1, Nr. 01098). Kuigi raidkiri on leitud mitte pealinnast, vaid provintsist, on teada, et väeosas, kus too ohvitser teenis, teenisid Itaalia päritoluga sõdurid. Ka vanim mithraeum’ist leitud altar, mis on pühendatud küll Fortunale, aga kannab endal Mithrase kujutist (CIMRM 1, Nr. 01092), pärineb samuti Nidast, ja on lastud valmistada kellegi ratsanik Tacituse poolt, on dateeritud aega pisut enne a-t 110 (Clauss 2012, 27). Esimese sajandi lõpust on Mithrase kultuse mälestisi veelgi (vt samas; Merkelbach 1996, 147–149; Turcan 1996, 204–205), kuid kokku on neid siiski suhteliselt vähe.[15] Raidkirjade ja ka muude mälestiste hulk hakkab kasvama hüppeliselt 2. saj keskpaiku ja mälestised tõendavad ka, et selleks ajaks oli kultus jõudnud peaaegu kõikjale, kust me tunneme seda hilisemast ajast. Kolmanda sajandi keskpaiku hakkavad raidkirjad vähenema, nii et kultuse kõrgaeg tuleb paigutada ajavahemikku u 150–250 pKr. Neljanda sajandi teisel poolel toimub kultuse uus elavnemine, mis on seotud nn paganluse renessanssiga Rooma riigis (Clauss 2012, 33–45; Merkelbach 1994, 147). Mithrase kultus hääbus koos teiste mittekristlike kultustega 4. saj lõpus ning viimased jäljed sellest pärinevad 5. saj esimesest kümnendist.
V Sotsiaalne levik
Juba „Mithrase uuringute isa“ Franz Cumont väitis, et Mithrase kultuse leviku põhifaktor Rooma riigis oli sõjavägi ja et „Mithra religioon“ oli eeskätt sõdurite religioon (Cumont 1923, 29–30). Sellest seisukohast sai omamoodi teaduslik dogma, mida kohtab kultuse tutvustustes nii kirjanduses kui ka muuseumides kuni tänaseni. Richard Gordon (2009, 379–450) ja Manfred Clauss (1992, 267–269) on analüüsinud sõdurite pühendraidkirju ja jõudnud tulemusele, et Mithrase järgijate osakaal armees jäi kõigis Rooma provintsides 10% ja 20% vahele. Claussi koostatud Mithrase järgijate prosopograafiast selgub, et rohkem kui 1100 nimeliselt teadaolevast kultuse järgijast moodustasid sõjaväelased kõigest u 12%. Isegi impeeriumi piirialadel, kuhu olid paigutatud leegionid, ei ületanud Mithrase järgijaskond sõjaväelaste hulgas 20% (Clauss 1992, 267–270). Elmar Schwertheim on näidanud, et sama põhimõte kehtib ka Rooma Germania provintsides: kui võrdleme sõjaväelaste ja tsiviilisikute dedikatsioonide hulka, on tulemuseks vahekord 46:18 tsiviilisikute kasuks (Schwertheim 1974, 269–270). Sõjaväelased olid Mithrase järgijate hulgas seega vaid üks sotsiaalne grupp teiste hulgas. Peale sõdurite osalesid kultuses ka madalamad riigiametnikud, orjad, vabakslastud, käsitöölised ja kaupmehed. Doonauprovintsides (Raetia, Noricum, Pannonia, Moesia, Dacia) oli Mithrase kultuse järgijate hulgas kõige rohkem riikliku reisi- ja kulleriteenistuse (cursus publicus), finantshalduse, mäenduse ja tolliteenistuse ametnikke (Merkelbach 1994, 168). Ainus, mis kõike nimetatud gruppe ühendab, on see, et nad ei kuulunud ühiskonna kõrgematesse kihtidesse. Viimased puuduvad kultuse järgijate hulgas kuni 4. saj keskpaigani (Clauss 2012, 36) ning kuni kultuse hääbumiseni jäid sealt välistatuks ka naised. See näib kinnitavat seisukohta, et Mithrase kultusel oli teatud sarnasusi traditsiooniliste kultuuride meesteliitudega. Korporatiivseid sidemeid ja isiklikku lojaalsust väärtustavasse Rooma ühiskonda sobis sellist laadi kultus hästi – seda enam, et Mithrase järgijad rõhutasid oma lojaalsust keisrile ja tõid ohvreid keisri hea käekäigu eest.
[1] Ilmunud eesti keeles „Loomingu Raamatukogus“ 11–12/2002 Riina Jesmini tõlkes. Sealt pärineb ka sissejuhatav tsitaat.
[2] Käesolevas artiklis tehakse vahet iraani hõimude jumala Miθra ja roomlaste jumala Mithrase vahel. Artikli autor on seisukohal, et tegemist on erinevate jumalustega, kellel on aga mitmeid ühisjooni. Viimast saab seletada sellega, et iraani hõimude Miθra on olnud üks roomlaste Mithrase peamisi prototüüpe ja mõjutajaid. Mithrase kultuse käsitlemine Itaaliasse imporditud iraani kultusena pole käesoleva artikli autori meelest siiski põhjendatud. Probleemi kohta vt Lahe 2014, 78–110; Lahe 2015, 122–151.
[3] Siinse artikli autor kasutab mõistet „nn idamaised jumalused“, kuna ta käsitleb Rooma riigis levinud Kybele, Isise, Mithrase ja Jupiter Dolichenuse kultusi mitte Lähis-Idast imporditud vanade kultustena, vaid uute kultustena, mis tekkisid Rooma riigis. Autor on seisukohal, et ka jumalused, kelle ümber nimetatud kultused tekkisid, tegid läbi nii põhjaliku transformatsiooni, et nende puhul peab küsima, kui palju neis on säilinud jooni oma algsetest prototüüpidest. Sel põhjusel on alates 1960. aastate lõpust kritiseerinud paljud uurijad mõisteid „idamaised usundid“ või „idamaised kultused“, mida nende jumalate kultuste kohta on kasutatud. Probleemi kohta vt Lahe 2011, 112–142; Lahe 2012, 151–195.
[4] Populaarteaduslikus kirjanduses esinev väite, et Mithrasest sai Rooma riigijumal, põhineb eksitusel. Kolmandal sajandil oli mõnda aega riigijumalaks Sol invictus, keda samastasid Mithrasega tema austajad, mitte aga keisrid, kes ta kultust edendasid (Elagabalus, Aurelianus). Tolle jumala kohta vt Halsberghe 1972. Rooma keisririigi aegse päikesekultuse kohta üldisemalt vt Fauth 1995; Athanassiadi/Frede 1999; Wallraff 2007, 65–79.
[5] Bona dea (ld ’hea jumalanna’) oli roomlaste jumalanna, keda peeti naiste kaitsjaks. Iga aasta detsembris toimus tema auks mõne rooma kõrge ametniku majas öine pidu, millel tohtisid osaleda vaid abielunaised.
[6] Hüpoteesi Mithrase kultuse personaalsest rajajast pakkus esmakordselt välja rootsi usundiloolane Martin Persson Nilsson (1874–1967). Praegustest uurijatest peab seda hüpoteesi võimalikuks näiteks Manfred Clauss (2012, 18).
[7] Esimest ülevaateartiklit vt Lahe 2005, 10–30.
[8] Ekslikult Milaano piiskop Ambrosiusele (u 338–397) omistatud Pauluse kirjade kommentaar 4. sajandist.
[9] Tekstis esineb ta nimi kujul „Helios Mithras“ (rida 482). Vt Betz 2005, 39.
[10] Mithraeum on Mithrase pühamu tänapäevane, kunstlik nimetus. Antiiksed tekstid kasutavad hoone tähistamiseks ladinakeelseid mõisteid spelaeum, templum, fanum ja crypta.
[11] Hiljem taandus Richard Gordon oma esialgsest radikaalsest seisukohast ja möönis, et teatud iraani usundi mõjud on kultuses siiski olemas. Gordoni arvates on need jõudnud Itaaliasse Väike-Aasia vahendusel.
[12] Roomas arvatakse olevat olnud kokku umbes sada mithraeum’i (Turcan 1996, 205). Roomas elas 1. saj-l u 1000000 inimest. Mithrase kultuse kohta Roomas vt Vermaseren 1951.
[13] Rooma sadamalinnast Ostiast on avastatud 18 mithraeum’i. Linnas elas u 50000 inimest. Ostia mithraeum’ide kohta vt Freyberger 2013, 56–59 ja Bolder-Boos 2014, 122–123.
[14] Mithrase populaarsust Armeenias tõendab seik, et seal on levinud teofoorsed mehenimed, mis sisaldavad endas jumal Mithra nime (mehr = keskpärsia mihr). Nime Mehr kannavad ka Armeenia eeposte rahvuskangelased. On oletatud, et armeenlased muutsid kristlikul perioodil jumal Mithra surelikuks muinaskangelaseks. Ka templit tähistav sõna muinasarmeenia keeles on sõnasõnalt tõlkides „Mithra tempel“. Mithrase kultuse kohta Armeenias vt Boyle 1978, 59–74.
[15] Ka vanimad teadaolevad mithraeum’id, mis asuvad Nidas ja Mainzis, on dateeritud 1. saj lõppu pKr (vt Clauss 2012, 27).
Artikli 2. ja 3. osa ilmuvad järgmistes numbrites. Bibliograafia leidub viimase osa lõpus.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.
