Iseseisvusihalus: õnn või õnnetus?
20. augustil võime rääkida 25 aasta ümbersaamisest Eesti iseseisvuse taastamisest. Jumalale tänu, et me ei pea enam taluma totalitaar-ateistliku võõrvõimu okupatsioonirežiimi, vaid võime ise otsustada, kas ja kuidas ning kellega arvestades me oma elu elame. Samas seisame silmitsi enneolematute küsimustega. Kas sellist Eestit me tahtsimegi?
Mäletan, et 1992. aastal, kui täitus alles esimene aastaring sõjajärgsest iseseisvusajast, pidin kirjutama ja avaldama ingliskeelses meedias essee pealkirjaga „Estonian Independency“. Meenub toona püstitatud küsimus: on’s eestipärane iseseisvusihalus meie õnn või õnnetus? Ei, ma ei seadnud siis ega taha nüüdki seada kahtluse alla riikliku iseolemise väärtust. Estonian independence ehk maakeeli eestlaslik ‘sõltumatus’ või ‘rippumatus’ omandas hoopis sõnamängulisema tähenduse. Angloameerika lugejale tuli lahti rääkida eestipärane omaette hoidmise kalduvus ja seda mitte niivõrd rahvusriiklikust, kuivõrd isiklikust, perekondlikust ja ühiskondlikust privaatsuse vajadusest lähtuvana. Kujundiks eesti küla üksteisest võimalikult kaugele metsade ja soode taha rajatud talueluga, kus igaüks peab saama oma elu korraldada segamatus iseolemises. Oskar Loorits tõdes, et see on eestipärane personalism, mis iseloomustanud meid juba kaua enne modernistliku individualismi ajajärku. Rääkimata post- või hüpermodernsest pluralismist. Aga miks siis seda, mis meid läbi aegade näikse iseloomustanud, küsitavaks muuta?
On sul oma kogukond?
Küsimus on selles, kas sul on oma kogukond, kuhu võid kuuluda ja kellega ühtsust tunnetada? Ei, ma ei mõtle interneti community sarnast kogukonda. Taolistesse kogukondadesse võib kuuluda isegi niiviisi, et sa ei ole kunagi ühelegi selle liikmele kunagi päriselt silma vaadanud ega isegi kätt andnud. Samuti võib küsida, kas päris sinu kogukonnana kvalifitseeruks mingisse hobi- ja lobigruppi või ühistu- ja asumiseltsi kuulumine. Olen ka ise taolisi kogukondi loonud ja eest vedanud, ent selliste kogukondade ühtsuse piire kipub ära määrama ühishuvi, millest üle ei pruugi inimesed oma päriselu ega isiklikke probleeme omavahel jagadagi.
Mu hea sõber ja tuntud heategevuslane Rainer Nõlvak on öelnud, et viimselt on meie kogukonnaks see inimkooslus, kes meid matab. See tähendab, et taoline kogukond ei ole oma suhetes ega hoolimises tingimuslik, vaid tingimusteta, jagades kõike, mida saab. Taolise kogukonna leidmine pole tänapäeva maailmas aga enam kuigi lihtne. Jah, üleilmastuvas maailmas võime olla ühtaegu isegi sadade kogukondade liikmeks, ent kui jääme üksi, raskustesse, haigeks, põetamist vajavasse olukorda või surivoodile, siis ebakogukonnad haihtuvad ja me saame tugineda vaid üksikuile jäägitult hoolivaile. Kes ja kus on siis see kogukond, kellelt sina sõltumata olukorrast võid tuge leida?
Jah, on loomulik, et meie lähimaks kogukonnaks osutub meid tingimusteta armastav perekond, lähedaste sugulaste ring, kelle keskele oleme oma vanemate läbi sündinud ja kuhu võime ka ise lapsevanemaks saades oma järeltulijad ilmale tuua. Kaasaja probleem on aga kestlike peresuhete haprus ja kärgperendus. Nagu öeldakse, sinu, minu ja meie lapsed või nende vanemad ja vanavanemad ei pruugi üksteist üleüldse tunda ega enam tunda tahtagi. Suhted on keerulised ega eelda tingimata omavahelist kokkukuulumist ja ühtsust. Isegi Jeesus koges oma lähimas sugulasringis midagi taolist, kui ütles: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna“ (Lk 9:58), lisades „Minu ema ja mu vennad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad.” (Lk 8:21).
On huvitav, et Jeesus tõi enda perekonna kõrval esile kokkukuuluvustunde oma usukogukonnaga. Jeesuse järgijate hulgas valitses ühtsustunne, mis võis ületada isegi perekondlikke sidemeid. Varakristlikus kogukonnas jagati omavahel kõike eluks vajalikku, puudustkannatajate eest kanti hoolt ning uusi kogukonnaliikmeid ristiti ja võeti nende taustast sõltumata osaduskonda otsekui omaenda vendi ja õdesid. Tõsi, eestlastel on olnud ajalooliselt põhjust selle võimalikkuses kahelda. Ikka on öeldud, et veri on paksem kui vesi, viitamaks, et ristimisvesi, mis peaks usuvendi ja -õdesid üle kõige ühendama, seda iseenesest ei tee, eriti kui kedagi on ristitud ja kuhugi kogukonda arvatud vaba tahtluseta. Nii usaldati viimselt ikka pigem oma suguvendi, mitte usuvendi.
Nüüdisaegses kärisevate peresuhete maailmas aga näen koguduse karjasena üha enam, kuidas tõeliselt ja sisuliselt kristlik kogukond võib hakata asendama ka vajakajäänud perekonnaelu suhteid ning ühtsustunne ja kokkukuuluvus kogudusega täitma tingimusteta armastuse kogemise ja jagamise osaduskonna rolli. Võiksin siinjuures jutustada kümnetest ja kümnetest noortest oma koguduses. Tee leidmine ja kuulumine 3D kogudusse on aidanud neid noori leida uuesti nii iseennast kui ka kõige tähenduslikumaid inimlikke ja jumalikke suhteid oma elus. Sõltumata varasemast hüljatusest perekonnas, koolikogukonnas, ühiskonnas. Alles hiljuti jutustas üks 3D koguduses oma kogukonna leidnud noor mulle, kuidas ta pidi juba teismelise tütarlapsena ema juurest välja kolima ja üksi hakkama saama. „Aga kui ma leidsin Jeesuse ja oma koguduse, ei ole ma enam pidanud tundma, et mul pole oma perekonda. Mul on perekond. Mul on taevane Isa, kelle armastuse Vaimus Jeesuse nimel perekondlikult kokku kuuluda ja elada.“
Niisiis, minu kogukonna perekonnanimi on Jeesuse nimi ja selle nimel elavate inimeste ühendus. Minu kogudus on 3D kogudus, kes tegutseb ühtaegu kahes linnas ja mitmetes väiksemates kogukondades, kes kogunevad nädalast nädalasse mitu korda. Jagatakse elu selle võlus ja valus. Samas kuulume koguduslikult Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liitu, mis ühendab väga erinevaid kogudusi üle Eestimaa. Koguduste liiduna tunnetame kaaskristlastega ühtsust sõltumata kellegi konfessioonist. Eesti Kirikute Nõukogu asepresidendina võin tõdeda ja tunnistada, et kuulume ja hoiame Jeesuse nimel kokku, olgu keegi õigeusklik, katoliiklane, luterlane, metodist, nelipühilane või isegi armeenia kirikuline. Kehastame ühisosa üleilmses Kristuse ihus. Nii on kristlaste osaduskond avatud sullegi! Kui mitte siin, siis kus võiks olla sinu kogukond ja millist perekonnanime see võiks kanda?
On meil ühine lugu?
Juulikuus päädinud Euroopa jalgpallimeistrivõistlustel avaldas muljet Islandi jalgpallimeeskonna ja neid toetanud rahvuskaaslaste eriline ühtehoidmine. Kuidas on see võimalik, et ühe väikese 330 000 elanikuga saareriigi rahva keskel tekib selline vennaskond ja vennastumine, mis tõestab oma ühtsust kogu Euroopale ja laiemale maailma avalikkusele?
Meedias on juba lahti räägitud, kuidas Islandi ühiskond on karme ilmastikuolusid trotsides andnud kõigile poistele ja tüdrukutele ning mehehakatistele ja naisekssirgujaile võimaluse jalgpalli mängida. Aga sarnane suhe on islandlastel ka koorilaulu ja paljude teiste inimestevahelist ühtekuuluvustunnet arendavate koostegevustega. Taolistes sotsiaalsetes praktikates osaledes ei tunta end omavahel konkurentidena, vaid ühise asja nimel panustavate kaaslastena. Vahet pole, kas islandlane on jalgpalliväljakul või koorilauljate keskel või pealtvaatajate ja kuulajate hulgas, elatakse üksteisele kaasa ning jutustatakse ühte ja sama lugu. Islandlastel on oma lugu ja laul. See on nagu ühine lugulaul, narratiiv, Story suure algustähega. See paelub, kas pole? Aga kas meil eestimaalastena on oma lugu, mille nimel elada ja üheskoos pingutada?
Eesti väärtusarenduse jätkuvaks elluviimiseks sai välja kuulutatud arvamuslugude võistlus ja fotokonkurss „Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa“. 25 aasta möödumisel Eesti iseseisvuse taastamisest on konkursi tulemused ja võitjad avalikustatud. Aga küsimus pole ju selles, kes meist võidu võttis, vaid selles, kuidas me kõik koos võita võiksime. 11. septembril 1988 ütles Heinz Valk lauluväljakule „Eestimaa laulu“ – ja nagu täna teame – laulvat revolutsiooni ellu viima kogunenud 300 000 eestimaalasele oma kuulsa lause: „Ükskord võidame me niikuinii!“ Siis teadsime väga hästi, mida see võit tähendas ja tegelikult teame seda ka täna. Nüüd on lihtsalt küsimus, kas meil on veel võitu, mille nimel üheskoos elada ja võidelda. Või oleme juba kõik saavutanud ning see ongi parim Eesti, mis võimalikuks osutunud?
Piiblilood jutustavad Jumala rahva ajalugu, kes elas ja laulis alati suurema nimel kui ta ise. See hoidis Iisraeli rahvast kokku nii kõige parematel kui ka kõige halvematel aegadel. Neid ühendas keegi ja miski üle nende endi iseolemise. Samamoodi on olnud ristirahvaga. Vaatamata tõusudele ja mõõnadele, tunnustusele ja tagakiusule on kristlaskond laulnud laulu ja elanud lugu, mis on suurem kui nende endi elulugu. Jumalal on alati midagi veel. See annabki ühiselule tähenduse, loob põlvkondade vahelise sideme, ehitab üles kultuuri, loob laululoo ja laulupeo ning lõimib kokku lugulaulu, narratiivi, mille nimel võib üle aegade elada, üle aegade surragi ja üle aegade surnuist üles tõusta.
Küsimus on, kas meil on elada ja laulda millegi suurema nimel kui me ise? Seda leidmata muutume fragmenteeruvaks kultuuriks ja laialipudenevaks rahvaks. Suuremat kui me ise leides, tundma ja usaldama õppides ning ellu viies puudutame aga ehk õhkõrnaltki seda luulelist unistuspilti, mille ütles olevaks juba kahe sajandi eest noorelt igavikku läinud Kristjan Jaak Peterson (1801–1822):
„Kas lauluallikas
külmas põhjatuules
minu rahva meelesse
oma kastet ei vala?
Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?”
Otsime siis igavikku?!
On meil ühine armastus?
Aastaid tagasi esindasin Eestit Malaisias ühel globaliseerumise alasel konverentsil, mille avas toonane peaminister Dato Seri Dr Mahathir bin Mohamad. Ta tõstatas küsimuse globaliseerumise põhjustest ning kinnitas, et kõige algsemal kujul on üleilmastumise taga Jeesus, kes ütles oma õpilastele: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse.“ (Mk 16:15–16) Ja lisas: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:18–20) „Globaliseerumine algas Jeesusega,“ kinnitas moslemiusuline Malaisia peaminister.
Taoline sõnum tekitas minus kahetisi tundeid. Ühelt poolt nõustusin peaministriga, tunnistades, et Jeesuse järgijad on, jah, läinud kindla missiooniga üle maailma laiali ja teinud Jeesuse ning tema nimel inimeste ristimise ja õpetamise tuntuks üle mis tahes kultuuri piiride. Teisalt tundus vastakaid hoiakuid tekitava globaliseerumisprotsessi seostamine kristliku misjoniga lihtsustavalt sildistav ning tänapäeva radikaliseerunud islamivõitlejate terroristlikule maailmavallutusele otsekui õigustust andev. Samasuguste populistlike loosungitega astutakse üles mujalgi maailmas, seostades globaalseid probleeme mitte ainuüksi teatud religioossete või antireligioossete liikumistega, vaid ka teatud poliitikate ja poliitikutega.
Inimkonna ühtsust vastustav isekas populism on võimust võtmas üle Euroopa, Lähis-Ida, Angloameerika, Aafrika ja Aasia poliitilise kultuuriruumi. Rääkimata totalitaarsetest režiimidest, nagu Põhja-Koreas ja mujal maailmas hirmuvalitsuse all olevates ühiskondades. Taolistes elukorraldustes saavutatakse ühtsus läbi ühise vaenlase kuvandiloome, rääkimata despootlikkusest, et mitte öelda – demoniseerimisest. Niisugustes liikumistes, olgu ideoloogilistes, poliitilistes või ka religioossetes ja antireligioossetes, ei mõelda ühtsusele orgaanilise kehandi tähenduses, vaid isekale himule võtta kontroll Kõigeväelise käest iseenda kätte. Punane revolutsioon näitas, kui palju verd ja pisaraid, surma ja hirmu taoline totalitaar-ateism külvas. Samamoodi võttis võimust inimsusevastane hitlerlik natsism. Kaasaegsed punapruunid liikumised apelleerivad samuti „enamuse tahtele“ ning püüavad teistele peale suruda „seda, mida rahvas tahab“. Brexit, millest möödunud ning järgnevatel kuudel Euroopas ja maailmas palju kuulda on, saavutas populaarsuse ja poolehoiu suuresti tänu brittide kultuurilisele vastandamisele ning vastuseisule pagulaste suhtes. Sarnaselt tõstavad ja võidavad hääli veel paljud nii välismaal kui meiegi kodumaal.
Üle selle hakkab aga üha selgemalt kõlama Istanbuli – et mitte öelda Konstantinoopoli – suurimas pühakojas – Hagia Sofia katedraalis – Arvo Pärdi „Aadama itk“. See meenutab meile ja kogu inimkonnale, millist tegu me oleme, sõltumata oma religioossetest ja antireligioossetest ideoloogiatest. Peame tunnistama, et ikka ja jälle tuleb meie kaunikõlaliste ja kõrgelennuliste eluloosungite tagant välja paheline isekus. See paneb meelt parandama ja alandumist õppima. Tunnistagem ausalt: isekus ei vii kuhugi. Pigem aitab alandlik teenimine. Jeesuse eeskujul saavutame ühtsust isekeskis ja teistsugustega pigem läbi alandliku teenimise, mitte ülendlikkuse ülemvalitsuse. Jeesus ütles: „Õppige minust, et ma olen tasane ja südamelt alandlik…“ Tema, kes võis valitseda üle kõige ja kõigi, tuli isetult alla meid, inimesi teenima ja andma oma elu lunaks meie eest. Kas ei peaks samamoodi toimima meiegi, kui me teda tõsiselt võtame ja tõeliselt järgime?
Meie kristlik ja puhtinimlik ühtsus peab ületama eesti keele ja kultuuri ning isegi põhjamaise ja euroopapärase üksolemise, see peab saama suuremaks kui meie sarnasused ja iseolemine. Oleme kutsutud Jumala kuningriigi kodanikeks ja saadikuteks, mitte pelgalt oma riigi ja rahva patriootideks. Kristlastena elame suurema nimel, kui me ise oleme – oleme kutsutud heamajapidajalikult elama ja teenima, isegi heamajapidajalikult valitsema. See tähendab valikuid tegema ja vastutama. See ei tähenda oma keele ja kultuuri ning rahva ja ühiskonna hülgamist ega sellele vastandumist. See tähendab, et meie elu eesmärk on suurem, kui Eesti Vabariigi põhiseaduse eessõnas väljaöeldud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kristuslik on inimsuse päästmine ja hoidmine üle aegade.
Üleilmne puhtinimlik ühtsus kasvab välja sellest, kui me teame, millist lugu me oleme kutsutud – ökoloolises elutegelikkuses – heamajapidajalikult elama. Jeesuse lugu ei olnud globalisatsiooni revolutsioon ega tehnokraatlik loodusevallutus. Logos kehastus kogu kosmost armastava ja tervet oikost lunastava Päästjana. Tema usu, lootuse ja armastuse missioonist tekkis kogu südamest, hingest, meelest ja jõust armastust oma Looja ning samamoodi ligimese kui iseenda suhtes taotlev liikumine. Seda liikumist ühendab mitte univorm, unisoon või universioon, vaid ühise inimliku ja jumaliku armastuse kogemine ja jagamine, milleks Jeesus meid on kutsunud. Ta ütles: „Armastage üksteist, nagu mina olen teid armastanud, sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid.“ See ongi tema käsk, ülim käsk, uusim käsk, mille ta endast maailmale kinkis: „Armastage!“ Küsimus on meie valmisolekus taoliselt armastada.
Kuidas edasi?
Minnes vastu omariikluse uuele veerandsajale ning oma rahva tulevikule, on aeg vastust anda: kas meil on oma kogukond ning ühine lugu ja armastus või elame vaid iseendale, omaenese heaolule ja isekale iseolemisele? Jeesus kingib meile inimliku isekuse ületamise võime läbi jumalikult heamajapidajaliku teenimisvalmiduse, kus T/teine hakkab meile iseenesest rohkem korda minema. Ema Teresa elas nii ja muutis maailma. Samamoodi võime – vähemalt kellegi – maailma muuta ka meie. Jeesus kinnitab: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge rõõmusõnumisse!“
Meego Remmel (1966), PhD, on Eesti Kirikute Nõukogu asepresident.
