Sellist pealkirja kannab minu magistritöö, mille kaitsesin käesoleva aasta kevadel EELK Usuteaduse Instituudis. Antud teemani jõudsin tänu oma vanaisale Harri Haamerile, kes oli EELK vaimulik. Olles ka ise vaimulikus ametis, olen ametivendade ja -õdede jutlustes kohanud üllatavalt tihti räägitavat minu vanaisast. Nendest lugudest on ilmnenud sageli, et tänu Harrile on too jutlustaja üldse vaimulikuteele astunud ja sellele kutsumusele ka läbi raskuste truuks jäänud. Mind hakkas huvitama, et mis on siis tema fenomen ja kas seda saaks uurida ning sellest midagi õppida.
Peagi sain selgeks, et see ongi lihtsalt fenomen või pigem Jumala and ja sellest magistritöö kirjutamine liiga kunstlik. Samas oli teemavaldkond mulle juba südamelähedaseks saanud ja olin seeläbi kokku puutunud mentorluse küsimustega EELK-s ning tunnetanud temaatika olulisust vaimulikkonnas. Seejuures tuli tõdeda, et mingit süsteemi kirikus loodud ei ole, kuid selle poole püüeldakse ja sel teemal arutletakse. Seetõttu otsustasin oma magistritööga võtta vaatluse alla kollegiaalse toetussüsteemi toimimise EELK vaimulikkonnas, et seeläbi püüdlustele kaasa aidata.
Magistritöös vaatlesin vaimuliku juhendamise olemuse ja kujunemisloo käsitlemist kristliku traditsiooni kontekstis ja andsin ülevaate EELK-s toimunud mentorluse teemakäsitlusest umbes viimase 10 aasta jooksul. Samuti uurisin põgusalt mentorluse praktikat EELK-s viimase 20 aasta jooksul, aga ka Nõukogude okupatsiooni tingimustes ja enne II maailmasõda. Kvalitatiivse uurimusega selgitasin EELK vaimulikkonna nägemust mentorlusest, selle rakendamisvõimalusi EELK-s ja seda takistavaid tegureid.
Minu uuritavaks üldkogumiks olid kõik EELK ordineeritud vaimulikud, keda oli 2.03.2016 seisuga kokku 215. Üldkogumi jagasin rühmadesse, lähtudes ordinatsioonivanusest, ning igast grupist valisin vähemalt neli intervjueeritavat, et oleks võimalik tuvastada ka gruppidevahelised erinevused, kui need juhtuvad esinema. Rühmasiseselt arvestasin omakorda erinevate segmentidega. 26 vaimulikuga, mis on 12% kõigist kirikuõpetajatest, viisin läbi poolstrutkureeritud intervjuud, milleks nõusolekut küsides ja läbi viies kohtasin positiivset suhtumist ning valmisolekut omi mõtteid jagada. Antud temaatikat peeti väga oluliseks ja see puudutas kõiki isiklikult.
Kõige keerukam oli töö koostamisel mõistekäsitluse formuleerimine, sest EELK-s kasutatakse erinevaid mõisteid, mille tähendused osaliselt kattuvad: „mentorlus“, „vaimulik juhendamine“, „hingehoid“, „ameti juhendamine“ või lihtsalt „juhendamine“. Lähtudes erinevatest aspektidest, mida olen töös üksikasjalikult käsitlenud, võtsin magistritöö keskseks mõisteks siiski mentorluse. Mentorlus on oma olemuselt kirikule mõistetav ja selle rakendamist nii vaimulikkonnas kui ka koguduses nähakse olulisena, aga tõuseb küsimus, et kuidas siis tegelikult mõistetakse kirikukeskkonnas toimuvat mentorlust. On see kaldu ametialase või siis vaimuliku juhendamise poole või hõlmab see täielikult mõlemaid? Seetõttu ei olnud ka minul võimalik intervjuusid tehes pakkuda välja seletust, mis oleks kõigile EELK vaimulikele üheselt arusaadav. Seega otsustasin jätta intervjueeritavatele võimaluse ise seda mõistet kirjeldada, et saaksin siis kogutud info põhjal tuvastada arusaamise mentorlusest, mis vastab EELK vaimulikkonna nägemusele.
Kokkuvõtteks saan tõdeda, et EELK vaimulikkonnas kasutatakse mentorluse mõistet pigem noorte vaimulike toetamise ja nõustamise kontekstis ning vaimuliku juhendamise mõistet, rääkides vaimuliku kasvamise toetamisest, pidades silmas eeskätt staažikamaid ametivendi. Piir ei ole muidugi väga selgelt paigas ja seetõttu need sisuliselt põimuvad omavahel. Kuna mentorluse mõiste on oma olemuselt tunduvalt avaram, siis minu meelest võiks mõisteaparaat olla järgmine:
- mentorlus – vaimuliku ja ameti juhendamise ülene mõiste kollegiaalse toetussüsteemi tähenduses, mis sõltuvalt inimestest ja olukorrast võib hõlmata endas mõlemat;
- vaimulik juhendamine – peamine rõhuasetus on vaimulikul kasvamisel ja osadusel;
- ameti juhendamine – peamine rõhuasetus on tööalasel nõustamisel.
Siinjuures tuleb rõhutada, et kirikus praktiseeritavat mentorlust ei saa mingil juhul käsitleda lahus kristlikust pärimusest ning see ei toimi vaimuliku osaduseta. Tähtis on ka kirikliku traditsiooni edasikandmine ning seejuures on vaimulikutöö praktilistel aspektidel märkimisväärne roll. Samuti on otstarbekas rakendada n-ö tavamentorluses kasutatavaid meetodeid, sest neist on kindlasti abi oma tööelu korraldamisel. Kõige aluseks on aga isiklik suhe Jumalaga. See annab inimesele jõu jumalariigi tööd teha ja hõlmab teda tervikuna. Seetõttu olen seisukohal, et kirikus teostatav mentorlus avaldub suhtes, mis annab tunnistust Jumala kohalolust, ning viib kõiki osapooli sügavamale jumalatundmisele, mis on omakorda allikaks armastuse tegudele Kristuses. Nendeks armastuse tegudeks on kogu igapäevane tegevus, mida jumalariigi töös teeme. Selle kõige juures ei tohi unustada ka sotsiaalset konteksti, sest eesmärk ei ole ainult enese vaimsuse või vaimulikkuse nivoo tõstmine teatud skaalal, et seda rahu siis nautida. Jumala jagatud annid on kasutamiseks ja temalt saadud õnnistus jagamiseks, sest kõik me oleme osa Jumala lunastustööst.
EELK ja teiste EKN-i liikmeskirikute senistest kogemustest on näha, et noore vaimuliku puhul seatakse oluline rõhk praktilistele nõuannetele, aitamaks kirikuellu sisse elada, kuid samaaegselt ei ole muidugi vaimulikku juhendamist tagaplaanile jäetud. Sellise kollegiaalse toetussüsteemi terviklik korraldamine ei ole kirikutele lihtne. Proovitakse erinevaid variante ja otsitakse sobivaimat lahendust just oma konfessiooni kontekstis.
Planeerides mentorluse korraldamist EELK-s, tuleb esmalt hinnata kiriku ja vaimulikkonna olukorda, sest on erinevaid asjaolusid, mis kas takistavad või soodustavad sellega tegelemist. Olemasolevale kiriku hierarhilisele struktuurile tuginedes süsteemi luua ei saa, sest ülemuse-alluva suhe tekitab pingeid ja üldjuhul ei ole vaimulik ülem see inimene, kellele muresid kurta soovitakse. Pealegi nähakse, et praostidel ja piiskoppidel, rääkimata peapiiskopist, ei ole selleks lihtsalt aega, sest nad on administratiivsete kohustustega ja oma koguduse teenimisega niigi üle koormatud. Vaimulike omavahelisele suhtlusele mõjub pärssivalt ka kirikus valitsev õpetuslik ebamäärasus, mis pingestab seeläbi terve kiriku sisekliimat ning võib olla üks põhjusi, miks vaimulikud ei ole alati usaldavad oma ametikaaslaste suhtes. Umbes pooled õpetajatest küsivad oma ametivennalt ja -õelt nõu ainult tööalastes küsimustes. Selle kõige taustal on ka majanduslikud raskused, mis teatud juhtudel võimendavad mõningaid esile toodud probleemkohti või tekitavad neid veel lisaks. Nende seas, kel on möödunud ordinatsioonist kuni kuus aastat, ei ela keegi ainult kogudusest saadavast palgast, ja üle 30 aasta kirikut teeninutest ei ole jällegi kellelgi mingit muud regulaarset sissetulekuallikat. Teistes uurimise all olnud rühmades on nii üht kui teist.
Kirikus on ka grupid, kellel on oma spetsiifilised probleemid. Naisvaimulikud peavad seisma oma eluõiguse eest, sest mõned ametivennad ei poolda nende ordinatsiooni. Ebakindlalt tunnevad ennast diakonid, vikaarid ja reservis olevad õpetajad, sest nende staatus on väga ebamäärane. Kaplanid on justkui eraldiseisev kildkond, sest neid ei kaasata praostkonna vaimulike ringi.
Leidub ka toetavaid tegureid, kuid kahjuks palju vähem. Jääb loota, et need on see-eest tunduvalt suurema kaaluga. Õpetajad tunnistavad, et õhkkond on läinud viimastel aastatel palju sõbralikumaks ning selle hea näide on vaimulike konverents. Osades praostkondades toimuvad regulaarsed kokkusaamised ning seda nähakse ühe lihtsa ja esmase abivahendina, mis aitab vaimulikel tunda toetust isekeskis, mida tõesti igatsetakse. Umbes pooltel on inimene, keda nad mentoriks peavad. Siinjuures ei ole võimalik täpsutada, kas peeti silmas ameti- või vaimulikku juhendamist või hoopis hingehoidmist, kuna seda ei täpsustatud. Alati ei olnud selleks inimeseks EELK vaimulik, vaid ka sõpruskoguduse õpetaja, vaimulik teisest konfessioonist, näiteks katoliku preester, või siis hoopis kristlasest sõber.
Ametikaaslastelt oodatakse kõige enam vendlust ehk usalduslikku läbikäimist ja suuremat ühtsustunnnet. Soovitakse rohkem rääkida vaimulikel teemadel, mitte niivõrd administratiivseid küsimusi arutada. Päris palju kurdetakse, et ei leita üksteisele aega ning seetõttu sidemed lõdvenevad.
Keskealistele vaimulikele pannakse südamele, et nad peaksid juba praegu ringi vaatama ja endale järelkasvu kasvatama hakkama. Sellisest suhtest võib ühtlasi ka mentorlus välja kasvada. Samuti oleks vaja kaardistada need vaimulikud, kes on valmis mentori ülesannet täitma. Vanemat põlvkonda, keda küll palju ei ole, tuleks rohkem rakendada: pensionile jäänud vaimulikele pakkuda mentori rolli; pensionieelikuid isegi võib-olla julgustada koguduse teenimisest kõrvale astuma ja nooremaid mentorina toetama.
Töö lõpuks jõudsin järgmiste lõppjärelduste ja soovitusteni mentorluse korraldamiseks EELK-s. Esitan need koos mõnede kõnekate tsitaatidega intervjuudest.
1. Tänasest vaimulikkonnast umbes pooltel on olemas inimene, keda nad peavad kas oma mentoriks, vaimulikuks juhendajaks, vaimulikuks isaks, hingehoidjaks või pihiisaks.
„Absoluutselt, ilma selleta ei kujuta üldse ette kirikutööd. Minul on need vaimulikud, eriti vanema põlvkonna vaimulikud, alati ümber olnud. /…/ See on nagu ülioluline, sest ega ainult teoloogiaõpingud sulle kirikutööle kaasa ju midagi ei anna, nii et see tänapäeva mõistes mentorlus on teatud mõttes kirikutöö alus.“
2. Mentorlussüsteemi korraldamisel võiks kasutada mõisteid „vaimulik juhendamine“ ja „ameti juhendamine“, viitamaks nende eripärastele aspektidele. Mõiste „mentorlus“ võiks olla käsitletud nende kahe ülesena kollegiaalse toetussüsteemi tähenduses, mis sõltuvalt inimestest ja olukorrast saab hõlmata endas nii vaimulikku kui ameti juhendamist.
„Sa ei saa ju tegelikult seda inimest endale või noh seda ametialast juhendajat eriti ise valida ja /…/ kui asi läheb vaimulikuks juhendamiseks, siis on see keemia kuidagi teistsugune, siis peab usaldust olema natuke rohkem.“
3. Oluline on pöörata tähelepanu tegevustele, mis aitavad kaasa ühtsustunde tekkimisele vaimulikkonnas ning kollegiaalse toetusvõrgustiku kujunemisele. Keskseks peaks olema vaimuliku osaduse taotlemine.
„Ma tunnen sellistest asjadest puudust, et saada kokku, aga siis ka, et mitte rääkida anekdoote, vaid rääkida olulistel vaimulikel teemadel.“
4. Tuleks luua mentorlussüsteem, mille esimene tasand oleks mentorluse temaatikaga sihipärane tegelemine juba teoloogiaõpingute ajal, ning sellele järgneks osalemine mentorlusprogrammis, mis algaks pastoraalseminaris ja kestaks kuni viie aasta jooksul pärast ordinatsiooni. Siinjuures oleks peamine tähelepanu ameti juhendamisel, kuid kindlasti mitte ainult.
„Sellest asjast peaks nagu märksa rohkem rääkima. Kasvõi alates sellest, et nagu üliõpilastele kasvõi pastoraalseminaris, kui mitte juba enne, need asjad nagu väga põhjalikult läbi käia.“
5. Mentorlussüsteemi ei ole võimalik üles ehitada, tuginedes kiriku hierarhilisele struktuurile. Samas oodatakse praostidelt, piiskoppidelt ja peapiiskopilt rohkem personaalset suhtlust ning pigem toetaja kui visiteerija rolli täitmist, sest hüljatuse ja üksinduse tunne on vaimulikkonnas väga valdav. See eeldaks kiriku hierarhias ametikohustuste ülevaatamist.
„Et sa tunned seda, et sul on kuskile minna või et sind kuulatakse ära või et sinu jaoks on aega. Nüüd on meil küll piiskopid, no kas ma lähen piiskopi juurde, kui mul hing haige on? Kelle juurde ma lähen siis, kui mul on vaimulikuna hing haige? Kui ta läheb kord aastas sinodile, läheb praosti juurde, no anna olla – arvud, arvud, arvud. Kellegil ei ole aega kuulata sellist hingehäda.“
6. Vaimulik juhendamine ei saaks olla kohustuslikult määratud, kuid kirik võiks luua tugistruktuuri selle tekkimiseks, ja vaimulikud ülemad võiks sihipäraselt huvi tunda, kas vaimulikel on olemas inimene, kes neid toetab usulises kasvamises.
„Peaks olema suunatud, aga mitte sunnitud, ja tuleb toetada sellist mentorlust, mis tekib otsekui isevoolu teed või tähendab, omavahelistest suhtlustest.“
Siimon Haamer (1973), mag. theol., on EELK diakon ja EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemia juhataja.
