Veerandsada aastat iseseisvust, rohkem kui meil on õnnestunud eales varem saavutada, on täis saanud. Ajaloos on olnud palju põhjuseid ja võimalusi, miks me ei peaks tänapäeval kõnelema ja mõtlema eesti keeles, olema oma, Eesti riigi kodanikud. Igasugused võõrvõimurid on lootnud allutada meie maad oma kommetele ja tahtmistele, andes „maarahvale“ harva võimalust ennast väljendada. On ime, et oleme oma eesti keele ja meelega alles. Kui mõtelda sadadele, isegi tuhandetele rahvastele ja rahvakildudele maailmas, kel pole oma riiki, kes ei tohi ise mõtelda või kes ei saa kõneleda enam oma emakeeles või saavad seda teha vaid piskujagu, siis oleme õnnelik rahvas. Kuulume ka ühte kõige mõjukamasse liitu maailmas – Euroopa Liitu.
On Jumala arm, et oleme alles. Meil on isegi oma kaitseingel. Teda võis näha 18. augustil Eestimaa taevas. Minimalistlik kiudpilvekogum, mille üks ots helendas vikerkaarevärvides ja mille alt lendas läbi teine minimalistlik pilveke, kõnetas võimsalt. Ei olnud üldse oluline, et nende alt omakorda lendasid läbi õppustel osalevad NATO hävitajad, oluline oli, et meid valvab vikerkaareingel.
Oleme teist korda uuema ajaloo jooksul iseseisvad ja meil on sõnaõigus. Sõnaõigus tähendab vastutust. Ka pidupäeval tasub meelde tuletada, et me kuulume ühes oma iseseisvusega selle maailma otsustajate hulka. Iseseisva rahvana on meile praegusel ajastul antud rohkem jumalanäolisust kui mõnele teisele. Jumalanäolisus Vana Testamendi kohaselt seostub teatavasti võimega ja kohustusega valvata siinse maailma asjade üle. Meil on see vastutus.
Vastutusega oleme seotud väga paljudesse Maa asjadesse. Me osaleme, tahame seda või mitte, ka neis asjus, mis toimuvad teisel pool maakera, on need siis näiteks olümpiamängud lõunapoolkeral või kliimasoojenemise käes tugevalt kannatav Austraalia loodus. Me oleme mitmes mõttes maailmakodanikud. Tänases Kirik & Teoloogia numbris on esindatud mitu perspektiivi, kuidas me eestlastena või maailmakodanikena, tavainimeste või kristlastena oleme kaasatud suurde ajaloo voolu. Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant Kaire Puumets-Sõber esitab meile Piibli Ruti raamatu lühieksegeesi, mille sees on vaieldamatult üheks olulisimaks küsimuseks Ruti kui võõramaalase suhe Iisraeli rahvasse – milline on meie suhe teistesse rahvastesse? EELK Usuteaduse Instituudi magistrant Ariel Süvari arutleb meie kuulumise üle ühtsesse maakera ökosüsteemi – mis on ja mis ei ole iga inimese, eriti aga kristlase kui sellise kohus looduse ees? Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Meego Remmel mõtiskleb süvitsi meie kogukonnatunde, meie ühise loo ja ühise armastuse üle – milline on kristlase ja eestlase suhe meis? Kus on kristlaseks olemine hõlmavam kui eestlaseks olemine? Mis sellest järeldub?
Head taasiseseisvumispäeva kaitseingli varjus soovime meie lugejaile!
Tänases numbris:
Kaire Puumets-Sõber, Tubli naine Rutt: Ruti raamatu lühieksegees.
Ariel Süvari, Latet armastav kristlane?
Meego Remmel, Milleks meile iseseisvus?
Lisaks täiendus rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
Vaata ka 2011.–2015. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama!
