„Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; ta ütles: „Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!” Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse; Niineve oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda. Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: „Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!” Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed. /…/ Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda. /…/ Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema. Ja ta palus Issandat ning ütles: „Oh Issand! Eks olnud see minugi sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja. Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on parem surra kui elada!” Aga Issand küsis: „Kas sul on õigus vihastada?” Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub. Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona rõõmustas väga kiikajonipuu pärast. Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris kiikajonipuud, nõnda et see kuivas. Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus enesele surma ja ütles: „Mul on parem surra kui elada!” Aga Jumal küsis Joonalt: „Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu pärast?” Tema vastas: „Küllap mul on õigus vihastada surmani.” Siis ütles Issand: „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe ööga sündis ja ühe ööga hukkus, aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale, kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!”“ (Jn 3:1–5, 10; 4:1–11)
Prohvet Joona raamat kõneleb meile Jumalast ja inimesest, Jumala halastusest ja inimese halastamatusest. Arvan, et paljude jaoks meist on Joona kohta lugemine otsekui peeglisse vaatamine. Nii varmad oleme teist tema tegude põhjal hukka mõistma ja endale halastust paluma, sest meie kavatsused on ju aina nõnda head! Ükskõik siis, kuidas lõpuks välja kukub.
Hukkamõist on keeruline teema. Teame ju väga hästi, et me ei tohiks seda teha, kuid ometi tuleb hukkamõist sageli nii hõlpsalt. Eriti keeruliseks teeb asja, et ühest küljest peame kõik tegelema patuga ning sellest lähtuvate mõtete, sõnade ja tegudega enda juures. Me ei pääse hinnangute andmisest erinevatele teguviisidele nii enda kui ka teiste puhul. Täpsemalt, me isegi peame teguviisidele ja seisukohtadele hinnanguid andma, kui tahame kristlastena elada. Kõik selleks, et otsida vastust küsimusele: kuidas elada Jumalale meelepäraselt? Kuidas siis toimida nõnda, et väära teguviisi nägemine ei viiks meid üldistusteni – ta teeb nii, järelikult ta ongi selline inimene!? Küllap on abi sellest, kui üritame rakendada iseendale sama põhimõtet, mida väljendab Kristuski mäejutluses: „…mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile“. Kui ma valetan kellelegi kas või korra, siis järelikult ma olen valetaja. Kui ma varastan, siis ma olen varas. Kuidas tundub? Minu arvates tundub ühtpidi õige. See ongi tõsi, me olemegi kõike seda. Küsimus on pigem, kas see on kogu tõde meie kohta? Ja kui pole, siis ei saa see olla ka kogu tõde teiste inimeste kohta.
Sama kehtib ju üldse igasuguste siltide kohta, kas või kiriklik-teoloogilises plaanis. See on liberaal, too on konservatiiv – hinnang, mis kõlab positiivselt või negatiivselt, olenedes paljuski meie enda seisukohtadest ja positsioonist emma-kumma oletatava tiiva suhtes. See võib olla nii kiitus kui ka hukkamõist ühe või teise suhtes. Siltidega mängimine on taas kena seni, kuni rakendame neid teistele, aga muutub ehk küsitavaks, kui iseendale täiesti ausalt otsa vaatame ja küsime: milline silt mulle sobiks? Siis tekib nõutus, sest mina olen ju alati nõnda originaalne ja sildistamatu, minu vaated on nõnda keerulised ja mitmepalgelised ja … Kui üldse jõuame taolise aususe juurde, sest see ei ole kaugeltki kerge. Tõsiasi on see, et niimoodi, siltide kleepimisega otsekui välistame igasuguse muutuse võimalikkuse nii inimeste seisukohtades kui teguviisis. Endal on palju juhtunud, et kohates mõnda vana tuttavat, keda ammu näinud ei ole, lähenen talle n-ö vana nurga alt. Minu mälestustes on tegu staatilise kujuga, kes mõtleb ja tegutseb nõnda ja mitte kuidagi teisiti. Kuid selle vana nurga alt lähenedes vaatavad mind äkki üllatunud silmad, mis ei saa enam aru, millest ma räägin. Sellest mõtteviisist või elulaadist on inimese jaoks ammu saanud eilne päev. Võib-olla ta ei mäletagi enam, et kunagi nõnda tegi või ütles. Aga mina olen kogu aeg käinud ringi väga kindla ja tardunud kuvandiga sellest inimesest. Üllatus missugune!
Nõndasamuti on ka meeleparandusega. Võib öelda, et Joonale isegi ei meeldinud, et Niineve rahvas meelt parandas. Prohvetikuulutus oleks otsekui tühja läinud. Selleks, et tema jutt oleks korrektne, oli ta valmis mitte lihtsalt hukka mõistma, vaid sõna otseses mõttes hukatusse saatma terve linnatäie inimesi. Sest see on ju patune linn! Joona ei ole nähtavasti ka oma kogemusest midagi õppinud. Jumal võis talle halastada, sest tema enda muutlikkus ja inimlikkus oli talle nähtav ja iseenesestmõistetav. Nagu meilegi. Meil on lubatud muutuda, see on loomulik ja arusaadav, kuid teised on kenasti mõne sildi all ning jäävadki sinna, kui just mõni muutus nii radikaalselt silma ei torka, et sellest ei saa enam mööda vaadata.
Ühes teises Vana Testamendi (VT) prohvetiraamatus, prohvet Hesekieli raamatu 18. peatükis on väga selgelt väljendatud see, kuidas Jumal inimest näeb. Jumal ei arva sugugi, et inimene oleks võimetu muutuma: „Aga kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud, ja peab kõiki mu määrusi ja teeb, mis on kohus ja õige – siis ta peab tõesti elama; ta ei sure. Ühtegi tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada…“ Samamoodi ka „kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, teeb kõiki neidsamu jäledusi, mida õel teeb, kas ta peaks jääma elama?“.
Kristuses on meile ilmutatud Jumala halastuse suurust, kuid selle n-ö eelmaitset tajume ka VT lugudes. Me võiksime pöörata pildi ümber, st mitte toimida nõnda, et Jumal peab meie hukkamõistu pöörama meie endi vastu, vaid nii, et meie armulikkus enda tegude suhtes, meie võime näha iseennast muutliku ja meeleparanduseks suutliku inimesena, laieneks ka teistele. Sest me ei ole nii erinevad. Ometi oleme tohutult erinevad. Jumala kaunis ja ainulaadne looming. Aamen.
Katrin Viires (1987) on EELK Usuteaduse Instituudi teoloogiaeriala magistrant ja EAÕK liige.
