„Pidage hoolsasti kõike, mida ma teid käsin! Ära lisa sellele midagi juurde ja ära võta sellest midagi ära! Kui su keskel tõuseb prohvet või unenägija ja ta lubab sulle tunnustähe või imeteo, ja see tunnustäht või imetegu sünnib, millest ta sulle rääkis, öeldes: „Käigem teiste jumalate järel, keda sa ei ole tundnud, ja teenigem neid!”, siis ära kuula selle prohveti või selle unenägija sõnu, sest Issand, teie Jumal, katsub teid, et teada saada, kas te armastate Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest. Te peate käima Issanda, oma Jumala järel, ja te peate Teda kartma, pidama Tema käske, kuulama Tema häält, teenima Teda ja hoidma Tema poole!” (5Ms 13,1–5)
Üks vana mõistujutt pajatab, kuidas kord kohtusid mererannal tõde ja vale. Nad otsustasid koos ujuma minna. Nad jätsid oma riided rannale ja läksid üheskoos vette. Mõne aja pärast tuli vale veest välja ja pani endale selga tõe riided ning jalutas minema. Siis tuli ka tõde veest välja, kuid ei leidnud enam oma riideid. Midagi polnud teha, tuli riietuda vale riietesse. Ja temagi läks oma teed. Nõnda siis ei tundnud inimesed enam tõde ega valet ära, ikka ja jälle küsivad nad kimbatusse sattudes: kumb siis on kumb? Kus on tõde ja kus vale?
Tänase pühapäeva teema on tõde ja eksitus, tõde ja vale. Kõik tänased kirjakohad hoiatavad meid eksitusse sattumise, valeprohvetite või vale vaimu küüsi langemise eest ja kutsuvad küsima, mis on siis viimselt tõde ja mis vale.
Kaasaegses kirevas ja kiiresti muutuvas maailmas ei ole sellele küsimusele lihtne vastata, kui üldse soovitakse seda teha. Aga võib-olla oleks hoopis lihtsam öelda, et tõde ei olegi või et on palju erinevaid tõdesid. Kuidas siis otsustada, et mitte lasta end virvatulukestest meelitada või valeprohvetitel alt vedada? Pakkumisi ja valikuid on palju ja enamasti ei seisa me oma elus valikvastustega testi ees, kus valikute arv piiratud ja nende hulgas kindlasti ka üsna ilmsed viited õigele vastusele. Maailm ja meie elu on palju mitmekesisemad. Igal sammul kohtame erinevaid õpetusi, erinevaid mõtteviise ja maailmavateid, ka erinevaid spirituaalsusi ja erinevat usku. Ikka ja jälle pakub keegi midagi tõeliselt uut, head või maailmamuutvat, mis meie maist elu peaks lihtsamaks ja õnnelikumaks tegema. Ent kust peaks siis tänapäeva inimene teadma, mis on tõde, kui isegi pühakirjas öeldakse, et mitte igaüks, kes ütleb: „Issand, Issand,” ei pääse taevariiki.
Ka tänased pühakirjatekstid tekitavad esmapilgul suurt segadust ja ebakindlust, ei teagi enam, kuhu poole oma pilku pöörata ja kust tõde ning õiget õpetust otsida. Võimalus valesti valida tundub olevat nii suur, et tekib tahtmine kõik sinnapaika jätta ja minema joosta. Aga see ei aita edasi, me ei saa ennast maailmast isoleerida või ühe hetkega ennast sellest välja lõigata. Kes rohkem, kes vähem, oleme erinevate õpetuste ja „prohvetite” mõjuväljas. Me vähemalt kuuleme neist, iseasi, kas ka kuulame neid.
Teeots tõe juurde peitub Moosese sõnades: „Te peate käima Issanda, oma Jumala järel, ja te peate Teda kartma, pidama Tema käske, kuulama Tema häält, teenima Teda ja hoidma Tema poole!” Jumala poole hoidmine saab toimuda üksnes siis, kui me usaldame Teda kõiges, loodame Talle kõiges ja Temale oma elu rajame.
Ajalikus maailmas keset ajalikke asju toimetades peame endale ikka ja jälle meelde tuletama, et Jumal tegutseb täiesti teisiti, kui me inimlike mõõdupuude järgi võiksime oodata, järelikult on ka jumalik tõde midagi täiesti teistsugust. Evangeeliumi kese on sõnum ristist: lihaks saanud, ristilöödud ja ülestõusnud Kristusest. Jumal ei avalda ennast meile esmalt imelistes ja edukates juhtumites, et endale imetegija au ja kuulsust saada. Vastupidi, ta loobub võimust ja austusest, võtab orja kuju ja saab inimeseks, Kõigeväeline alandub oma vaenlaste ette, läheb läbi häbi ja surma. Kristus vastab mässule ja vihale halastuse ja armastusega. Jeesuse kuulutuse eesmärk ei olnud näidata, et temal on õigus ja teistel ei ole. Ta ei otsinud tunnustust ja au. Ta austas Jumalat, oma taevast Isa ja jagas oma elu lihtsate inimestega, neid toetades ja kaitstes. Ta läks kaugemale, kui keegi teine eales seda saaks või suudaks, Ta läks ristisurma, et meil oleks igavene elu, et meil oleks ligipääs igavese Tõe juurde ning meil ei oleks tarvis hankida endale mõnd valeprohveti poolt kaelakiidetud Jumala aseainet.
Kristus käis valu ja kannatuse keskel, ta läks läbi nõrkusest ja häbist. Sinna kutsub ta meidki kaasa, ta kutsub meid kohtuma iseenda ja ligimese vaevadega. Ta kutsub meid kõndima leinajate kõrval ning kandma üksteise koormaid. Loobuma sellest, mida ise ihaldame ja nii mõnigi kord järgnema Talle ka sinna, kuhu me omast tahtest ei läheks.
Ometi on sõnum ristist sõnum rõõmust. Kui me lubame Jumala rõõmusõnumil end puudutada, siis äratab Kristuse armastus meidki armastama. See armastus tõmbab ligi, juhib meid Kristuse jälgedesse, kogub meid koguduseks kokku ja ehitab meid. Tõeline evangeelium laseb meie läbi tärgata armastuse vilju. Selleks, et saaksime osa headest viljadest, tuleb meil minna Jeesuse viljakorvi juurde. Temaga osaduses olles võime kogeda vaimu vilju, nagu neid kirjas galaatlastele esitletakse: armastust, rõõmu, rahu, pikameelsust, lahkust, headust, ustavust, tasadust ja enesevalitsust.
Laskem Kristuse armastusel tulla eneste juurde ja puudutada end, emmata end, haarata end, hoidkem Tema poole ja kuulakem Teda, siis on kõik meie sammud ja hingetõmbed kantud Temast, kes on öelnud enese kohta: „Mina olen Tee, Tõde ja Elu.”
Kerstin Kask (1973), EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja ja usuteaduskonna dekanaadi juhataja ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige
