Esiletõstetud lood

Kalmistupüha kõne Käsmus

Urmas KarileetKalmistupühi on Eestis peetud jaanipäeval või sellele lähematel pühapäevadel. See on olnud meie esivanemate elus oluline sündmus, millest on alati osa võtnud palju inimesi.

Eesti keeles kutsutakse oma lahkunuid ka kadunuteks. Mäletan, et tulime ühel kevadel esivanemate haudu korrastama. Kohtudes kalmistu väravas toonase koguduse juhatuse esimehega, ütles ta umbes nii, et kõik teie esivanemad on kenasti alles. Taevases igavikulises mõttes nad ei olegi kadunud. Mis jääb järele inimese maisest ihust, on kusagil rahupaigas maa peal ja tohime uskuda, et inimese hing on taevas Jumala juures. Nagu kord ütles tark Koguja: „Ja põrm saab jälle mullaks, nagu ta on olnud ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.“

Üks inimene kuulanud kord kirikuõpetaja jutlust ja läinud tema käest pärast küsima, et kas ma sain õigesti aru, et pärast surma maetakse teie ihu maamulda. „Jah,“ ütles õpetaja.

„Ja teie vaim läheb Jumala juurde?“ „Jah, nii ma tõesti ütlesin,“ vastas kirikuõpetaja. „Aga kus olete siis teie ise?“ küsis inimene. Nii võime ka meie täna küsida, kus oleme siis meie, kui me siit ilmast lahkume? Kas me oleme kuskil kalmistul mulla all? Või oleme Jumala juures taevas? Ja kus see on?

Inimene on elav hing. Sõnad Piibli esimesest raamatust, loomisloost kinnitavad seda: „Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on mullast ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.“ Jumal ise annab inimesele elu ja õhu ja kõik. Looja annab meile eluhinguse ning kui hing lahkub, siis läheb ta tagasi Tema juurde, kes inimesele eluhinguse on andnud.

Vahel jookseme läbi elu, nii et hing kinni. Jeesus ütles: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete ja mina annan teile hingamise.“ Jeesus annab meile elu ja hingamise. Tema annab meile elu, milles on kerge hingata. Sest tema ise on meie elu. Tema, kes ütleb: „Mina olen tee, tõde ja elu.“

Käisin hiljuti koos koguduse liikmetega Kuremäe kloostris ekskursioonil. Meie ekskursioonijuht kloostris, üks neljast eestlasest nunnast, selgitas, miks on õigeusu risti alumine põikpuu viltu. See kujutab inimese kahte valikut siit ilmast lahkumisel. See on kui suunaviit, millest üks näitab alla põrgusse ja teine üles taevasse. Kolmandat võimalust ei ole.

Kuhu inimene pärast siit ilmast lahkumist läheb, sõltub tema valikust siin ilmas. Kumba teed mööda inimene läheb, sõltub valikust, mille ta on maa peal teinud. Valik tuleb teha siin. Moosese järeltulija Joosua ütles oma rahvale enne tõotatud maale minekut: „Valige.“ „Ma panen teie ette täna elu ja surma, õnnistuse ja needuse“. Valik on meie. Kui valime Jumala, kaasneb sellega elu, mis on igavene ja õnnistus juba siin ilmas. Kui hülgame Jumala, kaasneb sellega igavene surm ja needus nii siin- kui sealpoolsuses. Valik on meie. See valik on ka meie kaasajal iga inimese ees.

Kus oleme meie pärast siit ilmast lahkumist? Kas oleme mulla all või oleme Jumala juures taevas? Kui me usume Jumala sõna, siis usume ka, et meil on igavene elu. Mulla all ei ole inimesel elu. Järelikult ei ole meie enam mulla all. Siin on vaid see, mis maisest ihust järele jääb. Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.

Igavene elu ei jätku mitte mulla all, vaid Jumala juures taevas. Kui käime kalmistul lähedastega suhtlemas, siis saame seda teha Püha Vaimu läbi, kes ühendab siinpoolsuse ja sealpoolsuse. Me ei suhtle sel juhul surnud ihuga, vaid elava vaimuga Jumala juures.

Jeesus ütles oma jüngritele, et ta läheb neile aset valmistama, et tema jüngridki oleksid seal, kus on tema. Ta ütles, et sinna kuhu ta läheb, teavad jüngrid teed. Toomas ütles talle: „Issand, meie ei tea kuhu sa lähed, kuidas me siis võime teada teed?“ Jeesus ütles talle: „Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei või minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“

Erinevalt Toomast teame meie, kuhu Jeesus on läinud, me kõik võime seda evangeeliumist lugeda. Issanda enese sõnade kaudu teame ka, et tee taevase Isa juurde läheb ainult Jeesuse kaudu. Seepärast otsigem oma maise elu jooksul Issandat Kristust, kes ei ole kaugel ühestki meist. Ta on meie ligi ja kättesaadav kõigile, kes seda soovivad. Sest tema ise on tõotanud meile oma sõnadega: „Ja vaata, ma olen iga päev teie juures, ajastu lõpuni!“

Elu pikkust võib mõõta vaid hetkedega, mis meie jaoks tähendust omavad. Aeg lendab meie juurest pöördumatult iga sekundiga. Kasutagem iga silmapilku oma elus Jumala ja ligimese armastamiseks ning teenimiseks.

Üks inimene, kelle tööks oli otsida juhte ettevõtetele ja asutustele, rääkis järgmise loo. Viimasena küsib ta alati kõigilt ühe ja sama küsimuse, millele suur osa inimestest ei oskagi kohe vastata. Ta küsib: „Mis on sinu elu mõte?“ Ta rääkis, et vaid ühel inimesel paljudest oli küsimusele vastus kohe valmis. See inimene ütles: „Minu elu mõte on pääseda taevasse ja kutsuda sinna enesega maa pealt kaasa nii palju inimesi, kui ma oma maise elu jooksul suudan.“ Kas oled eneselt küsinud: „Mis on minu elu mõte?“ Kas taevasse pääsemine on osa sellest mõttest?

Jumal on armastus. Oma armastusest on ta meid ja meie lähedasi taevariigile lunastanud. See on kättesaadav kõigile, kes sellesse usuvad. See on kättesaadav kõigile, kes selle kalli kingituse usus vastu võtavad. Jumal on armastusena kohal nii siin- kui ka sealpool kalmukünkaid.

Meie Issanda Jeesuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus jäägu meie kõikidega nüüd ja igavesti. Aamen.

 

Urmas Karileet (1958) on EELK Käsmu koguduse õpetaja, EELK Narva uue koguduse asutaja, EELK Viru praostkonna nõukogu liige ja kirikukogu saadik.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English