Arhiiv

Jumala moosipurkidest (nr 238/ 1.7.2016)

Foto: Ergo Naab

Foto: Ergo Naab

„Miks Sa aina etikette laod, kas selleks, et oma tundeid õigustada?“ küsib kuningas Henry II oma kantslerilt ja sõbralt Becketilt äsja Draamateatri poolt lavale toodud Jean Anouilh’ näidendis ,,Becket ehk Jumala au’’. ,,Sellepärast, et ilma etikettideta poleks maailmal vormi, mu kuningas,“ vastab Becket, mees, kes peagi saab selle kuninga soovil vastu enda tahtmist Canterbury peapiiskopiks. ,,Kas on siis nii tähtis, et maailmal oleks vorm?’’ pärib kuningas. Ja Becket, tol hetkel end veel nii jumalakaugeks pidav mees, vastab: ,,See on väga tähtis, sest muidu inimene ei teaks, mida ta teeb.’’

Meile on tähtis omada asjade ja elu üle kontrolli ja sellepärast laome me etikette. Need kuluvad iseäranis marjaks ära seal, kus tegutsemas rohkelt erinevaid töötegijaid, olgu selleks siis haigla protseduuride tuba või kogudusemaja pühapäevakooliruum. Suvekuudel kleebitakse etikette lugematul arvul moosipurkidele ja sügavkülmikustki on talvel lihtsam vajalikku leida, kui karpidel sildid peal. Ning kuna see on mugav ja praktiline viis maailmas orienteeruda, laome etikette ka mõttes, sildistades nii inimesi kui ka nähtusi, millega kokku puutume.

Ise kasvõi näiliselt maailmale vormi andes püüame taandada tundmatut tuntule ja vähendada oma ebakindlust. Korrastatus lisab meie ellu turvalisust.  On ju hea teada, kus on maasikad, kus vaarikad, ning kes on hea ja kes halb. Kas taevastel moosipurkidel ka sildid peal on, seda saame Tema armust teada ehk igavikus. Et Jumal inimesi ei sildista, vaid neile muutumise võimaluse annab, seda meenutab meile tänases Kirik & Teoloogia jutluses Katrin Viires. Et meie inimlik harjumus inimesi liigitada on kaugel jumalikust, saab selgeks siis, kui me iseendale ausalt otsa vaatame ja küsime: milline silt siis mulle sobiks. ,,Siis tekib nõutus, sest mina olen ju alati nõnda originaalne ja sildistamatu, minu vaated on nõnda keerulised ja mitmepalgelised ja … Kui üldse jõuame taolise aususe juurde, sest see ei ole kaugeltki kerge.“

Ometi on just sellise aususe juurde jõudmine lahutamatu osas oma patususe mõistmisest. Patust kõneleb tänases arvamusloos omaaegsele epohhi loovale filmišedöövrile „Matrix“ tuginedes EELK Usuteaduse Instituudi magistrant Ariel Süvari. Mine tea, võib-olla tekib meil just selle lühikese suve naudingute järele haarates ühel hetkel arusaamine, et midagi on valesti. Ariel Süvari mõtiskleb: ,,See reaalsus, kus ma elan ja toimin, mis ju näib nii reaalsena, see ei ole see tegelik – see on tundmus, mis paneb peategelase liikvele, otsima tõelisust, seda päris olemist. Mingil tasandil ei ole see meile kellelegi võõras. Niisugune maailm, mida me kogeme, osutub varem või hiljem meie jaoks ebatäiuslikuks. Mingil hetkel saab mulle selgeks minu ebatäiuslikkus, minu piiratus.“

Just selline selginemine võib osutuda õnnistusrikkaks alguseks teekonnal, kus me taipame Jumala armu reaalsust  ja suudame Tema kombel loobuda siltidest ning lasta Vaimul luua uut nii meis kui meie ümber.

See lugeja aga, kes suvekuumas õlut naudib, võib lustlikku äratundmist leida Vladimir Sazonovi artiklist. Sazonov kinnitab, et õllest tundsid rõõmu juba Sumeri ja Akadi jumalad ning kangelased. Tundub siiski, et sildistamisest polnud priid ka tolle aja inimesed: sumerlaste arvamuse kohaselt oli see, kes jõi õlut ja elas linnas, igatpidi tsiviliseeritud isik. See omakorda, kes õlut ei tarbinud ning linnast väljas elas, kuulus sumerlaste silmis metslaste ja barbarite maailma.

Tõesti, on hea jätta sildid ja etiketid moosipurkide jaoks ning lasta kristlikul vabadusel ning mõistlikkuse ja armastuse vaimul valitseda ka siin: kes tunneb, et tema jaoks on õige suve veetmise viis libistada alla üks kruusitäis õlut, see võib oma tsiviliseeritust minetamata teha seda ka maal või metsas. Kes aga Katariina kirikus J. Anouilh’ „Becket ehk Jumala au’’ oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda soovib, peab siiski vahepeal Tallinna sõitma, sest seda etendust mängitakse vanalinnas Katariina kirikus – ja augustikuistele etendustele on pileteid veel vabalt saada!

Head lugemist ning leidmisrõõmu!

 

Tänases numbris:

Vladimir Sazonov, Kui jumalad ja kangelased jõid õlut – õlle rollist Sumeri ja Akadi usundis ja mütoloogias.

Ariel Süvari, Mis on maatriks?

Katrin Viires, Mõõdud ja sildid (Jn 3:1–5, 10; 4:1–11).

Lisaks täiendus rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

• Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

• Vaata ka 2011.–2015. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

• Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia  väljaandmist toetama!

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English