Artiklid

Jeesuse Kristuse kirik. Reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest, 3. osa

geke-logo-2-300x295III peatükk: Kiriku ühtsus ja kirikute ühinemine

1. Reformatoorses kirikukäsitluses sisalduv arusaam ühtsusest

1.1. Kiriku ühtsus kui sõna ja sakramendi osadus

16. sajandi reformatsioon mõistis kiriku ühtsust kiriku päritolust lähtuvalt ja seega sõna ja sakramendi osadusena. Evangeeliumi kuulutamine ja sakramentide jagamine, mis on üksikisiku usu aluseks ja alalhoidjaks, on ka usklike osaduse (communio) Kristuses, nende ühtsuse, pühade osaduse ja kiriku ühtsuse aluseks ning alalhoidjaks (vt eriti CA, Art. 7; Heidelbergi katekismus, küsimused 54 j ja 75 j). Leuenbergi konkordia koostajad ei tahtnud ega pidanud uut mudelit välja töötama, nad toetusid sellele reformatoorsele põhiveendumusele.

„Reformatoorse arusaama järgi on kiriku tõeliseks ühtsuseks tarvilik ja piisav, et valitseks üksmeel evangeeliumi õige õpetuse ja sakramentide õige haldamise küsimuses. Nendest reformatoorsetest kriteeriumidest tuletavad osalevad kirikud oma arusaama kirikuosadusest“ (LK 2). Kirikud saavad üksteist vastastikku Jeesuse Kristuse tõeliseks kirikuks kuulutada, kui nende vahel valitseb üksmeel arusaamises evangeeliumist. Selles tunnustamises on kirikuosaduse alus. Ja seda mõistetakse „osasaamisena sõnast ja sakramendist“ (LK 29), mis „hõlmab vastastikust ordinatsiooni tunnustamist ja üheskoos armulaua pühitsemise võimaldamist“ (LK 33).

1.2. Ühtsus kui Jumala and

Kiriku ühtsus ei ole mitte kirikute tegu, vaid Jumala and neile kirikutele. LK-s omandab sõna „lubama“ erilise tähenduse: „Kirikud lubavad üksteisele osasaamist“ (LK 29). Nad lubavad üksteisele midagi neile etteantut. Etteantu kujutab endast Jumala päästvat tegevust meie, inimeste heaks, sõnumit ainult armust õigeksmõistmisest. Selles on kiriku olemus, tema ühtsus ja selle ühtsuse kuju lõplikult ette antud. Kiriklik tegevus, mis on kirikuosadusele olemuslik, seisneb – sarnaselt individuaalsele õigeksmõistusündmusele – vastuvõtmises.

„Jeesuse Kristuse ainulaadne pääste vahendamine on Pühakirja kese ning õigeksmõistusõnum kui sõnum Jumala vabast armust on kiriku kuulutuse mõõdupuu“ (LK 12). See sõnum onkirikuosaduse jaoks vajalikuks ja piisavaks konsensuseks. Otsustavaks kujuneb see, kuidas nimetatud kirikud end neile etteantud reaalsusega seostavad. Selle kaudu teeb evangeelium neile üksteisest osasaamise võimalikuks.

1.3. Ühinemine kui üksmeele saavutamine ja deklareerimine arusaamas evangeeliumist

Sõna ja sakramendi osaduse võimalikkus eeldab konsensust arusaamises evangeeliumist. „Õiget arusaama evangeeliumist on reformatsiooni isad väljendanud õigeksmõistuõpetuses“ (LK 8).

See baaskonsensus on iseenesest kahekihiline. See koosneb

  • ühelt poolt selle ühisest sõnastamisest, milline on õige arusaamise evangeeliumist, mis on sõnum Jumala õigeksmõistvast toimimisest Kristuses Püha Vaimu läbi;

  • teiselt poolt ühisest veendumusest, et õigeksmõistusõnum kui sõnum Jumala vabast armust on kogu kirikliku kuulutuse mõõdupuu (LK 12). Kuna Jumala arm saab inimestele osaks sõnas ja sakramendis, on kiriku tõeliseks ja täielikuks ühtsuseks vajalik ning selles mõttes ka piisav sõna ja sakramendi osadus.

Luterlikel, reformeeritud ja unioonikirikutel on võimalik ühiselt eristada punkte, kus on vajalik täielik konsensus, ja küsimusi, kus võib jääda õigustatud mitmekesisuse juurde: kriteeriumiks on ühine arusaam evangeeliumist kui õigeksmõistusõnumist ja selle tunnustamine kirikliku kuulutuse ja korra otsustava mõõdupuuna. Kirikuosadus kui sõna ja sakramendi osadus toimib seal, kus sellest kriteeriumist kinni peetakse.

Täieliku konsensuse ja õigustatud mitmekesisuse seos saab selgeks ametikäsitluse näite puhul: vastastikune ordinatsiooni tunnustamine kuulub Leuenbergi konkordias kirikuosaduse deklaratsiooni kesksete põhimõtete hulka (LK 33). See, et Kristus on ameti seadnud sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise teenistuseks ja et see amet kuulub kirikuks olemise juurde, vajab täielikku konsensust. Aga selle ameti ja kiriku konkreetne kuju ning struktuur kuuluvad õigustatud mitmekesisuse alla, mis on tingitud ajaloost või asukohast. Selline mitmekesisus ei sea kirikuosadust küsimärgi alla, kuid vajab pidevat kiriku algupära ja eesmärgi teoloogilist analüüsi, selleks et olla õigustatud mitmekesisus.

1.4. Ühtsus ja mitmekesisus

Kirjeldatud baaskonsensus, mis teeb kirikuosaduse võimalikuks, tugineb reformatoorse teoloogia eristusele kiriku aluse ja kuju vahel.

See vajalik eristus lubab Leuenbergi konkordial sedastada, „et evangeeliumi mõistmise osas saavutatud üksmeele alusel lubavad erinevate usutunnistustega kirikud üksteisele osasaamist sõnast ja sakramendist ning püüdlevad võimalikult suure ühtsuse poole tunnistuse andmises ja maailma teenimises“ (LK 29).

Evangeeliumi mõistmise osas saavutatud üksmeelt võib väljendada ja väljendataksegi õpetuse õigustatud mitmekesisuses. Püha Vaimu kingitud ühtsus ei vii mitte ühtlustamiseni, nagu juba Uus Testament seda näitab. Samas ei peeta silmas ka suvalist mitmekesisust. Erinevused, mis puudutavad ühist arusaama evangeeliumist, seavad sõna ja sakramendi alusel toimiva kirikuosaduse küsimärgi alla ning ähvardavad või takistavad sellega kiriku ühtsust. Sellistel juhtudel peab teoloogiline dialoog hindama õpetuslikke erinevusi, kas nad säilitavad vaatamata erinevale kujule siiski ühise arusaama evangeeliumist, mis teeb kirikuosaduse võimalikuks, või mitte. Leuenbergi konkordia on näide selle kohta, kuidas see võib toimuda. Eriarusaamad kristoloogia, armulaua ja predestinatsiooni osas viisid välja luterlaste ja reformeeritute eraldumiseni. Oluline osa konkordiast pühendab end ajaloolistele õpetuslikele hukkamõistmistele ja jõuab järeldusele, et need ei puuduta „konkordiaga nõustuvate kirikute õpetuse praegust kuju“ (LK 32). Allesjäänud erinevused ei ole enam takistuseks kirikuosadusele. Oikumeeniline termin kirikuosaduse tähistamiseks on „ühtsus lepitatud mitmekesisuses“. Sellises ühtsuses elavadki Leuenbergi konkordiaga liitunud kirikud.

Sama arusaama kirikuosadusest rakendavad Leuenbergi konkordiale allakirjutanud kirikus ka oma suhetele teiste kristlike kirikutega. Kus on olemas tõelise kiriku tunnusmärgid ja kus on olemas õpetuslik konsensus arusaamas evangeeliumist, seal tunnistavad nad Jeesuse Kristuse kiriku olemasolu, ehkki teine osapool ei pruugi alati samaga vastata.

Kui mõlemad nimetatud tingimused – tõelise kiriku tunnusjoonte olemasolu ja õpetusliku konsensuse saavutamine – on täidetud, tuleb astuda konkreetseid samme võimalikuks osutunud kirikuosaduse väljakuulutamiseks ja teostamiseks. Kui tingimused ei ole veel täielikult täidetud, tuleb püüelda kirikuid lahutavate faktorite ületamise poole. See kehtib eriti nende kirikuid lahutavate faktorite puhul, mis takistavad täielikku kirikuosaduse roomakatoliku kiriku, õigeusklike ja osade evangeelsete vabakirikutega. Siin soovivad Leuenbergi osaduskonna kirikud siduva dialoogi jätkumist. Dialoog on võimaldanud teha otsustavad samme täieliku kirikuosaduse suunas evangeelsete metodisti kirikutega ja anglikaani osaduskonnaga.

2. Leuenbergi konkordia siduvus ja kohustuslikkus

2.1. Kirikuosaduse teostamine kui protsess

Oikumeeniline dialoog kirikute vahel täidab ainult siis eesmärki, kui selle tulemused osalevate kirikute poolt omaks võetakse ja need seeläbi nende kirikute jaoks siduvuse ja kohustuslikkuse omandavad. Seejuures ei tohi tegemist olla ainult formaalse omaksvõtmisega. See peab mõjutama ja kujundama kõiki kirikliku elu tasandeid.

Selleks et jõuda kaugemale kui ühekordne heakskiitmine ja konkordia allkirjastamine osalevate kirikute poolt, eristab Leuenbergi konkordia kirikuosaduse deklareerimise ja teostamise vahel neid teineteisest lahutamata (LK IV osa). See eristus osundab kirikuosaduse teostamisele pideva protsessina.

2.2. Kirikuosaduse teostamine koguduse tasandil

Reformeeritud ja luterlike koguduste lähenemine on saanud muuhulgas võimalikuks konkordia läbi. Konkordia kujutab endast samuti oikumeeniliste kogemuste vilja ja väljendab paljudes paikades kogetud oikumeenilist spiritualiteeti. Nüüd aitab see omakorda kaasa kohapealsete olude uuendamisele. Tihe side kohaliku tasandi oikumeeniaga annab konkordiale mõtte.

2.3. Kirikuosaduse teostamise neli dimensiooni

Konkordia nimetab oma viimases osas nelja suunda, mille edasiarendamine peaks kaasa aitama osaduse teostamisele:

  • ühise tunnistamise ja teenimise poole püüdlemine meie aja väljakutseid silmas pidades,

  • edasine teoloogiline töö,

  • võimalikud organisatsioonilised järeldused,

  • Leuenbergi protsessi sidumine ülemaailmse oikumeenilise liikumisega.

Pärast 20 aastat Leuenbergi kirikuosadust on edasise tegevuse tulemused nendes neljas suunas erinevad. Märkimisväärseid tulemusi on andnud edasine teoloogiline töö. Rahvusvahelistel ja piirkondlikel aruteludel on nii mõndagi teoloogilist teemat edasi uuritud ja süvendatud (näiteks kahe-riigi-õpetuse suhe õpetusse Jeesuse Kristuse kuningavalitsusest; amet, ametid ja ordinatsioon; ristimispraktika; armulauakäsitlus). Võimalike organisatsiooniliste järelduste osas ütles Leuenbergi konkordia selgelt, et see „on lahendatav ainult sellest olukorrast lähtuvalt, milles need kirikud elavad“ (LK 44). Tänapäeval on teatud olukordades näha märkimisväärset kirikute organisatsioonilist lähenemist (Holland, Prantsusmaa), teistes maades pole muutusi täheldada.

Kõige keerulisem on olukord ühise tunnistamise ja teenimise poole püüdlemisega meie aja väljakutseid silmas pidades. See teema on alates 1989. aastast eriti põletav. Konkordiale allakirjutanud kirikud on täiskogu koosolekutel küll selle ülesande tähtsust korduvalt rõhutanud, kuid sellele vaatamata pole erilisi edusamme selle teostamiseks tehtud. Muuhulgas võib selle põhjuseks olla Leuenbergi osaduskonna teatud struktuuriline nõrkus.

3. Konkordia ja ülemaailmne oikumeenia

3.1. Leuenbergi kirikuosadus oikumeenia teenistuses

Leuenbergi kirikuosadus on end juba algusest peale mõistnud panusena „kõigi kristlike kirikute oikumeenilisse osadusse“ (LK 46). See ei tähenda selles osalevate Euroopa kirikute oikumeenilist soleerimist, vaid panustamist kogu oikumeeniasse ka üle Euroopa piiride.

Alguse raskuste järel on täheldada selle lootuse teostumise selgeid märke:

  • rahvusvaheline luterlaste-reformeeritute dialoog on võinud toetuda Leuenbergi eeltööle, selleks et soovitada kõigi Luterliku ja Reformeeritud Maailmaliidu kirikute kirikuosadust.

  • Leuenbergi osaduskond on saanud oma kogemusi tuua Kirikute Maailmanõukogu (KMN), täpsemalt ühtsuse ja uuenemise sektsiooni töösse (mille hulka kuulub ka Usu ja kirikukorra [Faith and order] komisjon), näiteks Lima dokumentide rakendamisel, uue arusaama saavutamine kirikust kui koinonia’st (KMN-i Täiskogu Canberras 1991, Usu ja kirikukorralduse komisjoni täiskogu Santiago de Compostelas 1993).

  • Ka kahepoolsed dialoogid teiste kristlike traditsioonidega on püüdnud rakendada Leuenbergi põhimõtteid, nt kuidas käsitleda õpetuslikke hukkamõistmisi ja neid ületada või õigeksmõistusõnumi keskse koha taasrõhutamine (rahvusvaheline dialoog luterlaste ja katoliiklaste vahel või Saksamaa Ühiste Oikumeenilise Komisjoni tegevus). Seda panust tuleb tulevikus süvendada ja laiendada.

3.2. Oikumeeniliste dialoogide ühilduvus ja kahepoolsed kokkulepped

Oikumeeniliste dialoogide omavaheline põimumine seab Leuenbergi osaduskonna uute oikumeeniliste väljakutsete ette. Üks olulisemaid küsimusi on dialoogide ühilduvus (dialoogide tulemuste ühildatavus). Mida tähendavad maailma konfessionaalsete perekondade konkreetsed sammud või ka üksikute kirikute konkreetsed sammud teiste Leuenbergi protsessi partnerite jaoks?

Esimene valdkond puudutab oikumeenilisi edusamme, mis on viinud rahvusvahelises dialoogis välja kirikuosaduse soovituseni teise traditsiooniga ja mida toetavad ka mõned Leuenbergi konkordias osalevad kirikud, samas kui teised seda veel teha ei saa. Kõige selgemad näited on dialoogid metodistide ja Inglismaa kirikuga, mis on Saksamaal, Austrias, Inglismaal ja Itaalias viinud kirikuosaduseni metodistidega, Skandinaavias ja Baltikumis Inglismaa kirikuga. Meie lootus on, et see on ainult aja küsimus, millal kõik Leuenbergi konkordias osalevad Euroopa luterlikud ja reformeeritud kirikud need sammud astuvad.

Keerulisem on ühildatavuse küsimus siis, kui mõned Leuenbergi osaduse kirikud plaanivad konkreetseid samme kirikuosaduse suunas, mida teised Leuenbergi kirikud ei saa toetada.

Selliste Leuenbergi kirikuosadusega toimuvate dialoogide ühilduvuse küsimust ei tohi loomulikult üle tähtsustada. Selge on, et enamus üksikute kirikute astutud samme toimuvad Leuenbergi osaduskonna raames ja neid saavad toetada ka teised Leuenbergi konkordias osalevad kirikud (nt kokkulepe vanakatoliiklastega Saksamaal või armulaua avamine teiste konfessioonide kristlastele paljudes evangeelsetes kirikutes). Seda küsimust peab selgelt esitama ja analüüsima, selleks et Leuenbergi konkordias osalevate kirikute osadus ja Leuenbergi osaduskonna suhe ülemaailmsesse oikumeeniasse jääks viljakaks.

4. Leuenbergi konkordia kui oikumeeniline mudel ühtsusele

Leuenbergi osaduskonna eripanus ülemaailmsesse oikumeeniasse seisneb Leuenbergi konkordia arusaamas ühtsusest ja sellest tulenevast ühtsuse mudelist. Ta ütleb:

  • Kui kirik või kirikuosadus omab tõelise kiriku tunnusmärke, tuleb seda tunnustada osana ühest, pühast, katoolsest ja apostlikust kirikust. Vajadusel võib see toimuda ka ühepoolselt.

  • Kui need tunnusmärgid on olemas, tuleb arvestada võimalusega saavutada õpetuslik üksteisemõistmine ühises arusaamises evangeeliumist.

  • Kui see üksteisemõistmine on saavutatud, tuleb kuulutada välja kirikuosadus Leuenbergi konkordia mõttes.

  • Kui osadust vaatamata üksteisemõistmisele välja ei kuulutata, ei saa lahutatust enam õigustada.

  • Selle eesmärgi saavutamine ei sõltu inimlikust juhtimisest, vaid on Püha Vaimu töö. Seniks on vaja aktiivset kannatlikkust, sest teame,

„et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud“ (Rm 5:3–5).

Projekti „Kiriku tunnusmärgid“ töörühma ettekanded õpetuslike kõneluste ajal

Gino Conte, „Leuenbergi mudeli võimalused ja piirid oikumeenilises dialoogis – kogemused, probleemid, küsimused“, Bergkirchen-Wolpinghausen, 12./13.06.1989.
Erik Kyndal, „Sisuline ülevaade Leuenbergi õpetuslike kõneluste senise töö tekstidest ja dokumentidest eklesioloogia teemal“ (Piirkondlik töörühm Kopenhaagenis), Bergkirchen-Wolpinghausen, 12./13.06.1989.
Martin Weyerstall, „Kiriku kui Jeesuse Kristuse poolt kutsutud ja läkitatud osaduskonna tunnusmärgid – reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest“, Bergkirchen-Wolpinghausen, 12./13.06.1989.
Christian Link, „Kiriku tunnusmärgid reformatoorsest perspektiivist“, Villigst, 11.–15.12.1989.
Peter Steinacker, „Notae Ecclesiae luterlikust perspektiivist“, Villigst, 11.–15.12.1989.
Eilert Herms, „Leuenbergi konkordia eklesioloogia. Selle tähendus konkordias osalevate kirikute koostööks oikumeenilisest ja sotsiaaleetilisest aspektist“, Villigst, 11.–15.12.1989.
Hans-Christian Knuth, „„Kiriku kui Jeesuse Kristuse poolt kutsutud ja läkitatud osaduskonna tunnusmärgid – reformatoorne panus oikumeenilisse dialoogi kiriku ühtsusest“. Projekti sissejuhatus projekti kavandi põhjal ja Bergkircheni konsultatsioonile tagasi vaadates“, Villigst, 11.–15.12.1989.
Paolo Ricca, „Kiriku tunnusmärgid valdeslaste perspektiivist“, Villigst, 11.–15.12.1989.
Georg Kretschmar, „Õigeusu eklesioloogia ja Leuenbergi konkordia eklesioloogia“, Driebergen, 17.09.1990.
Martin Petzoldt, „Notae ecclesiae sekulaarses maailmas“ (lühireferaat), Driebergen, 18.09.1990
Hans Stickelberger, „Notae ecclesiae sekulaarses maailmas“ (lühireferaat), Driebergen, 18.09.1990.

Projekti „Kiriku tunnusmärgid“ töörühma liikmed (1989–1993)

I Kirikute esindajad

1. Saksamaa:

Martin Filitz, kirikuõpetaja, Lippe maakirik.
Dr Hans-Christian Knuth, piiskop, Põhja-Elbe Evangeelne-Luterlik Kirik.
Dr Martin Petzoldt, professor (kuni 1991 SDV Evangeelsete Kirikute Liit).
Dr Alfred Rauhaus, kirikuõpetaja, Evangeelne-Reformeeritud Kirik.
Friedrich-Otto Scharbau, president, Saksamaa Ühendatud Evangeelne-Luterlik Kirik (VELKD).
Dr Martin Stiewe, ülemkirikunõunik, Vestfaaleni Evangeelne Kirik.
Martin Weyerstall, kirikuõpetaja, Reinimaaa Evangeelne Kirik (töörühmas kuni oktoobrini 1993).

2. Taani:

Dr Erik Kyndal, professor, Taani Evangeelne-Luterlik Kirik

3. Prantsusmaa:

Dr André Birmelé, professor, Elsassi ja Lotringi Evangeelnee Augsburgi Usutunnistuse Kirik.

4. Suurbritannia:

Dr Christoph Schwöbel, professor, Ühendkuningriigi Ühendatud Reformeeritud Kirik (alates 1993 Kieli Ülikool).

5. Iirimaa:

Dr Cecil McCullough, professor, Iirimaa Presbüterlik Kirik.

6. Itaalia:

Gino Conte, kirikuõpetaja, Valdeslaste Kirik.

7. Holland:

Bert Berkhof, kirikuõpetaja, Madalmaade Reformeeritud Kirik.
Dr Karel Blei, peasekretär, Madalmaade Reformeeritud Kirik.

8. Rootsi:

Dr Ragnar Persenius, direktor (vaatleja), Rootsi Kirik.

9. Šveits:

Dr Hans Stickelberger, kirikuõpetaja, Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liit.

10. Tšehhoslovakkia:

Michal Bihary, dotsent, Slovakkia Reformeeritud Kristlik Kirik.

11. Ungari:

Erzsébet Ferenczy, kirikuõpetaja, Ungari Luterlik Kirik.

II Alalised külalised, eksperdid ja referendid

Alalised külalised

Evangeelne Metodisti Kirik:

Dr Helmut Mohr, kirikuõpetaja, (kuni septembrini 1992).

Euroopa Kirikute Konverents (EKK):

Dr Hermann Goltz, professor (kuni1990).

Eksperdid ja referendid

Dr Reinhard Frieling, professor ja direktor, Bensheimi Konfessioonilooline Instituut.
Dr Eilert Herms, professor, Mainzi Ülikool, süstemaatiline teoloogia.
D Dr Georg Kretschmar, professor, kirikulugu ja Uus Testament, piiskopi esindaja ja Venemaa ning teiste Ida Evangeelsete-Luterlike Kirikute Teoloogilise Seminari direktor.
Dr Christian Link, professor, Berni Ülikool, Bochumi Ülikool (alates 1993), süstemaatiline teoloogia.
Dr Paolo Ricca, professor, Valdestlaste Kiriku teaduskond, Rooma.
Dr Klaus-Peter Steinacker, kirikuõpetaja ja professor, Wuppertal (kuni 1993) / Marburgi Ülikool, süstemaatiline teoloogia, Hesseni ja Nassau Evangeelse Kiriku president.

III Sekretariaat

Dr Wilhelm Hüffmeier, ülemkirikunõunik, Leuenbergi õpetuslike kõneluste sekretariaat, Berliin.
Dr Christine-Ruth Müller, kirikuõpetaja, Leuenbergi õpetuslike kõneluste sekretariaat, Berliin.

_____

Dokumendi terviktest: Jeesuse Kristuse kirik

Dokumendi on saksakeelsest originaalist tõlkinud Kadri Lääs, toimetanud keeleliselt Urmas Nõmmik ja teoloogiliselt Thomas-Andreas Põder. Tõlge ilmub EKOE nõukogu loal ja koostöös EELK konsistooriumi välissuhete komisjoniga.

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English