„Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga. Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.” Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.” Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!” Ja tema ütles: „Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa! Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!”“ (Js 6:1–10)
Tänasel jumalateenistusel räägime kolmainsusest, sest on kolmainupüha, mida läänekirikus tähistatakse alates 1334. aastast nädal pärast nelipüha.
Teatavasti Piiblis kolmainsust ei nimetata ja kolmainudogma kujunes vanas kirikus lõplikult välja 4. sajandi kirikukogudel. Siiski on Piiblis üks ilus koht, kus mainitakse järjestikku ja õiges järjekorras kolmainsuse kolme isikut: Isa, Poega ja Püha Vaimu. See koht on Mt 28:19j: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”
Selle käsu andis jüngreile ülestõusnud Jeesus, kes ilmus neile Galileas umbes aastal 30. Meie tänane kirjakoht räägib ühest olulisest sündmusest ligikaudu 770 aastat enne seda, u 740 eKr: prohvet Jesaja kohtumisest Jumalaga. Need kaks sündmust – ülestõusnud Jeesuse ilmumine jüngritele ja Jumala ilmumine Jesajale – on omavahel imelisel kombel seotud. Sellest seosest jutustab meile Piibel. Tänases kolmainupüha jutluses püüan selle seose kolmainsuse kiituseks välja tuua.
Kõigepealt küsime, keda prohvet Jesaja oma suurejoonelises nägemuses siis tegelikult nägi. Js 6:1 on selgelt öeldud, et Jesaja nägi „Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel“. Jesaja nägi ka imelikke olendeid, kellest piibliteadlased on arvanud, et nad olid midagi lendavate madude sarnast.
Kohe seejärel on öeldud, et koda täitus suitsuga. Suits on VT-s Jumala atribuut, mis annab tunnistust tema kohalolust, kuid ühtlasi takistab inimesi teda nägemast. Meenutagem Moosese juhitud Iisraeli rahva kohtumist Issandaga Hoorebi mäe juures.
Miks ei tohi inimene Jumalat näha? Sest inimene on patune. Patuse inimese ja Jumala vahekorda võiks võrrelda tule ja veega: need kaks elementi ei sobi kokku. Jumal kui vesi lämmatab paratamatult inimese kui tule. Jesaja teadis seda hästi ja tundis seepärast surmahirmu: „Häda mulle, sest ma olen kadunud!“
Kuid Mt 5:8 on öeldud: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat.“ Nõnda on inimesel siiski võimalik Jumalat näha ja jääda elama, kui Jumal ta patust puhastab. Teame ju ka näiteid Piiblist, mil inimesed on Jumalat näinud ja mitte surnud. Üks neist on Jesaja. Kuid Jumal ei luba inimestel end näha mitte ilmaasjata. Ka antud juhul on Issand huvitatud sellest, et prohvet Jesaja teda näeks. Seepärast teeb ta prohveti puhtaks. Kuulsime kirjakohast, kuidas see toimus. Prohveti juurde lendas üks seeravitest, tema käes oli altarilt (avatavasti ohvrialtarilt) võetud hõõguv süsi ja ta puudutas sellega prohveti suud. Miks just suud? Mt 15:11: „Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb, rüvetab inimest.”
Pärast sellist toimingut oli prohvet Jesaja süüst vaba ja tema patt oli lepitatud. Nüüd oli ta valmis Jumalat kuulma, aga võib-olla ka nägema. Milline Jumal Jesaja silmis välja nägi? Me ei tea seda, sest see on saladus. Ometi annab kirjakoht meile viite, mida võime tõlgendada. Nimelt hüüdsid seeravid Issanda kojas kolm korda „püha“. On olemas traditsioon, mis seob seda kolmekordset „püha“ kolmainsusega – „püha“ igale kolmainsuse isikule. Seega võis prohvet Jesaja selle pärimuse järgi näha kolmainsust. See on ilus mõte, ehkki piibliteadlased seda alati ei kinnita. Aga ärgem laskem end sellest täna häirida, vaid jäägem selle ilusa mõtte juurde: Jesaja nägi kohtumisel Jumalaga kolmainsust.
Küsime nüüd teiseks, miks kolmainsus Jesaja endaga üldse kohtuma kutsus? Ta tahtis anda Jesajale ülesande: „Mine ja ütle sellele rahvale: Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa! Tee tuimaks selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad, et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks!”
Imelik ülesanne! Mis mõtet on inimestele teatada, et nad pole võimelised midagi taipama? Kardetav ülesanne! Sest inimesed ei taha kuulda sõnumeid, mis nende ego alavääristavad. Inimesed on valmis selliste asjade pärast tapma. Ja teamegi, et pärimuse järgi saeti prohvet Jesaja oma elu lõpus pooleks.
Miks siis sai Jesaja sellise ülesande? Vastuse küsimusele annab meile apostel Paulus. Rm 11 selgitab Paulus meile ära põhjuse, miks Jumal on juutide südamed paadutanud ja tsiteerib seejuures vabalt sedasama ülesannet, mille Issand andis kord prohvet Jesajale. Selleks põhjuseks on meie, paganate, mittejuutide pääsemine! Rm 11:25: „Vennad, ma ei taha ju, et teile jääks teadmata see saladus … et Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud.“ Niisiis ilmutas Issand aastal 740 eKr prohvet Jesajale end selleks, et ei pääseks mitte ainult juudid kui valitud rahvas, vaid ka paganad. Et pääseksid kõik maailma rahvad. Et pääseksime ka meie.
Kolmandaks küsime nüüd, milles siis see pääsemine seisneb? Milleks pidi Jesaja kuulutama juutidele vaimulikku pimedust? Selleks et nad ei tunneks ära, et Naatsareti Jeesus, kes elas u kolmveerand tuhat aastat pärast Jesaja nägemust, on Messias, on Kristus.
Jah, nagu Paulus ütleb, see südame paadumus on juutidele tulnud osaliselt. Osa juute ju tundis tõepoolest ära, et Jeesus on Kristus. Jeesusel oli üsna palju juutidest jüngreid, kellest tunneme lähemat ainult kahtteist. Kuid suurem osa juutidest jäi Jeesuse jumalikkuse suhtes kahtlevale seisukohale ja on sellel seisukohal tänaseni.
Selline lõhe juutide keskel ilmneb ka Galileas mäel, kus ülestõusnud Jeesus end jüngreile näitab. On ju Mt 28:17 öeldud: „Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda, mõned olid aga kahevahel.“ Kuid nendele, kes seal mäel uskusid, et Jeesus on Kristus, ütles Jeesus: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”
Niisiis on kord Jumala troonisaalis prohvet Jesajale ilmunud kolmainsus ja andnud talle ülesande paadutada väljavalitud Iisraeli rahva paljude liikmete südameid, et nad ei tunneks ära Kristust. Ja et Kristust saaks kuulutada ka paganaile, et täiskogus neist pääseks.
Küsime nüüd ka küsimuse, mis meid kõiki puudutab. Kas meie kuulume selle paganate täiskoguse hulka? Kas meie kuulume nende hulka, kelle eelkäijad kummardasid Jeesust Galilea mäel või nende hulka, kes olid kahevahel?
Me kuulume päästetavasse paganate täiskogusse kahel tingimusel:
Kui me oleme ristitud kolmainsuse – Isa, Poja ja Püha Vaimu – nimesse. Ristitud olemine vabastab meie südametunnistuse murest, et meil pole päästekindlust. 1Pt 3:21: Ristimine pole „lihaliku rüveduse kõrvaldamine, vaid hea südametunnistuse taotlemine Jumalalt Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu.“ Vaatamata ristitud olemisele jääb meile siiski püsima lihalik rüvedus: meid pole ju puhtaks tehtud nõnda, nagu seerav tegi Jesaja Jumala troonisaalis ühe hetkega puhtaks. Meie liha sõdimised meie hea südametunnistuse vastu peab ületama usk kolmainsusesse.
Siit teine tingimus, mis on vajalik paganate täiskogusse pääsemisel: me peame pidama neid käske, mida Jumal on Iisraeli rahvale õpetanud ja mille Jeesus on kokku võtnud kaheks: armasta oma Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast! Me võime olla ristitud, kuid mitte pidada oma elus Jumala käske. Ma arvan, et näiteid sellest on täis kogu maailm ja meie endigi elu. Neid käske aitab meil pidada üksnes usk kolmainsusesse.Kuidas säilitada usku kolmainsusesse? Käia jumalateenistustel! Hb 10:25 ütleb: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat.“ Hb kirja autor jätkab (s 28j): „Kui keegi hülgab Moosese Seaduse, siis peab ta ilma armuheitmiseta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale. Kui palju rängema nuhtluse väärib siis teie arvates see, kes Jumala Poega on jalgadega tallanud ega ole pühaks pidanud lepingu verd, millega ta on pühitsetud, ja kes on teotanud armu Vaimu?“
Nõnda võib kokkuvõtteks öelda, et Jesaja kutsuti kolmainu Jumalaga kohtuma meie pärast: selleks et meie, paganad saaksime kord viibida kolmainsuse troonisaalis samamoodi nagu kunagi prohvet Jesaja. Tema küll kutsuti sinna n-ö ametiasjus, kuid meid kutsutakse sinna igaveseks.
Miks muidu on Piibli Ilmutusraamatu 4. ja 5. peatükis kirjas nägemus taevasest jumalateenistusest, mille kirjelduses on eeskujuks võetud seesama stseen prohvet Jesaja raamatus? Lisaks tegelastele, keda Jesaja oma nägemuses kirjeldab, on siin ka 24 vanemat ja tall. On ka kinni pitseeritud rullraamat, milles seisab kogu tõde maailma kohta. Ja Ilm 5:9j laulavad 24 vanemat järgmise laulu: „Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa.”
Selline tulevik ootab ka meid, kui jääme kolmainsusele ustavaks. Aamen.
Jutlus on peetud 22. mail 2016 Tartu Jaani kirikus koguduse õpetaja ametikohale kandideerimisel.
Mart Jaanson (1966), PhD, on Nõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja ja Valga praostkonna abipraost.
