„Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?” Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.” Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?” Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.” Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.”“ (Mt 25:31–46)
Siinne kirjakoht räägib lisaks viimsele kohtule ja Jeesuse sotsiaalsele programmile inimese teadvustamata tegudest ning nende osast inimese ja Jumala suhtes.
Elas kord töömees. Tema töökus ja tegemiste tõhusus olid laialt tuntud. Käed rüpes istumist ei kannatanud ta enda ega teiste juures. Põrgupõhja Jürkale väärilise visadusega rajas ta koos oma esimese naisega kodu, mis oli eeskujuks paljudele. Kahjuks jäi avar elamine aastakümnetega kahele kangele kitsaks ja ühel päeval tuli mees sealt tulema, kaks kätt taskus. Leidis uue naise, soetas lapikese maad ja rajas hoonete kompleksi, mis oli eelmisest uhkem. Ta tundis rõõmu oma tööst, sai sellest jõudu, ega keelanud oma abi kellelegi. Tema poole võis alati pöörduda.
Nagu surelikel ikka, sai temagi aeg täis. Ja nüüd seisab ta Igavese ees, kaenlas paks raamat tehtud töödest ja tegemistest. Ta ulatab selle Igavese poole, aga Igavene teeb tõrjuva liigutuse ja ütleb: „Need on sinu kordaminekud ja töövõidud, mille üle võid sa täie õigusega uhke olla, kuid need ei huvita mind põrmugi!“
Seejärel otsib Igavene oma rüüvoltide vahelt pisikese lipiku, nagu koolipoisi spikri ja ütleb: „Siia panin kirja need lood, mis sa oled unustanud. Neid polegi palju ja halb ununeb, see on loomulik. Need on korrad mil oled, nagu ikka, pannud mängu kogu oma jõu ja hea tahte, kuid oodatud kasu või tänu on jäänud tulemata.
„Ei iialgi enam!“ oled hüüdnud neil puhkudel tulist kurja vandudes ja maad mustaks kirudes. Ometi on just need su teod mulle olulised – sinu tegelik elutöö, sest neil kordadel tegid sa minu tahtmist. Aitasid tahtmatult neid, kes sinu meelest seda väärt ei olnud. Oled olnud hea sulane, tere tulemast minu rahuriiki!“
Küllap nõustute minuga, et ilma rõõmuta töö tegemisel pole õiget mekki. Tunnustus ja tänu annavad jõudu, tööta mis alal tahes. Jeesus manitseb korduvalt oma õpilasi kombekohaseid heategusid tehes neid varjama, et „vasak käsi ei teaks, mida parem teeb.“
Ometi on sedasi toimimine väga raske, ka kavatsus head teha võib olla egoistlik, sest viimselt ei tee ma ju head teisele inimesele, vaid oma kehvale enesetundele. Kehv enesetunne aga on tingitud sellest, et kaldun loomuomaselt ennast teistega võrdlema. Väga tihti arvan, et teised on minust edukamad, ilusamad, haritumad jne. Taoline võrdlemine sunnib ka mind endast n-ö paremat muljet jätma ja osalema finišita võidujooksus, kus võitjaid ei saa ollagi.
Kuninga vasemal ja paremal käel seisjad on mõlemad hämmeldunud. Siiralt. Nad ei ole teadlikud oma tegudest, mille alusel kuningas otsuse langetab. Kuningas on käinud neid nende teadmata proovile panemas.
Mis on siis meie osa? Kui teeme vagasid tegusid ja kasvõi sügavaimas südamesopis endale õlale patsutame, nagu ütleb Toomas Paul, siis rõõm sooritatud teost on meie tasu ja taevaraamatusse see kirja ei lähe. Aga meie tahame, nagu Põrgupõhja Jürka, õndsaks saada.
Uku Masing oma mõtiskelus „Hää olemisest“ ütleb: „Kellelegi pole vaja et sa hää oleksid, sest seda nõuavad sinult kõik. Hoopis taevastühjaks peaksid saama, et Jumala teod sinus ilmsiks saaksid.“ Sunnitud heateod ei ole head teod, kuid Jumala arm on selline, et me ei tea seda hetke ega kellaaega, mil sooritame oma elutöö.
Looja on kinkinud meile väga erinevad anded ja need ei ole antud meile küünaldeks vaka alla. Kui saaksime valla võrdlemise haigusest, siis ehk hakkaksime nägema oma kaasteelisi sellistena, nagu nad on, mitte vähemate vendadena, vaid kogu nende sisemises rikkuses ka vastavalt kohtlema, armastama ja usaldama.
Jeesuse õpilased olid väga kirju seltskond, keda ometi ühendas usaldus oma õpetaja vastu. Ka meile oleks kibedasti vaja rohkem usaldust teineteise vastu. Muiste ei tehtud meie keeles vahet usaldamisel ja uskumisel. Kui vanasti ütles inimene „Ma ei uskunud sellest purdest üle minna“, siis ta ei usaldanud selle purde tugevust ega julenud seda ületada. Uskuda võime horoskoopi või musta kassi. Jumalat saame ainult usaldada tema poja Jeesuse Kristuse läbi.
Jeesuse Kristuse nimesse ristituina tohime olla kindlad, sest meie teod ja tegemata jätmised on lepitatud tema surmas ja ülestõusmises. Seetõttu ärgem koormakem ennast arvepidamisega tegude üle, see on Jumala töö. Aga tema arm on kõikide üle, kes kuuluvad Jeesusele.
Me oleme Jumala rahvas. Aamen.
Kalle Rebane (1961) on teoloogiamagister ja EELK Prangli koguduse diakon.
