Konstantinoopoli patriarhaat pole sugugi kõige vanem kunagise pentarhia idapoolsete patriarhaatide seas. Jeruusalemm kui ristiusu jaoks oluliste sündmuste toimumiskoht on muidugi erilises, teistega võrreldamatus staatuses, kuigi ametlikult sai keskus patriarhaadiks kõige hiljem – aastal 451 –, kui teised kirikud teda viimaks patriarhaadina aktsepteerisid. Rooma impeeriumi kolme suurima linna patriarhaadid – Rooma, Aleksandria ja Antiookia – olid Konstantinoopoli patriarhaadiga võrreldes väga vanad. Konstantinoopol sai patriarhaadiks ja vähemalt ida-ortodokssete patriarhaatide hulgas esimeseks tänu poliitilistele asjaoludele. Neljanda sajandi algul rajas imperaator Constantinus 7. eelkristlikust sajandist pärit kreeka linna kohale Bosporuse kaldale impeeriumi uue pealinna, täpsemini teise pealinna, mis pidi olema läänepoolse Rooma kõrval iseäranis riigi idaosa pealinnaks, nn Uueks Roomaks. Vana kreeka linna nimeks oli Byzantion[1], uus aga sai endale rajaja nime – Konstantinose linn ehk Konstantinoopol. Ametlikult nimetati teda siiski ka Uueks Roomaks.[2] Neljanda sajandi jooksul hakkas Konstantinoopoli kui impeeriumi pealinna piiskop ja seega ka keisrile eriti lähedal seisev isik mängima terves tolleaegses Rooma keisririigi kirikus üha olulisemat rolli. Seetõttu sai temast varsti patriarh. Oikumeenilistel kirikukogudel aastatel 381 ja 451 otsustati, et Konstantinoopoli patriarh on oma auväärsuselt ja Rooma patriarhi järel tähtsuselt teine.[3] Ühtlasi anti tema vaimuliku valitsemise alla üsna suured territooriumid.
Üldjoontes võib Konstantinoopoli patriarhaadi ajalugu jagada kahte suurde perioodi. Esimene hõlmaks seda ajastut, mil patriarhaat asus Bütsantsi impeeriumi keskmes. See periood on lahutamatult seotud kogu Bütsantsi ajalooga. Aastal 1453 vallutasid Osmani türklased Konstantinoopoli ning sellega lakkas Bütsantsi impeerium eksisteerimast. Sellest ajast kuni tänaseni kestabki Konstantinoopoli patriarhaadi ajaloo teine periood. Sellel teisel perioodil asub patriarhaat Türgi riigi territooriumil.
Bütsants ja ta naabrid
Seitsmendal sajandil ilmub Bütsantsile uus naaber, mitte lihtsalt naaberrahvas või naaberriik, vaid uus, energiline ja agressiivne usund, islam. Islam jääb Bütsantsi impeeriumi peamiseks vastasmängijaks kuni Konstantinoopoli langemiseni 15. sajandil. Põhimõtteliselt võikski Bütsantsi edasist ajalugu iseloomustada kui rida kaitselahinguid islami vastu ning taganemisi islami ees. Teiseks oluliseks vastasmängjaks on muidugi kristlik Õhtumaa. Aga kui tähtis Lääs ka ei oleks, on ta ikkagi teine ja mitte esimene vastasmängija, kes pealegi puhuti osutub hoopis kaasmängijaks.
Islami invasioon oli ootamatu, kiire ja edukas. Aastal 632, kui Muhammad suri, oli uus usund veel täiesti tundmatu. Ent juba 640. aastal olid Palestiina ja Süüria moslemite käes. Aastal 642 langes Aleksandria araablaste kätte ning aastal 646 oli nende käes lõplikult Egiptus. Seejärel langes ka ülejäänud Põhja-Aafrika ning edasi liiguti juba Pürenee poolsaarele. Kuigi Väike-Aasia jäi veel pikaks ajaks Konstantinoopoli kontrolli alla,[4] oli ometi Lähis-Ida alade kaotus impeeriumile poliitiliseks, majanduslikuks ja sõjaliseks löögiks. Veel ei puudutanud kaotused Konstantinoopoli patriarhaadi territooriumi ja rahvastikku. Kuulus ju Palestiina Jeruusalemma patriarhaadi alla, Süüria Antiookia patriarhaadi alla ning Egiptuse üle valitses Aleksandria patriarhaat. Seega otsesteks kannatajateks olid esialgu need kolm vana patriarhaati. Siiski tegi suure ja eduka vastase, islami, vahetusse naabrusesse ilmumine ka Konstantinoopoli patriarhaadi elu ebakindlaks.
Kui islamiga olid Konstantinoopoli patriarhaadi ja üldse ida-ortodoksse kiriku suhted üpris selged ja ühemõttelised, siis suhted Õhtumaa kirikuga olid palju komplitseeritumad ja mitmemõttelisemad. Vaatamata erinevatele lokaalkirikutele ja hierarhilistele struktuuridele oli 1. aastatuhandel tegemist põhimõtteliselt ikkagi ühe kirikuga.
Pinged või vähemalt erimeelsused impeeriumi ida- ja läänealadel olevate kiriku osade vahel ilmnesid kiriku sünnist peale. Üks suuremaid ja olulisemaid vastuseise tekkis 9. sajandi keskpaiku, kui Konstantinoopoli patriarhiks oli Photios (ca 810 – ca 895).[5] Photiost on peetud üheks haritumaks meheks terves Bütsantsi ajaloos ning teda on seostatud nii kultuuri renessanssiga 9. sajandi Bütsantsis kui ka tollel ajal intensiivistunud misjonitegevusega iseäranis slaavlaste hulgas. Photios sai tervelt kaks korda patriarhiks ning kaks korda võeti ta keisri poolt ka sellest ametist maha.
Aastail 847–858 oli patriarhiks askeetlik munk Ignatios.[6] Aja jooksul muutus ta keisrikojas ebapopulaarseks ning keiser Michael III kõrvaldas ta patriarhitroonilt. Photios sai ta järglaseks. Viimane polnud vaimulik ning seetõttu pidi ta väga lühikese aja jooksul läbima kõik vaimulikud ametid diakonist patriarhini. Ignatiose pooldajad pöördusid Rooma paavsti Nicolas I poole ning too kuulutaski Photiose tagandatuks. Üks põhjuseid oli see, et nii kiiresti pole võimalik ilmikust patriarhiks tõusta. See, et Rooma piiskopil on õigus Konstantinoopoli piiskop tagandada, oli vähemalt Hommikumaa kiriku jaoks midagi uut ning muidugi polnud see siin vastuvõetav. Tülile andis hoogu juurde paavsti toetusel toimuv Saksa misjonäride tegevus Bulgaarias, mida Konstantinoopoli patriarhaat pidas oma „tagahooviks“. Kõige selle tulemusel kutsus Photios aastal 867 Konstantinoopolis kokku kirikukogu, mis ekskommunikeeris paavsti. Samal aastal kõrvaldas aga uus keiser Basileios I (867–886) Photiose patriarhiametist ning taastas Ignatiose patriarhi õigused (867–877).[7] Ignatiose surma järel sai Photios teist korda Konstantinoopoli patriarhiks (877–886). Nüüd viimaks lepiti ka Roomaga. Bütsantsi keiser Leo VI ajal tuli aga Photiosel taas ametist loobuda.
Photios etendas olulist rolli Kürillose ja Methodiose läkitamisel slaavlaste misjoneerimisele. Moraavia[8] slaavlaste vürst Rostislavi (surn 870) kutsel läksid aastal 863 kreeklastest vennad Kürillos ja Methodios misjonäridena Moraaviasse. Siin lõid nad vanema slaavi tähestiku, nn glagolitsa[9]. Samuti tõlgiti kiriku-slaavi keelde[10] mitmeid, eelkõige liturgilisi tekste ning võeti kasutusele kiriku-slaavikeelne jumalateenistuse kord. Kohaliku keele rakendamine jumalateenistusel tekitas pahameelt Õhtumaa kirikus, kus jumalateenistusekõlbulikeks peeti vaid ladina, kreeka ja heebrea keelt. Ka oli Moraavias tegutsemisest huvitatud Saksa kiriku misjon. Sellest tekkis suur tüli. Vennad läksid õigust otsima Rooma, kus paavst Hadrianus II kinnitas slaavi keele kasutamise õigust jumalateenistustel. Kürillos suri Roomas, aga Methodios pühitseti hiljem slaavi rahvaste peapiiskopiks. Kui aga vürst Rostislavi mõrvasid kaasmaalased, said Moraavias võimule Saksa orientatsiooniga valitsejad ning Methodiose juhitud slaavlaste misjon pidi Moraaviast lahkuma. Vendade õpilased jätkasid tõlketegevust Ohridis.[11] Vendade Kürillose ja Methodiose tegevust peetakse paljude slaavi kultuuride jaoks alustrajavaks.
Photiose juurde naastes tuleb aga kindlasti nimetada ka tema teoloogilist tegevust.[12] Tema teos „Püha Vaimu müstagoogia“ oli esimene tõsisem kriitika kiriku Õhtumaa osas levinud filioque-õpetuse suhtes.[13]
Üldiselt võib rääkida kolmest peamisest tegurist, mis tumestasid Rooma ja Konstantinoopoli ning laiemalt võttes ida- ja lääne-kristluse suhteid:
1) Rooma soov otsustada teise patriarhaadi siseasjade üle;
2) misjonipiirkondade küsimus, eriti just Bulgaaria osas;
3) nn filioque küsimus.
Üheksandal sajandil suudeti siiski kiriku lõhenemist vältida vaatamata sellele, et pinged ja erimeelsused ida ja lääne vahel olid märgatavalt kasvanud.
Uus Õhtumaa ja Hommikumaa kirikute suhete madalseis saabus 11. sajandil. Ka seekord oli üheks tüliküsimuseks filioque, kuid lisandunud oli uusigi probleeme. Oluliseks probleemiks sai Bütsantsile kuuluvate Itaalia territooriumide saatus. Kaheksandast sajandist alates oli suur osa Lõuna-Itaaliast kulunud Bütsantsile ning selle tagajärjel olid sealsed kirikud allutatud Konstantinoopoli patriarhile. Kuna sealne elanikkond oli suuresti kreekakeelne, oli tegu kreekakeelsete kirikutega, mis kasutasid bütsantsi liturgiat.[14] Nüüd aga olid neisse provintsidesse tunginud normannid. Sealne Bütsantsi kuberner ühendas oma jõud paavstiga, et normanne tagasi tõrjuda. Paavst aga kasutas juhust, et Lõuna-Itaalia kirikuid oma jurisdiktsiooni alla tagasi saada. Konstantinoopolis tekitas see paksu verd. Reaktsioonina suleti seal ladina riitusega kirikud, s.t seal tegutsevad Õhtumaa kirikud. Pingeid Uue ja Vana Rooma vahel tekitasid mitmed teisedki küsimused ning ilmselt mängisid saatuslikku rolli ka tollaste kirikujuhtide – Rooma paavsti Leo IX ja Konstantinoopoli patriarhi Michael Keroulariose – isikuomadused: tegemist oli vägagi ambitsioonikate meestega (Melling 2001, 315 j).
Tekkinud teravate probleemide lahendamiseks saatis Rooma paavst aastal 1054 Konstantinoopolisse delegatsiooni eesotsas kardinal Humbertusega. Keiser võttis delegatsiooni vastu, patriarh aga boikoteeris seda. Tulemuseks oli, et Rooma delegatsiooni juht pani 16. juulil Hagia Sophia katedraali altarile bulla, mis ekskommunikeeris Konstantinoopoli patriarhi. Too vastas samaga.[15] Ida- ja lääne-kristluse tänaseni eksisteerivat lõhet on tavaks arvestada just nendest sündmustest alates.
Ajalugu on siiski veidi keerulisem. Veel ei olnud tegemist kahe kristlaskonna haru vahelise lõhega, vaid pigem lõhega kahe poole juhtkonna vahel. Sellesarnaseid asju oli varemgi juhtunud ning ikka olid juhtkonnad hiljem ära leppinud. Seda, et tollal ei mõistetud tekkinud tüli veel traagilise lõhena kahe kiriku, täpsemini ühe kiriku kahe poole vahel, näitab tõsiasi, et pärast aastat 1054 ei katkenud sugugi sidemed Rooma ja teiste Hommikumaa patriarhaatide vahel (Hussey 1990, 134).
Reaalne kirikulõhe sai teoks ikkagi pikema protsessi käigus. Olulist osa mängisid siin ristisõjad. Nii rajasid ristisõdijad vallutatud Antiookiasse ja Jeruusalemma ladina patriarhaadid, mis eksisteerisid paralleelselt ortodokssete patriarhaatidega. Viimased olid küll tavaliselt eksiilis Konstantinoopolis. Aastal 1215 rajati isegi Aleksandria ladina patriarhaat, kuigi see linn ei langenud kunagi ristisõdijate kätte. Pärast ristisõdu eksisteerisid need idapatriarhaatide ladina riitusega duplikaadid vaid titulaarpatriarhaatidena Roomas.[16]
Veelgi olulisemaks sündmuseks, mõnede teadlaste meelest selleks tõeliseks lääne ja ida vahelise kirikulõhe tekitajaks, oli aga Konstantinoopoli vallutamine Neljanda ristisõja käigus aastal 1204 ning seal ladina impeeriumi rajamine. Ristisõdijad pidid algse plaani kohaselt suunduma Egiptusesse, aga võimult kõrvaldatud Bütsantsi keisri Isaakios Angelose poeg Alexios veenis neid minema Konstantinoopolisse, et teda troonile panna. Ka ristisõdijatega tihedalt seotud Veneetsia linn toetas seda plaani.[17] Nii vallutatigi Konstantinoopol, linn, mida siiani oli peetud vallutamatuks. Osa ortodoksseid kristlasi ei ole suutnud seda tänapäevani andestada. Timothy Ware’i sõnade kohaselt polnud alates aastast 1204 enam kahtlust, et kristlik ida ja lääs olid lahku läinud (Ware 1983, 69).
Linna vallutajad seadsid Konstantinoopolis ametisse ka ladina patriarhi. Aastal 1261 vallutasid bütsantslased Konstantinoopoli tagasi ning Bütsantsi impeerium taastati.[18] Edaspidi asusid Konstantinoopoli ladina patriarhid Roomas titulaarpatriarhidena. See institutsioon kaotati alles 1964. aastal, et leevendada pingeid ida-ortodoksse kiriku ja rooma-katoliku kiriku vahel.
Ühest küljest leidis taastekkinud Bütsantsis aset usuline ja kultuuriline elavnemine. Teiselt poolt polnud ta aga enam võrreldav endise majandusliku, poliitilise ja sõjalise hiilgusega. Teda ähvardasid nii mitmed Õhtumaa võimukeskused kui ka pidevalt kosuvad Osmani türklased idast. Seetõttu pidid keisrid edaspidi üha suuremat diplomaatilist vaeva nägema ning oma eksistentsi huvides kasulikke liitlasi otsima. Sellised eesmärgid seletavad vähemalt osaliselt ka seda, miks püüti ikka ja jälle lõhet ida- ja lääne-kiriku vahel ületada ning miks olid sellest tavaliselt eriti huvitatud just keisrid.
Märkimisväärsed on kaks olulist katset lõhestunud kiriku ühendamiseks. Esimese suurema katse võttis ette imperaator Michael VIII (1259–1282). Aastal 1274 toimus Lyonis kirikukogu,[19] kus Bütsantsi esindajad nõustusid Rooma esitatud nõuetega[20] ning sõlmiti kirikute taasühinemise kokkulepe. Paraku oli aga Bütsantsi vaimulikkonna ja üldse kogu elanikkonna vastuseis sellele unioonile nõnda tugev, et sellest ühendusest ei saanud praktiliselt asja. Formaalselt tühistas selle kokkuleppe järgmine keiser ning keiser Michaeli ennast karistati selle kokkuleppe sõlmimise pärast kristlikust matusest ilmajätmisega (Ware 1983, 71).
Teine ja suurem katse kahe kiriku ühendamiseks tehti Bütsantsi impeeriumi ajaloo n-ö viimasel minutil. Aastail 1438–1439 toimus kirikukogu, mida peeti alguses Ferraras ja hiljem katku tõttu Firenzes.[21] Kohale oli tulnud üpris auväärne Bütsantsi delegatsioon, mille eesotsas olid keiser Johannes VIII ja patriarh Josephos II. Arutati neidsamu teoloogilisi küsimusi, mis olid päevakorral juba Lyoniski, kuid nüüd toimus poolte vahel üpris tõsine diskussioon. Lõpuks kirjutas enamus Bütsantsi delegatsioonist alla kirikute ühinemise deklaratsioonile. Dogmaatilistes osades jäid väikeste mööndustega kehtima üldjoontes ikkagi õhtumaalaste arusaamad. Ida-kirikul aga oli lubatud edaspidi järgida omaenda tavasid. Sellega oli kahe kiriku vahel, mis kunagi sajandite eest olid moodustanud ühe kiriku, sõlmitud reaalne unioon.
Kirikukogul võeti vastu ka otsus selle kohta, millistel tingimustel saaksid rooma-katoliku kirikuga ühineda Armeenia, Süüria jakobiitide, Etioopia ja nestoriaanide Küprosel asuvad kirikud. Nende kirikute või kirikute osade reaalset ühinemist küll tollal ei toimunud,[22] kuid see otsus osutus mõjusaks hiljem, kui hakkasid teostuma nn orientaalsete kirikute unioonid rooma-katoliku kirikuga.
Keiser Johannes VIII ning ta vend Konstantinos XI, kes oli viimaseks Bütsantsi keisriks, jäid vastu võetud unioonileppele ustavaks, kuid osa kirikust ja rahvast suhtus sellesse vaenulikult.
Vastutasuks kokkuleppele oli paavst lubanud keisrile sõjalist abi. Ja kuigi enamus Õhtumaa valitsejaid ei olnud Konstantinoopoli abistamisel kuigi entusiastlikud, siis täitis paavst ometi jõudumööda oma lubaduse. Nimelt korraldati tema initsiatiivil ristisõda, mis lõpuks siiski luhtus.
Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarhaadid Firenze kokkuleppega ei ühinenud. Aastal 1472 tühistas unioonilepingu ka Konstantinoopoli patriarh. Selleks ajaks ei olnud enam olemas Bütsantsi keisririiki. Selle leppe tühistamisest olid huvitatud sultanid.
1453. aasta 29. mai hommiku peeti Hagia Sophia katedraalis ida-ortodoksse kiriku ja rooma-katoliku kiriku ühine jumalateenistus. Veidi hiljem samal päeval vallutasid Ottomani türklased Konstantinoopoli. Sellest ajast peal on see nende linn, nimega Istanbul. See oli Bütsantsi impeeriumi lõpp. „Aga see ei olnud Konstantinoopoli patriarhaadi lõpp, veel vähem ortodoksia lõpp“ (Ware 1983, 81).
Konstantinoopoli patriarhaat türklaste riigis
Moslemitest türklaste eesmärgiks ei olnud ortodoksseid kreeklasi füüsiliselt hävitada.[23] Kristlasi peeti nn „raamaturahvaks“,[24] kuna neil oli pühakiri. Islami jaoks on Piibel teatud moel püha raamat ning Jeesust tunnistatakse suurima prohvetina enne Muhammadit. Seega ei peetud ristiusku täiesti valeks usuks; ta oli osaliselt õige.
Moslemi riigis kehtisid kristlaste kohta kindlad seadused. Neil olid omad õigused ja omad kohustused, mis erinesid suuresti moslemite õigustest ja kohustustest. Kristlased olid vabastatud väeteenistusest, aga nende maksud olid märgatavalt suuremad. Kohtus ei olnud nende antud tunnistus eriti arvestatav, eriti kui asi puudutas moslemit. Kristlaste riietus pidi olema moslemite omast erinev, et nad juba tänavatel eristatavad oleksid. Hobuse seljas ei tohtinud nad ratsutada, küll aga eesli seljas. Kirikuid ehitada ei tohtinud. Kristlane võis moslemiks hakata, aga moslem kristlaseks ei tohtinud. Piiranguid oli ja on teisigi. Reeglina ei sunnitud kristlasi vägisi moslemiks hakkama, aga nende kui teisejärguliste kodanike elu tehti raskeks.
Nõuded ja keelud ei olnud algusest peale ühel viisil kehtivad. Nad tekkisid ja kujunesid välja pikema aja jooksul. Ka see, kui rangelt nende täitmist nõuti, oli muutlik, sõltudes suuresti valitseja heast või halvast tahtest.
Vaatamata sellele, et kristlus oli sallitud usund, on pika aja jooksul siiski tekkinud kristlike märtrite institutsioon Türgi riigis. Tihti nimetatakse neid uusmärtriteks. Nende hulka kuuluvad eelkõige need, kes otsustasid pöörduda islamist ristiusku. Enamikul juhtudel oli siin tegu kunagiste kristlastega, kes mingil põhjusel olid hakanud moslemiteks, kuid siis otsustasid tagasi pöörduda oma algse usundi juurde. Ametlik karistus selle eest oli surm. Märtriks võis saada ka lihtsalt avaliku kristliku kuulutuse eest, millele 19. sajandil lisandusid veel poliitilised ning rahvuslikud tegurid (Brady ja Melling 2001a, 341–343; Ware 1983, 111).
Bütsantsi impeeriumis oli keiser see, kes patriarhi ametisse pani. Türgi sultan võttis keisrilt selle ameti üle. Temast sai ristiusu kaitsja, aga ühtlasi ka kristlaste üle valitseja. Lisaks sellele tegid türklased ühe sammu, mis sai kristlastele teatud moel saatuslikuks. Nimelt samastati usuline ja rahvuslik identiteet. Ortodokssed kristlased said poliitiliseks üksuseks – rum millet’iks, Rooma rahvaks. See tähendas, et Konstantinoopoli patriarh ei olnud mitte ainult nende vaimne ja vaimulik juht, vaid ka üldse kreeka rahvusgrupi juht kõikvõimalikes ilmalikes asjades. Sellega kaasnes ortodoksia ja natsionalismi, rahvuse ja usu samastamine. Kõik ortodokssed kristlased pidid olema ilmtingimata kreeklased ning kõik kreeklased pidid olema ortodokssed kristlased. See ei kergendanud erinevate rahvuste omavahelisi suhteid Türgi impeeriumis ning selle tagajärjed on kahjuks tänapäevalgi märgatavad Balkanil, mis kunagi oli osa Osmani Türgi impeeriumist.
Teiseks saatuslikuks tagajärjeks olid vaimuliku hierarhia korruptsiooni ja simoonia[25] oht. Ametisse astumisel pidid vaimulikud juhid maksma riigile teatud maksu. Sisuliselt tähendas see aga, et vaimulikke ameteid tuli Türgi võimude käest osta. Ja mõistagi oli riik huvitatud ühe ja sama ameti võimalikult sagedasest müügist.
Kiriku intellektuaalses sfääris, eelkõige teoloogias hakkas valitsema rõhuv konservatiivsus. Kiriku eesmärgiks oli iga hinna eest ellu jääda. Kreatiivseks vaimseks tegevuseks lihtsalt ei jätkunud jõudu. Ning kui puututigi kokku Õhtumaal toimuvate arengutega, siis tavaliselt ei suudetud esitada omaenda traditsioonist lähtuvat seisukohta, vaid piirduti ühe või teise lääne arusaama lihtsa ülevõtmisega. Nii näiteks peegeldus reformatsiooni ja vastureformatsiooni vaheline võitlus ka kreeka ortodoksses teoloogias. Oli kreeka teolooge, kes toetasid ühte poolt, ja oli neid, kes toetasid teist poolt. Kuulsaimaks protestantliku orientatsiooniga teoloogiks oli patriarh Kürillos Lukaris (1572–1638). Mitmed ortodokssed sinodid mõistsid tema teoloogilised arusaamad hukka.[26] Kuid need seisukohad, mida seal asemele pakuti, olid sisult rooma-katoliiklikud ega aidanud seetõttu sugugi kaasa ortodoksse teoloogia arengule. Vaatamata neile ja paljudele teistele raskustele oli Türgi valitsuse all siiski võimalik kristlane olla.
Türgi mõjuvõim hakkas 19. sajandil juba silmnähtavalt kahanema. Sellega koos leidsid Balkanil aset mitmed rahvuslikud ülestõusud ning neile järgnes rahvusriikide teke. Enamus Balkani rahvaid olid ida-ortodokssed kristlased juba Bütsantsi ajast peale. Nende uute rahvusriikide kristlased aga ei tahtnud sugugi jääda Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusesse, seda enam, et too asus moslemi riigi territooriumil ja selle riigi valitsuse kontrolli all. Lisaks sellele süüdistati Konstantinoopoli patriarhaati mittekreeklaste helleniseerimise püüetes. Nõnda tekkisidki rahvuslikud autokefaalsed kirikud, mille iseseisvust oli Konstantinoopoli patriarhaat varem või hiljem sunnitud tunnistama. Esimesena tekkis Kreeka ülestõusu ja riigi iseseisvumise järel Kreeka Ortodoksne Kirik,[27] seejärel Rumeenia Ortodoksne Kirik,[28] Bulgaaria Ortodoksne Kirik[29] ning Serbia Ortodoksne Kirik[30]. Eelmise sajandi alguskümnendi sõjad Balkanil ja Anatoolias sundisid paljusid Türgi territooriumil elanud ida-ortodoksseid kristlasi oma kodukohast lahkuma ning võõrsile, eelkõige Kreekasse asuma. Selle kõige tagajärjel on Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse Türgis jäänud vaid riismed sellest suurest kristlaskonnast, kellega siin kunagi tegemist oli.
Konstantinoopoli patriarhaat tänapäeval
Vaatamata sellele, et Türgi Vabariik on juba pikemat aega olnud sekulaarne riik, pole patriarhaadi ja üldse kogu kristlaskonna olukord Türgis sugugi normaalne. Ikka ja jälle ilmub teateid tagakiusamistest või takistustest, mis oleksid kujuteldamatud enamuses tänapäeva Euroopa riikides. Jääb vaid loota, et kui Türgi astub kunagi Euroopa Liidu liikmeks, normaliseerub lõpuks ka kristlaste olukord.
Konstantinoopoli patriarhaadi[31] eesotsas on Tema Kõik-Pühadus Bartholomaios, Konstantinoopoli, Uue-Rooma peapiiskop, Oikumeeniline Patriarh.[32]
Oma kannatusrikka ajaloo tõttu on Konstantinoopoli patriarhaadi kristlaste arv tema hiiglaslikul territooriumil muutunud tillukeseks. Pessimistlike hinnangute kohaselt elab tänapäeva Türgis kõigest 4000–5000 ortodoksset kreeklast (Roberson 2008) ning see näpuotsatäis ortodoksseid kristlasi on ära jaotatud Konstantinoopoli peapiiskopkonna ja nelja Türgis asuva metropoliitkonna vahel.
Ometi leiame teatmeallikatest, et Konstantinoopoli patriarhile allub tänapäeval kolm kuni neli miljonit ortodoksset kristlast (Roberson 2008; Ostkirchliches Institut Regensburg; Pro Oriente). Kui nad pole Türgi kreeklased, siis kes nad on ja kus nad asuvad?
Esiteks tuleks siin nimetada suurt hulka Kreekas elavaid ortodoksseid kristlasi. Kui Kreeka 19. sajandil iseseisvus, siis rajasid ka Kreekas olevad idakristlased oma autokefaalse kiriku. Kuid mitmel ajaloolisel põhjusel jäi osa kreeklasi Konstantinoopoli patriarhi alluvusesse. Kõigepealt tuleks siin nimetada Kreeta peapiiskopkonda koos seitsme metropoliitkonnaga. Riikliku kuuluvuse tõttu võiks see peapiiskopkond olla osa Kreeka Ortodokssest Kirikust, aga ajaloolistel asjaoludel sõltub ta kanooniliselt Konstantinoopoli patriarhist. Edasi kuuluvad patriarhaadi alla ortodokssed kirikud Rhodose saarel ning Dodekaneeside saarestikus, aga samuti Patmose saarel. Eraldi patriarhile alluvaks on Athose poolsaar Kreekas. Athost nimetatakse ka „munkade vabariigiks“. Kuigi ta on osa Kreeka Vabariigist, siis ometi kehtivad siin riigi poolt aktsepteeritud erilised seadused. Üldse on Athose poolsaar erilises staatuses, mida reguleerivad rahvusvahelised kokkulepped. Mungakloostrid on seal asunud juba üle tuhande aasta ning Athos on alati olnud munkluse keskuseks tervele ida-ortodokssele kristlusele. Poolsaarel asub kakskümmend kloostrit: kõrvu kreeklaste kloostritega on siin ka rumeenlaste, grusiinlaste, venelaste, serblaste ja bulgaarlaste kloostreid. Tänapäeval elab neis umbes 2700 munka.[33]
Konstantinoopoli patriarhaadi alla kuuluvad mõned teisedki kiriklikud institutsioonid Kreeka Vabariigis.
Mööda maailma on laiali suur hulk kreeka emigrante või neid, kelle esivanemad kunagi olid kreeka emigrandid. Paljud neist on rajanud oma kreeka ortodokssed kirikud uutel asukohamaadel. Need pole aga Kreeka Ortodoksse Kiriku alluvuses, vaid alluvad hoopis Konstantinoopoli patriarhile. Nii on USA-s olemas peapiiskopkond koos kaheksa metropoliitkonnaga; peapiiskopkonnad on ka Austraalias, Suurbritannias ja Itaalias. Konstantinoopoli patriarhaadi metropoliitkonnad asuvad veel Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias ja Ungaris, Rootsis ja kogu Skandinaavias, Belgias ja Hollandis, Uus-Meremaal, Šveitsis, Itaalias ja Maltal, Kanadas, Argentiinas, Mehhikos, Hong Kongis, Hispaanias ja Portugalis, ning lõpuks isegi Koreas.
Patriarhaadi kanoonilises alluvuses moodustavad eraldi grupi emigrantlikud kirikud, mis küll ei ole kreeka päritolu, kuid mis siiski teatud põhjustel on eelistanud olla mitte oma kodumaa kiriku, vaid Konstantinoopoli patriarhaadi alluvuses. Siia kuuluvad kaks ukrainlaste ortodoksset kirikut – USA (ja Diasporaa) Ukraina Ortodoksne Kirik ning Kanada Ukraina Ortodoksne Kirik.
19. sajandi lõpus ja 20. alguses saabus Ameerikasse Taga-Karpaatiast hulgaliselt russiinidest immigrante. Austria-Ungari koosseisus elanud russiinid olid uniaadid, s.t bütsantsi riitusega rooma-katoliiklased. Ameerikasse tuli ka nende preestreid ning siin rajati kogudusi. Siinsed ladina riitusega rooma-katoliku kiriku juhid aga ei tahtnud midagi teada bütsantsi riitusega usukaaslastest, eriti kuna viimaste preestrid olid abielus. Paraku toetas ka Vatikan Ameerika kirikujuhtide arusaamu. Selle tulemusel lahkus osa russiinide kogudusi rooma-katoliku kirikust ning pöördus Konstantinoopoli patriarhaadi poole. Tulemuseks oligi neist kogudustest Ameerika Karpaatia-Vene Ortodoksse Piiskopkonna moodustamine 1938. aastal. Tänapäeval on selles piiskopkonnas umbes 80 kogudust.[34] Koguduseliikmeid arvatakse olevat umbes 50000 (Roberson 2008). Kirikul on ka oma teoloogiline seminar. Kiriku juhiks on 1985. aastast alates metropoliit Nicholas.[35]
Kuni 2005. aastani oli Konstantinoopoli patriarhaadi otseses alluvuses Valgevene Ortodokssete Kirikute Nõukogu Põhja-Ameerikas (Belarussian Council of Orthodox Churches in North America). 2005. aastal pandi see väikene grupp eksiilkogudusi Karpaatia-Vene kiriku hoolduse alla. Sellega on nad jätkuvalt Konstantinoopoli patriarhaadi alluvuses.
Ka üks Vene emigrantide rajatud kirik allub Konstantinoopolile. Selle ametlik nimetus on Ortodokssete Vene Kirikute Eksarhaat Lääne-Euroopas. Sisuliselt on ta autonoomne peapiiskopkond keskusega Pariisis. Pärast Vene revolutsiooni ja kodusõda oli Euroopas suur vene pagulaskond. Sellest tekkis mitmeid kirikuid. Metropoliit Evlogi (Georgievski) juhitud kirikud ei soovinud ühineda ei konservatiivse monarhistliku Karlovci sinodiga ega nõukogude riigiga hästi läbisaava Moskva patriarhaadiga.[36] Seetõttu läks 1931. aastal metropoliit Evlogi koos oma pooldajatega Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusesse. Kirikule kuulub ka kuulus Sergei nimeline Pariisi Ortodoksne Teoloogiline Instituut. Tänapäeval on peapiiskopkond muutunud multikultuurseks kirikuks. Kogudusi ja väiksemaid gruppe on peapiiskopkonnas umbes sada. Neid on Prantsusmaal, Belgias, Hollandis, Suurbritannias, Iirimaal ja mujal Euroopas.[37] Koguduseliikmeid arvatakse olevat umbes 100000 (Roberson 2008). Kiriku juhiks on alates 2003. aastast Belgia päritoluga peapiiskop Gabriel.[38]
Lõpuks tuleb nimetada veel väikest Albaania Ortodoksset Piiskopkonda Ameerikas, mis allub Konstantinoopoli patriarhaadile. Kui kommunistliku režiimi ajal likvideeriti ida-ortodoksne kirik Albaanias, siis Albaania idakristlaste eksiilkogudused Ameerika Ühendriikides jäid ilma emakirikuta. Suurem osa neist ühines Ameerika Ortodoksse Kirikuga. Väike grupp kogudusi läks aga Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusesse. Alates 2002. aastast on kiriku juhiks piiskop Elias Katre.
Lisaks kõigile neile on patriarhaadil veel terve rida väiksemaid institutsioone ning mõningaid nn stauropegiaalseid kloostreid[39] mujal maailmas.
[1] Constantinuse eelset nime hakkasid Õhtumaa õpetlased alates 16. saj-st rakendama kogu Ida-Rooma impeeriumi tähistamiseks. Sellest siis niisugused mõisted nagu Bütsantsi impeerium või Bütsantsi tsivilisatsioon. Seda nime tolle riigi alamad ise kunagi ei kasutanud. Ennast nimetati roomlasteks (kr rhomaioi, arb rum) (Prokurat et al 1996, 71).
[2] Seega oli ta Teine Rooma. Hiljem olid Kolmanda Rooma nime pretendendiks mõned teised ortodokssete kristlaste linnad, mille hulgas kõige tuntumad on Moskva vastavad pretensioonid.
[3] Rooma paavstid aga ei tunnistanud kirikukogude neid otsuseid. Vastupidiselt rõhutati, et patriarhaadi auväärsus ja tähtsus ei saa tugineda sellele, et ollakse lähedalt seotud ilmaliku võimuga, vaid apostellikule päritolule. Olid ju Rooma piiskopi ameti rajajateks apostlid Peetrus ja Paulus. Konstantinoopolis hakati väitma, et ka nende piiskopiamet on apostellikku päriolu. Nimelt olevat apostel Andreas ametisse seadnud esimese Bütsantsi piiskopi. Ka mitmed teised maad, rahvad ja kirikud väidavad, et just nende juures tegutses apostel Andreas. Nii arvati näiteks Venemaal, Šotimaal, Rumeenias ning muistses Sküütias.
[4] Suuremalt jaolt langes Väike-Aasia türklaste-seldžukkide kätte alles 11. saj lõpuks.
[5] Ida-ortodoksses kirikus nimetatakse teda Photios Suureks ning peetakse pühakuks.
[6] Ta oli tegelikult keiser Michael I (811–813) poeg. Kui ta isa troonilt tõugati, siis kastreeriti ta, vältimaks poja tõusmist troonile, ning pühitseti mungaks.
[7] Paraku ei leppinud aga ka Ignatios Roomaga, kus teda ju oli toetatud, kuna temagi mõistis hukka õhtumaalaste misjonitegevuse Bulgaarias.
[8] Moraavia moodustab osa tänapäeva Tšehhi Vabariigist.
[9] Veidi hilisema ja praeguseni kehtiva slaavi tähestiku, nn kirillitsa koostasid Kürillose õpilased ning see kannab tema nime.
[10] Kürillost, Methodiost ja nende õpilasi tulebki pidada kiriku-slaavi keele rajajateks. Too kirjakeel põhines tolleaegsetel lõuna-slaavi keeltel ja murrakutel.
[11] Sellest sai lõuna-slaavlaste kiriku- ja kultuurikeskus. See asub tänapäeva Makedoonia Vabariigi territooriumil.
[12] Schmemann (1963, 226) nimetab teda „Bütsantsi teoloogia isaks“.
[13] Algses Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuses öeldakse, et usume „Issandasse Pühasse Vaimusse /…/, kes Isast lähtub“. Õhtumaa kirikus hakati 1. at teisel poolel üha enam kasutama sõnastust „/…/ kes Isast ja Pojast lähtub“. Hommikumaa kiriku jaoks oli lisa „ja Pojast“, ladina keeles filioque, hereetiline ning sellele sai osaks äge teoloogiline kriitika.
[14] Tänaseni on Lõuna-Itaalias bütsantsi riitusega kirikuid, mis alluvad Roomale.
[15] Paavst Paulus IV ja patriarh Athenagoras annulleerisid need ekskommunikatsioonid 1965. a (Schulz 1984, 99).
[16] Vaid Jeruusalemma ladina patriarhaat hakkas taas reaalselt tegutsema Jeruusalemmas aastal 1847. Kõik ülejäänud ladina patriarhaadid kaotati alles 1960. aastatel.
[17] Veneetsia ja Konstantinoopoli suhted olid läbi terve 12. saj olnud halvad, kohati lausa teravad.
[18] Mõningad ristisõdijate riigikesed endise Bütsantsi territooriumil säilisid aga kuni 16. saj-ni.
[19] Seda nimetatakse ka teiseks Lyoni kirikukoguks ning rooma-katoliku traditsiooni kohaselt oli see 14. oikumeeniline kirikukogu.
[20] Eelkõige tuleks siin nimetada filioque-õpetust, õpetust purgatooriumist, mida idakristlus ei olnud tunnistanud, roomalikku arusaama Rooma kiriku primaadist ning läänelikku arusaama sellest, et armulaual tuleb kasutada hapendamata leiba.
[21] Tegelikult toimus see kirikukogu tunduvalt kauem, aastani 1449. Bütsantsiga seoses on aga olulised aastad 1438 ja 1439. Rooma-katoliku traditsiooni kohaselt on see 17. oikumeeniline kirikukogu.
[22] Küprose nestoriaanid olid siiski mõnda aega Roomaga unioonis.
[23] Kristlasi hakati füüsiliselt hävitama siis, kui Türgi riik suundus sekulariseerumise teele.
[24] Raamaturahvaks olid ka juudid, sest neilgi oli pühakiri. Seega oli ka judaism sallitud usund. Raamaturahvaste hulka kuulusid veel mõnede teistegi usundite pooldajad, kellel oli olemas oma fikseeritud pühakiri.
[25] Simoonia on hukkamõistetav nähtus, kus raha või muude materiaalsete hüvede eest püütakse vaimulikke ameteid osta.
[26] Patriarh Kürillose peamisteks oponentideks olid Jeruusalemma patriarh Dositheos (1641–1707) ja Kiievi metropoliit Peter Mogila (1597-1646).
[27] Rajatud 1833 ja patriarhaadi poolt tunnustatud 1850.
[28] Rajatud 1864, patriarhaadi poolt iseseisvaks tunnistatud 1885.
[29] Rajatud 1871, Konstantinoopoli patriarhaadi poolt aktsepteeritud alles 1945.
[30] Rajatud ning Konstantinoopoli patriarhaadi poolt tunnustatud 1879.
[31] Patriarhaadil on kreeka- ja inglisekeelne kodulehekülg ΟΙΚΟΥΜΕΝΙΚΟΝ ΠΑΤΡΙΑΡΧΕΙΟΝ.
[32] Tema kodanikunimi on Bartholomaios Dimitrios Archondonis, ta on sündinud 29. veebruaril 1940 ning patriarhi ametis olnud alates 1991. a-st.
[33] Poolsaare kloostritel, nn munkade vabariigil on oma kodulehekülg The Holy Mount Athos.
[34] Kirikul on oma kodulehekülg The American Carpatho-Russian Orthodox Diocese of the USA.
[35] Kodanikunimega Smisko, sündinud 1936.
[36] Selle peapiiskopkonna komplitseeritud ajaloo kohta vt Ware 1983, 182–184.
[37] Eksarhaadil on oma kodulehekülg Archevêché des Églises Orthodoxes Russes en Europe Occidentale. Exarchat du patriarcat œcuménique.
[38] Kodanikunimega Guido de Vylder, sündinud 1946.
[39] Stauropegiaalsed on kloostrid, mis ei allu kohalikule piiskopile, vaid otse patriarhile.
Teksti aluseks oleva raamatu käsikiri on lõpetatud 2010. aastal. Kirjanduse nimekirja leiate 6.5.2016 ilmuva artikli lõpus.
Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).
