Raamatuarvustus: Gerd Theissen, Anette Merz, Der historische Jesus. Ein Lehrbuch. 4. Auflage. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 2011.
Vastavalt 451. a Kalchedoni kirikukogul sõnastatud dogmale on Jeesus tõeline Jumal ja tõeline inimene, kusjuures tema jumalik ja inimlik loomus on segunematud ja lahutamatud[1]. Lahutamatus ei tähenda aga eristamatust. Ajaloolise Jeesuse uuringud, mis on tänaseks kestnud juba ligemale kaks ja pool sajandit, tegelevad Jeesuse inimliku loomuse uuringutega – need püüavad vastata küsimusele, milline oli inimene Jeesus omas ajas. Kuigi meie põhiallikad Jeesuse kohta, neli kanoonilist evangeeliumi, ei püüa luua temast „neutraalset pilti“, vaid edastavad kristlikku kerygma`t, kuulutust Jeesusest kui Kristusest ning temas aset leidnud ainulaadsest Jumala ilmutusest, millel on tähendus kõigi inimeste jaoks, kes temasse kui Kristusesse usuvad, on olnud ka esimestele kristlastele tähtis, et Jeesus elas ja tegutses ning et ta ei elanud kunagi „vanal hallil ajal“ kusagil muinasjutulises paigas, vaid reaalses ajas ja ajaloos ning konkreetses geograafilises ruumis. Ajaloolise Jeesuse uuringud püüavad kirjeldada inimest Jeesust ajalooteaduse käsutuses olevate vahenditega ning teha teda mõistetavaks oma kaasaja taustal.
Kuigi ajaloolist Jeesust käsitleva kirjanduse hulk on tohutu, ei ole just väga palju teoseid, mis annaksid süstemaatilise ülevaate kõigist ajaloolise Jeesusega seotud üksikküsimustest, nagu seda teeb Heidelbergi ülikooli emeriitprofessor Gerd Theissen (sünd 1943) oma Anette Merziga kahasse kirjutatud raamatus „Ajalooline Jeesus“, mille esmatrükk ilmus 1996. a. Eesti keeles puudub kuni tänaseni süstemaatiline ülevaade ajaloolise Jeesusega seotud probleemidest. On ilmunud vaid üksikuid artikleid[2]. Kõige põhjalikumalt käsitleb teemat Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitstud doktoritöös Ain Riistan[3], kes on avaldanud sel teemal artikli ka ajakirjas Kirik & Teoloogia[4]. Isegi üksikute uurijate kirjutatud Jeesuse elu käsitlustest on eestikeelse lugejani jõudnud vaid üksikud raamatud[5], kusjuures tõlgitud ei ole ühtegi uuemat teost. Ometi väärib see teema tutvustamist ja ilmselt huvitab see ka paljusid end mittekristlasteks pidavaid inimesi, kes huvituvad vaimuajaloost, sest Jeesus kuulub kindlasti inimkonda kõige enam mõjutanud ajalooliste isikute hulka. Käesoleva artikli eesmärk on anda põgus pilguheit ajaloolise Jeesuse problemaatikasse, tutvustades koos sellega ka Theisseni raamatut, õigupoolest küll mõningaid selles käsitletud teemasid.
Jeesuse elu uuringute ajalugu
Ka ajaloolise Jeesuse uuringutel on oma ajalugu. Gerd Theissen jagab selle viieks perioodiks (Theissen/Merz 2011, 22–30). Esimese perioodi põhiesindajad on Hermann Samuel Reimarus (1694–1768) ja David Friedrich Strauss (1808–1874). See periood algab küsimuse püstitamisega selle kohta, mis evangeeliumides kirjeldatust on ajalooline ja mis mitte. Esimest perioodi iseloomustab terav vahetegemine evangeeliumides kuulutatud Jeesuse kui Kristuse ja inimese Jeesuse vahel ning isegi nende vastandamine. Strauss võtab seejuures tarvitusele „müüdi“ (sks Mythos) mõiste, väites, et Jeesuse elu kirjeldamist evangeeliumides on mõjutanud paljud antiikmaailmas ja kaugemateski kultuurides levinud müütilised (neitsistsünd, taevaminek) ja legendaarsed motiivid (näiteks lugu lastetapmisest Petlemmas ja Jeesuse imelisest pääsemisest sellest tapatalgust, mis on erinevate muistse aja suurmeeste sünnilegendides laialt levinud motiiv). Viimane viis aga radikaalsele kahtlemisele Jeesusest jutustava pärimustiku ajaloolisuses, mis päädis mõnede uurijate (nagu Bruno Bauer) puhul koguni kahtlemisega Jeesuse enese ajaloolisuses.
19. sajandi teisel poolel elanud uurijad, kellega saab alguse uuringute uus, teine periood, hindasid Jeesusest jutustava pärimuse ajaloolisust siiski oluliselt optimistlikumalt, luues pildi temast kui 1. sajandi karismaatilisest jutlustajast, kes kuulutas kõrgeid eetilisi ideaale. Ent 20. sajandi alguseks ammendas ennast seegi uuringute etapp. Nagu on öelnud Albert Schweitzer, lõid selle perioodi uurijad Jeesuse „oma näo järgi“ ehk panid ta kuulutama ideesid, mida nende kaasaegne teoloogia pidas kristlusele kõige olemuslikumateks, nagu näiteks ideed jumalariigist kui kõrge eetosega ühiskonnast või siis ideed kõigi inimeste vendlusest (Schweitzer 1933, 1–12). Seati kahtluse alla Jeesuse elu üksikasjade ajaloolise rekonstrueerimise võimalikkus või vajalikkus (Rudolf Bultmann). Alles pärast II maailmasõda hakati taas uuesti rekonstrueerima Jeesuse maist elu, kusjuures kõige usutavamaks Jeesuse kuulutuses hakati pidama seda, milles Jeesus erines oma kaasaegsest judaismist.
20. sajandi viimastel kümnenditel alanud uus, praegugi kestev etapp Jeesuse elu uuringutes, mille esindajateks on näiteks hiljuti Kirik & Teoloogias tutvustatud teoloogid Nicholas Thomas Wright ja Marcus Borg[6] ning mille esindajaks võib pidada ka Theissenit ennast, erineb kõigist varasematest etappidest suure Jeesuse-piltide kirevuse poolest, ent lisaks sellele on iseloomulik Jeesuse vaatlemine tihedas seoses judaismiga ning sotsiaalajalooline lähenemine, mida esindab ka Theissen, püüdes vastata küsimusele, milline roll ja koht oli Jeesuse maisest elust alguse saanud liikumisel („Jeesus-liikumine“) tollases ühiskonnas[7].
Allikad Jeesuse kohta
Üks asi on jäänud ajaloolise Jeesuse uuringutes muutumatuks – kuni tänaseni on jäänud Jeesuse elu uurimise põhiallikaks neli kanoonilist evangeeliumi. Muutunud on vaid see, kuidas neid on ajalooallikatena hinnatud. Kui näiteks uuringute teisel perioodi alguses oli levinud seisukoht, et Johannese evangeelium on allikana Jeesuse kohta vähem usaldusväärsem kui sünoptilised evangeeliumid, mis arvati olevat vähem mõjutatud varase koguduse teoloogiast, selgus 1930ndatel aastatel evangeeliumide vormiloolise uurimise tulemusena, et ka sünoptiliste evangeeliumide autoreid on mõjutanud koguduse teoloogia (vt Dibelius 1961). Jeesusest kõneleva pärimuse autentsuse küsimuses puudub aga uurijate hulgas konsensus kuni tänaseni, mis on paljuski tingitud erinevatest meetoditest, mille abil autentsust hinnata püütakse (vt Hiob 2008). Ameerika Jeesus-Seminari uurijate seisukohad on selles küsimuses kõige radikaalsemad (vt Riistan 2009), ent need ei esinda isegi uurijate enamust.
Lisaks kanoonilistele evangeeliumidele arvestatakse tänapäevases Jeesuse uurimises muidki allikaid, millest Theissen annab põhjaliku ülevaate (Theissen/Merz 2011, 48 jj). Esimese rühma allikatest moodustavad erinevad apokrüüfsed evangeeliumid. Need ei ole mingid kiriku poolt inimeste eest ära peidetud saladokumendid, nagu mõnikord arvatakse (vt Lahe 2006), vaid erinevatelt kristlikelt rühmitustelt pärinevad ja osalt kanoonilisi evangeeliume matkivad tekstid, millest mõned (nagu Peetruse evangeelium, vt Theissen/Merz 2011, 59–62) on olnud lokaalselt ja lühemat aega ka kanoonilised.
Apokrüüfsed evangeeliumid kujutavad endast äärmiselt heterogeenset kogumikku. Kui näiteks Tooma evangeelium, mille avastamisest möödus lõppenud aastal 70 aastat (Lahe 2015), sisaldab kindlasti autentseid Jeesuse ütlusi, esitades neid kanoonilistest evangeeliumidest lahknevas, kuid ilmselt ka sõltumatus sõnastuses (vt Lahe 2009a), sisaldab suur osa gnostilistest evangeeliumidest (Tooma evangeelium nende hulka ei kuulu, vt Lahe 2009a; 2009 b) vaid Jeesuse suhu pandud gnostilisi õpetusi. Viimane ei tähenda aga, et gnostilistes evangeeliumides puuduks ajalooliselt tõepärane pärimus täiesti. Nii sisaldab näiteks gnostiline Maarja evangeelium pärimust Jeesuse lähedasest suhtest Maarja Magdaleenaga, mille ajaloolisuses ei ole põhjust kahelda (vt Lahe/Haltsonen 2013). Ülejäänud apokrüüfsed evangeeliumid võivad sisaldada küll autentseid Jeesuse sõnu, kuid nad ei anna meile uut informatsiooni Jeesuse elu kohta, nagu seda ei anna ka meedias palju sensatsiooni tekitanud Juuda evangeeliumi (vt Lahe 2006) või väidetavalt Jeesuse abielu tõestava papüürustükikese avaldamine (vt Plisch 2012).
Huvitava rühma allikaid moodustavad mittekristlikud allikad, mis mainivad Jeesust (Theissen/Merz 2011, 73–92). Neist olulisemad on Plinius Noorema (61–u 120) 10. kiri keiser Trajanusele, milles ta mainib Kristust[8]; Tacituse (55/56 – u 120) seletus, et nimetus „kristlased“ (ld christani) on tuletatud Kristusest, kes hukati keiser Tiberiuse valitsusajal Pontius Pilatuse poolt (Annales 15,44,3); „Chrestuse“ mainimine Suetoniuse (70–u 130) „Claudiuse elus“ (25,4)[9]; teated Jeesusest kui eksitajast, kes hukati, traktaadis Sanhedrin (43a) ning Josephus Flaviuse teated Jeesuse vennast Jaakobusest (Ant 20, 200) ja „Testimonium Falvianum“ (Ant 18, 63). Viimase üle on teadlased juba alates 16. sajandist ägedalt diskuteerinud. „Testimonium Flavianum“ jutustab Jeesusest, kes oli tark mees, kui teda võib „üldse inimeseks nimetada“. Edasi nimetatakse ta imetegusid, ristisurma ja ilmumist ülestõusnuna, kusjuures tema kohta öeldakse ka, et „ta oli Kristus“. Kuigi veel 19. sajandil oli uurijaid, kes pidasid seda teksti autentseks, kõiguvad tänased uurijad interpolatsiooni ja ületöötamise hüpoteesi vahel (Theissem/Merz 2011, 76–82). Theisssen ise otsustab viimase kasuks ja oletab, et juba algselt võis tekstis olla midagi väidetud Jeesuse kohta, ent keegi kristlane täiendas kirjutatud oma usust lähtudes (Theissen/Merz 2011, 82).
Kokkuvõtteks teema kohta võib öelda, et piiblivälised allikad Jeesuse kohta ei paku meile uut ja täiendavat informatsiooni Jeesuse elu kohta, ent nad on olulised kui allikad, mis peegeldavad erinevate gruppide suhtumist Jeesusesse ja „Jeesus-liikumisse“. Piiblivälised allikad on aga olulised Jeesuse tegevuse ajaloolis-kultuurilise tausta rekonstrueerimiseks.
Kes oli Jeesus?
Küsimus, kes oli Jeesus, vaevas evangeeliumide teateil juba Jeesuse kaasaegseid ning kord olevat küsinud ka Jeesus oma õpilastelt, kelle inimesed väidavad ta olevat (vt Mk 8:27 jj ning par). Vastusena küsimusele, kes on Jeesus, kujunes varakristluse järgnevatel sajanditel välja kristoloogia. Ka ajaloolise Jeesuse uurijate hulgas on olnud see küsimus võtmeküsimuseks. Kui äsja ilmunud raamatu Ein neuer Gott für die alte Welt. Die Geschichte des frühen Christentums („Uus Jumal vanale maailmale. Varase kristluse ajalugu“) autor Manfred Clauss küsib: „Kes oli Jeesus? Mida Jeesus tegi? Mida Jeesus tahtis?“ ja vastab kohe kõikidele küsimustele: „Me ei saa seda iialgi teada“ (Clauss 2015, 31; vt Lahe 2016), ei ole Theissen nii resoluutne. Erinevalt paljudest teistest uurijatest ei ole Theisseni arvates aga küsimusele „Kes oli Jeesus?“ võimalik vastata vaid ühe lausega. Theissen võtab Jeesuse isiku ja tegevuse erinevad aspektid kokku kaheksasse väitesse, millest igale ühele on ta pühendanud ühe peatüki. Theisseni järgi oli Jeesus
1) karismaatik;
2) prohvet;
3) tervendaja;
4) luuletaja;
5) õpetaja;
6) kultuserajaja;
7) märter;
8) ülestõusnu.
Theissen ütleb, et ta kasutab Jeesuse puhul mõistet „karisma“ selles tähenduses, nagu seda kasutatakse religiooniloos[10]. Karisma on isiksuse irratsionaalne mõjujõud teistele inimestele. Theissen ei käsitle karismat siiski millegi üleloomuliku ega müstilisena, vaid „sotsiaalsena“. Ta ütleb, et karismaatik on sõltuv oma ümbruskonna inimeste ootustest, lootustest ja tunnustusest ning tema karisma avaneb alati interaktsioonis karismaatiku ümbruses olevate inimestega (Theissen/Merz 2011, 175). Theisseni sõnul saab see kõige paremini nähtavaks Jeesuse suhetes oma perekonnaga (st tema ema ja vendadega), Ristija Johannesega, oma jüngritega ning viimaks ka oma vastastega (ibid.). Ta illustreerib seda erinevate stseenidega Jeesuse elust. Näiteks avaldub Theisseni arvates Jeesuse karisma perekonna mõiste ümberdefineerimises, mis leiab aset olukorras, kus tema ema ja vennad, kes peavad teda hullumeelseks, tulevad teda koju tooma (Mk 3:20 jj). Ta distantseerib end neist otsustavalt, kuulutades „Jumala perekonda“, kuhu kuuluvad need, kes täidavad Jumala tahet (ibid., 202–203). Nagu kõik karismaatikud, nii vastandub Jeesuski seeläbi ühiskonnas kehtivate konventsioonidega. Viimaste eiramine avaldub Theisseni meelest ka näiteks Jeesuse suhetes naistega, keda oli tema järgijaskonna hulgas arvestatav hulk (ibid., 203 jj).
Rääkides Jeesusest kui prohvetist, rõhutab Theissen, et praegu valitseb Uue Testamendi teadlaste hulgas konsensus, et Jeesuse kuulutuse keskmeks oli kuulutus Jumala kuningavalitsusest ehk jumalariigist (ibid., 222). Jumala kuningavalitsuse idee juured peituvad Vanas Testamendis, eriti prohvetlikus kirjanduses. Ka õndsuse- ja kohtukuulutused, mida me Jeesuse ütlustes kohtame, on iseloomulikud prohvetlikule traditsioonile. Seepärast võib ka Jeesuses näha viimase esindajat (ibid., 221–255). Ent Jeesuse isiku ja kuulutuse terviklikuks mõistmiseks on oluline arvestada ka tema teiste „funktsioonidega“. Õigupoolest on kõik need funktsioonid omavahel seotud. Näiteks on Jeesuse tegevus tervendajana[11], millest kõnelevad arvukad evangeeliumide teated, tema karisma üheks konkreetseks avaldumisvormiks (ibid., 256–283), tema ühiskondlikke norme eitav karismaatiline käitumine ja prohvetlik kriitika religioossete funktsionääride aadressil on aga põhjuseks, miks Jeesusel tekkis konflikt võimudega, mille tulemusena sai temast märter.
Erinevalt paljudest teistest ajaloolisele Jeesusele pühendatud teostest ei lõpeta Gerd Theissen oma raamatut Jeesuse hukkamisega, vaid käsitleb ka tema ülestõusmist, hõlmates „ülestõusnugi“ Jeesuse paljude rollide hulka. Theissen analüüsib erinevaid teooriaid Jeesuse ülestõusmise kohta ja ülestõusmise erinevaid teoloogilisi tõlgendusi (ibid., 415–443), pakkumata selles küsimuses mingit uut originaalset vaatenurka. Erinevalt paljudest varasematest uurijatest ei üritagi Theissen pakkuda Jeesuse ülestõusmise „tehnilist seletust“, vaid püüab avada hoopis ülestõusmise teoloogilist tähendust. Ent see ei ole enam käesoleva artikli teema.
Kirjandus
Bousset, Wilhelm, Jeesuse elu ja õpetus. Tõlkinud J. Palla. Järelsõna S. Aaslava. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1932.
Clauss, Manfred, Ein neuer Gott für die alte Welt. Die Geschichte des frühen Christentums. Berlin: Rowohlt, 2015.
Diebelius, Martin, Die Formgeschichte des Evangeliums. 4. Auflage. Tübingen: J. C. B. Mohr (Paul Siebeck), 1961.
Drane, John, Jeesus. Tõlkinud Guido Reinvalla. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 3. Tallinn: Logos 1996.
Hiob, Arne, „Kes oli Jeesus? Küsimus ajalooliselt autentsest Jeesuse-pärimustikust“ – Vikerkaar 1–2, 2008, 106–125.
Kroll, Gerhard, Jeesuse jälgedel. Tõlkinud Helgi Loik, Tiiu Relve, Kristi Suurmann. Tartu: Johannes Esto Ühing 2002.
Laats, Alar, „Oikumeenilised kirikukogud ja ristiusu kontseptualiseerimine“ – Kirik & Teoloogia nr. 108–109 (3. ja 10. jaanuar 2014).
Lahe, Jaan, „Kas kirik varjab tõde?“ – Eesti Ekspress, 20. aprill, B 8–9.
Lahe, Jaan, „Kui gnostiline on Tooma evangeelium?“ – Usuteaduslik Ajakiri 2 (59), 138–156.
Lahe, Jaan, „Kristlased, ketserid, paganad ja teised. Raamatuarvustus: Manfred Clauss, Ein neuer Gott für die alte Welt. Die Geschichte des frühen Christentums. Berlin: Rowohlt, 2015“ – Kirik & Teoloogia nr. 214 (15. jaanuar 2016).
Lahe, Jaan, „Nag Hammadi raamatukogu varase kristluse kontekstis“ – Kirik & Teoloogia nr 204 (6. november 2015).
Lahe, Jaan, „Uku Masing Tooma evangeeliumi uurijana” – Tiit Pädam, Jaan Lahe (toim.), Minu Issand ja minu Jumal. Pühendusteos Professor Toomas Paulile 70. sünnipäevaks, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2009, 92–108.
Lahe, Jaan, Haltsonen, Siim, „Maarja evangeelium“ – Usuteaduslik Ajakiri 2013, 23–47.
Naab, Ergo, „Ülestõusmisuskumus N. T. Wrighti pilgu läbi“ – Kirik & Teoloogia nr. 224 (18. märts 2016).
Plisch, Uwe-Karsten, „Kas Jeesus oli abielus? Kära väikese papüüruse ümber“ – Kirik & Teoloogia nr 43 (5. oktoober 2012).
Renan, Ernest, Jeesuse elu. Tõlkinud Kristiina Ross. Eessõna Lauri Leesi. Tallinn: Perioodika 1996.
Riistan, Ain, Ajalooline Jeesus: teaduse probleem religiooni kontekstis. Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis 22. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011.
Riistan, Ain, „Jeesus ajaloo ja usu pingeväljas“ – Kirik & Teoloogia nr. 15–16 (23. ja 30. jaanuar 2012).
Riistan, Ain, „Jeesus-Seminari Jeesus“ – A. Saumets, A. Riistan (toim.), Et su usk otsa ei lõpeks. Pühendusteos Peeter Roosimaale. Tartu: Tartu ülikooli kirjastus 2009, lk 29–55.
Riistan, Ain, „Paula Fredrikseni Jeesus“ – Vikerkaar 1–2, 2008, 140–145.
Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn: Valgus, 1971.
Schweitzer, Albert, Geschichte der Leben-Jesu-Forschung. Fünfte, photomechanisch gedruckte Auflage. Tübingen: J. C. B. Mohr (Paul Siebeck), 1933.
Suetonius, Keisrite elulood. Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau. Tallinn: Tänapäev, 2009.
Theissen, Gerd, Die Religion der ersten Christen. Eine Theorie des Urchristentums. 3., durchgesehene Auflage. Güterloh: Chr. Kaiser, 2003.
Theissen, Gerd, Merz, Anette, Der historische Jesus. Ein Lehrbuch. 4. Auflage. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 2011.
Toompuu, Tauno, „Ülestõusmisuskumus Marcus Borgi pilgu läbi“ – Kirik & Teoloogia nr. 225 (1. aprill 2016).
Viljari, Ago, Jeesuse elu juudasoost uurijate käsitluses. Tallinn: EELK Konsistooriumi Kirjastusosakond 1996.
[1] Hea ülevaade kristoloogilise dogma arengust vt Laats 2014.
[2] Vt näiteks Riistan 2008; Riistan 2009; Hiob 2008.
[3] Vt Riistan 2011.
[4] Vt Riistan 2012.
[5] Viimastest olgu nimetatud järgmised: Renan 1996; Bousset 1932; Drane 1996; Viljari 1996; Kroll 2002. Eesti keelde on tõlgitud veel ka Martin Dibeliuse ja Edelbert Staufferi Jeesuse elu käsitlused, kuid need on publitseerimata.
[6] Vt Naab 2016; Toompuu 2016.
[7] Vt Jeesus-liikumise kohta ka Theissen 2003.
[8] See kiri on tõlgitud ka eesti keelde ja avaldatud 1971. a „Rooma kirjanduse antoloogias“. Asjakohane koht kõlab järgmiselt: „Nad [kristlased – J.L.] kinnitasid aga, et see oligi kogu nende süü või eksitus, et neil oli kombeks kindlaksmääratud päeval enne koitu kokku tulla ja Kristuse nagu jumala poole palvetada.“
[9] Eesti keeles kõlab nimetatud lõik järgmiselt: „Juudid, kes Chrestuse õhutusel pidevalt rahutusi korraldasid, ajas ta Roomast välja“ (vt Suetonius, Keisrite elulood. Jumalik Claudius, lk 252).
[10] Theissen ütleb, et Uues Testamendis on karisma lähimaks vasteks mõiste „exousia“, mida evangeeliumid kasutavad ka seoses Jeesusega (näit Mk 1:21 jj) (Theissen/Merz 2011, 175).
[11] Theissen ei kahtle tervendamistest jutustavate pärimuste ajaloolisuses. Ta ütleb, et need pärimused oleksid mõistetamatud, kui Jeesusel ei oleks olnud tervendamiskarismat. Seevastu loodusimesid (järvel kõndimine, 5000 mehe imeline söötmine) kirjeldavaid pärimusi peab Theissen kujundatuks ülestõusmisjärgse koguduse usu poolt (ibid., 280).
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Humanitaarteaduste instituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.
