Esiletõstetud lood

Ülestõusmispüha (Jh 20:1–2, 11–18)

Tiit PädamMaarja Magdaleena tuli hauale nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime, ja nägi, et kivi oli haualt ära tõstetud. Ta jooksis siis ja tuli Siimon Peetruse ja selle teise jüngri juurde, keda Jeesus armastas, ja ütles neile: „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.” […] Maarja seisis aga haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle: „Naine, miks sa nutad?” Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.” Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust seismas, aga ta ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles talle: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?” Maarja arvas ta aedniku olevat ja ütles talle: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.” Ja Jeesus ütles talle: „Maarja!” Too pöördus ümber ja ütles talle heebrea keeles: „Rabbuuni”, see tähendab „Õpetaja”. Jeesus ütles talle: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Aga mine mu vendade juurde ja ütle neile: Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa ning oma Jumala ja teie Jumala juurde.” Maarja Magdaleena tuli ja kuulutas jüngritele: „Ma olen näinud Issandat ja seda kõike ta ütles mulle.”“ (Jh 20:1–2, 11–18).

Maarja Magdaleena on olnud üks kõige tähelepanuväärsematest naistest Jeesuse järgijate hulgas. Mitte ühestki naisest ei räägi evangeeliumid nii palju kui just Magdalast pärit Maarjast. Teda nimetavad kõik evangeeliumid nii Jeesuse surma kui ka Jeesuse ülestõusmisega seoses.

Ja ometi on tema isiku ja olemuse üle spekuleeritud läbi kogu kristliku kiriku siin maa peal eksisteerimise aja. Paljudele on tuttav Dan Browni menuromaan „Da Vinci kood“. Seal saab Maarja Magdaleena väga erilise rolli: Kristuse kuninglik abikaasa ja kavandatav kirikupea, kelle Peetrus kõrvale tõrjub, kuid keda mõned teised apostlitest kaitsevad. Legendi järgi olla Maarja põgenenud oma sünnikohta Provence’i maakonda Prantsusmaal, kus olla hoitud alles Jeesuse algset õpetust. D. Brown kasutas gnostilisi kirjutisi, nn Maarja evangeeliumit (ning Filippuse evangeeliumit), mille 7. sajandist pärit koptikeelne käsikiri leiti Nag Hammadi väljakaevamistel eelmise sajandi keskel. Sellele allikale tuginedes väidab autor, et Maarja Magdaleena oli Jeesuse elukaaslane, kaasaegses keelepruugis väljendatuna „partner“. Mitmed apostlid olla olnud armukadedad naise lähedasele suhtele Jeesusega – ning sellele, et Jeesus eelistas Maarjat nendele.

Lugu Maarja Magdaleenast on meile antud ülestõusmispüha tunnistus ühe Jeesuse järgija otsimistest, leidmistest ja armastusest usu ja taipamise teel. See on ühe siiralt hooliva, lootva ja armastava inimese nägemise, kogemise ja taipamise tee. See naine läks esimesena hauale, kui väljas oli veel pime, ja avastas tühja haua! Ta läheb esmalt autoriteetse Peetruse juurde ning seejärel koos teise jüngriga taas hauale. Jeesuse järgijad ei olnud koos. Küllap oli juhtunud just see, mida Jeesus juba varem oli ennustanud: „Ennäe, tund tuleb ja teid hajutatakse igaüht oma kanti ning te jätate mu üksi!“ (Jh 16:32).

Kaasjüngrite reaktsioon, et nad ei uskunud Maarja jutustust, vaid pidid ise järele vaatama, ei ole kummaline – oma silm on ikka kuningas! Sama tõsiseltvõetav on ka evangelisti kirjeldus sellest, et Maarja seisis haua juures ja nuttis! Kuid edasine ei ole enam tavaline: ta näeb kahte inglit hauaaseme juures, ühte peatsis ja teist jalutsis ning nad kõnetavad Maarjat: „Miks sa nutad?“ Juba see kõnetus on tähelepanuväärne. Kui mõtleme mõnele meile tuntud loole sellest, kui Jumal sekkub inglite kujul inimeste igapäevaellu – näiteks teatades rõõmusõnumit karjastele väljal –, siis on alati öeldakse esimesena „Ära karda!“ Põhjus on arusaadav: kui Jumal sekkub maailma asjade kulgu ja inimeste tõekspidamised maailma kohta ning nn faktid ei kehti enam, siis valdab inimesi lootusetus, jõuetus ja hirm. Aga Maarja poole pöördutakse teisiti, küllap just seetõttu, et tema ei karda! Ja vaevalt on ta kartmatum kui paljud tema ümber – ei, mitte seepärast, vaid seetõttu, et tema armastus on suurem kui kartus. See lähedase inimese hoidmine ja mure sõbra pärast tõrjub temast eemale hirmu. Võõras küsib hoopis: „Keda sa otsid?“

Me märkame erinevust Maarja kõnes juhtunu kohta jüngritele ja inglitele. See on küll praktiliselt sõnasõnalt sama salmis 2 kuulduga, kui Maarja kirjeldas olukorda Peetrusele, öeldes „Nad on Issanda hauast ära viinud ja me ei tea, kuhu nad on ta pannud.” Kuid inglitele vastates on üks oluline asi muutunud. Maarja ütleb nüüd: „Nad on minu Issanda ära viinud ja mina ei tea, kuhu nad on ta pannud.“

Aga enne kui ta kuuleb vastust, seisab üks mees tema taga. Maarja pöördub! Ta ei karda, aga ta ei tunne seda meest. See ei ole ainus kord Uues Testamendis, kui Jeesuse kõige lähedasemad ei tunne teda ära. Emmause teel kõndinud ja Issandaga vestelnud jüngridki ei tundnud teda ära. Küllap seisis ülestõusnu muutunud kujul nende ees, muutumine ei olnud toimunud mitte ainult vaimselt vaid ka füüsiliselt. Ja just seetõttu ei rõhuta evangelist Johannes ülestõusmise sündmuse eripära, vaid vajadust, et jüngrid peavad looma ühe täiesti uue suhte Jeesusega. Ülestõusmise-eelne ei ole piisav ning äratundmiseks on vaja uut suhet ja uut äratundmist – uut taipamist! See on just see uus suhe Jeesuse ja jüngrite vahel, meie ja Issanda vahel, mida Jeesuse lahkumiskõned meile meenutavad. Seetõttu kõnetab ülestõusnud Jeesus Maarja Magdaleenat uuesti ja nimepidi – esmakordselt ülestõusnuna –, kasutades tema nime. See isiklik nimepidi kõnetus sunnib Maarjat pöörduma, muutma oma vaadet ja suunama pilku eemale hauast! Ning kinnitama oma vaate Issandale. Selle kõnetuse ning pöördumise kaudu kõnetab Jeesus Maarjat tema isiksuse kõige sügavamas sopis ja ta kõnetab tema usku. Maarja pöördub ning vastab sellele kõnetusele, sest nimepidi kõnetusest ja küsija häälest tunneb ta kõneleja ära. Sest ta on nagu lambatall, kes tunneb oma isanda häält (Jh 10:3–4)! Ta pöördub ümber ja ütleb „Rabbuuni“! See on ainus kord Johannese evangeeliumis, kus seda kõnetust kasutatakse. „Rabbuuni“ on väljend, mida kasutati palvetes Jumal poole. Kindlasti on just see pöördumine Maarja Magdaleena usutunnistus, et tema ees seisev Jeesus on Issand ja Jumal – samuti nagu apostel Toomas mõned salmid hiljem Jeesusega kohtumisel ütleb: „Minu Issand ja Minu Jumal!“

Jeesus ei lase Maarja Magdaleenal end puudutada nagu ta tegi Toomaga. Inimesed on erinevad ja nii ka nende usk ja suhe usku. Maarja juures oli ilmselgelt olemas suurem küpsus uskuda ja tunnistada kui Toomal. Maarja ei vajanud selleks, et uskuda, midagi käegakatsutavat, erinevalt Toomast, kes vajas puudutuse ja nägemise kogemust. Maarja usk oli suur ja suurem. Aga siin on lisaks peidus veelgi sügavam tõde: Jeesus tahtis aidata Maarjat tema uue suhte loomisel ülestõusnud Jeesusega, ta ei lubanud Maarjal tavalisel, inimmeeltele allutatud viisil liikuda nende suhetes ja oma usus. Kõik pidi olema uus, ka puudutus kuulus vanasse suhtlusse!

Jeesuse missioon on lõppenud ning Maarja ei pea teda embama ega võidma enam tema jalgu. Maarja saab uue ülesande: ta peab minema jüngrite juurde ja jutustama neile, olema sõnumitooja Jeesuselt! Ainus, mida sõnumitooja saab teha, on jagada teistega seda, mida ta teab tõsi olevat. Me kipume ehk tihti unustama seda, mida sõnumitooja teha ei saa – vahendada või jagada oma kogemust! Maarja sõnum kaaslastele ja meile oli, et Jeesus on elus ja elav, kuid suhte temaga peab looma igaüks ise. Aga Jeesuse esimeses sõnumis Maarjale on midagi veel olulisemat. Selles väljendub uus vahekord iga inimese ja Jumala vahel. „Mine mu vendade juurde ja ütle neile“ – pangem tähele, vendade, mitte jüngrite juurde! Ja enamgi veel – ütle neile, et ma lähen tagasi oma Isa ja teie Isa, oma Jumala ja teie Jumala juurde!

Küllap on kirik läbi aastatuhandete võidelnud mõttega, et ülestõusnud Jeesuse esimene vestluskaaslane ja sõnumitooja oli naine. Kirikus on ikka vaieldud, kas avalikult patune Maarja Magdaleena, kellest Jeesus seitse kurja vaimu välja ajas (Lk 7:37) ning kes sellest alates Jeesust jüngrina järgis, on seesama naine, Laatsaruse õde, Maarja Betaaniast, kes Jeesuse jalgu kalli nardisalviga võidis ja oma juustega tema jalgu kuivatas. Või on olemas veel kolmaski Maarja. Kirikul on ikka olnud raske nõustuda, et „avalikult patune“ võis olla see, keda ülestõusnud Issand esimesena kõnetas ja väärikate jüngrite juurde sõnumiga saatis. Küllap üks osa sellest raskusest on kiriku enese uskmatusel ja võimetusel võtta tõsiselt Jeesuse sõnu pattude täielikust andeksandmisest ning lunastusest. Kõik evangeeliumid aga tunnistavad, et Maarja Magdaleena oli üks neist vähestest ustavatest, kes trotsis oma hirmusid ja seisis Jeesuse risti all koos tema lähedastega. Seepärast kutsuti Maarja Magdaleenat apostola apostolorum – apostlite apostliks. Neid on ainult üks! Sest ta on ainus, kelle Jumal saadab kahel korral oma jüngrite juurde otsustava sõnumiga – peale selle kui ta oli olnud tühja haua juures ja nüüd, kui ta oli kohanud Ülestõusnut!

Mida tähendas Maarja Magdaleena kohtumine Jeesusega temale enesele ning jüngritele, nii paartuhat aastat tagasi kui täna, meile? Selles on palju olulist ja tähelepanuväärset! Vastamiseks küsigem: mis sündis ristilööduga pärast haudapanekut kuni ülestõusmise hommikuni? Apostlikus usutunnistuses öeldakse „alla läinud põrguhauda“. Joseph Ratzinger on selgitanud Jeesuse põrgus minekut: „Kannatuse sügavaim põhjus pole mitte füüsiline valu, vaid äärmine üksindus, täielik mahajäetus“, hirmus meeleheide ja „õudus – see, mida teoloogia nimetab „põrguks““. Sinna viib meid „uks, millest saame vaid üksi läbi minna: surma värav“. Seepärast on ka „Vanas Testamendis ainult üks sõna põrgu ja surma tähistamiseks, sõna šeol: need on viimselt identsed. Surm on täielik üksindus. Kuid see üksindus, kuhu ei saa enam tungida armastus, on põrgu.“

Kuigi me oleme koos kogudusena, siis ometi on igaühe meie elus hetki, kus me peame isiklikult kohtuma ja tunnistama oma surelikkust. Me keegi ei pääse sellest, kuid me võime õppida teistelt inimestelt, nende kogemustest ning saada täiskasvanumateks oma usus ja mõtlemises. Me võime ja peame üksinda saama osa Jeesuse käigust surmavalda, teades, et nii surm kui põrgu on võidetud ning et keset surelikkust on uus elu.

Üksinda ühe värske haua ees seistes võime me pöörduda teiste inimeste poole ja kogeda nende jagatud armastust. See armastus Issanda vastu, mis tõrjus ära kartuse Maarja elust, ehitas omamoodi silla üle tema isikliku surelikkuse. Tema armastus avas ta silmad usus nägema seda, millel siin elus on tõeliselt tähendust. Selleks oli vaja tühja hauda. Maarja jätkas oma elu tavalise inimesena oma igapäevastes tegemistes siin maailmas, kuid surelikkus oli tema jaoks ületatud. Ta alustas elu igavikus juba selles maailmas. Maarja jätkas oma elu muutunud jüngri ja kristlasena. Idakiriku traditsioon kinnitab, et ta elas elu lõpuni Efesoses, töötas seal koguduses ning ka suri seal. Tema säilmed olla reliikviatena viidud 886. aastal Konstantinoopolisse ning neid säilitatakse seal. Lääne kirikliku traditsiooni järgi kolis ta koos oma venna Laatsaruse ja teiste kaaslastega Prantsusmaale, Provence’i ning ta jäi oma elu lõpuni La Saint-Baume’i, kus tänapäevani on temale pühendatud kirik.

Olgu milline tahes väide tõene, kohtumine elava Issandaga muutis Maarja Magdaleena elu alatiseks. Ja me võime uskuda ning kogeda, et just sedasama osa on Issanda kohaloleku kaudu valmistatud ülestõusmispühal ka meile. Peetrus kirjeldab selliseid uskujaid sõnadega „keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste.“ (1Pt 1:8–9).

Suurel reedel me kuulsime, et Jeesuse kannatuse mõte ei olnud õpetada meid kannatama ja surema, vaid Jeesuse surma ja ülestõusmise taga on kutse tõeliselt elamisele. Kogu kristliku kuulutuse mõte on selles, et oma surma ja ülestõusmise läbi on Jeesus taastanud meie õige vahekorra Jumalaga ja me võime alati otsast peale alustada! Ka siis, kui me Jeesuse ülestõusmise saladust terves selle suuruses iialgi ei suuda taibata. Just sarnaselt apostlite apostli Maarja Magdaleenaga!

Õnnistatud usku kõikideks eelolevateks aastateks, päevadeks tundideks ja hetkedeks! Aamen

 

Tiit Pädam (1958), dr. theol., on EELK Stockholmi koguduse õpetaja ning õppejõud Uppsala ülikooli teoloogiateaduskonnas.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English