Te olete ju lugenud Alexandre Dumas’ kultusromaani „Kolm musketäri“? Ja kõiki sellele järgnevaid, üha lahjemaid lugusid? Enam-vähem kõik enam-vähem kirjaoskajad on. Selles epopöas on üks koht, mida ma iial ei unusta. Inglismaal käib võitlus kuningriiklaste ja vabariiklaste vahel. Kodanlaste esikäsi raudne Cromwell on võidukas. Aasta on 1649. Prantsuse kuninga eliitväeossa kuuluvad kuninglikud musketärid püüavad vabastada ja päästa hukkamisele viidud inglise kuningas Charlesi. Nad ei ütle, et nad on võõras sõjas, ei ütle, et see pole meie kuningas. Neil on üks usk, üks seisus, üks unistus. Nii oleme meiegi oma Kuninga teenistuses ka siis, kui osaleme teiste vürstide vahelistes lahingutes, sageli erinevatel pooltel. Kuidas siis jääda truuks, on igapäevane küsimus.
Aga tagasi 17. sajandisse. Üks meestest ootab ikka veel oma hetke tapalava all, et päästa, kui selgub, et päästeaktsioon on läbi kukkunud. Uhke kuningas painutab oma pea tapakirve alla ja sosistab oma ustavale aadlikule ühe sõna. See sõna on remember. Mäleta. Aadlimehest musketäri laubale langeb piisk kuninglikku verd. Ma ei tea, kas see on juhus, et sama sõnaga algab paastuaja teise pühapäeva antifoon ehk vastulaulu psalm: „Meenuta, oh Issand, oma halastust ja heldust.“ Kuningas võis alata ka palvet. Sel juhul pöördus ta Jumala poole. Sama sõna on sajandite eest valitud paastuaja teise pühapäeva ladinakeelseks nimeks – Reminiscere.
Mälu teeb meist inimesed. Mitte bioloogilised inimesed, vaid kulturoloogilised. Mittemateriaalne kultuur on kollektiivne teadvus, hoidev ja töötlev, sünteesiv ja analüüsiv intellekt. Kultuuriruumi võib määratleda kui üldise mälu ruumi, st ruumi, mille raames mingid üldised tekstid võivad säilida ja aktualiseeruda. Mäluruum on kahtlemata subjektiivne ja ideoloogiline. See tähendab, et see on värvitud tunnetest, hoiakutest ja eelarvamustest. Kus meie mälu üles ütleb, seal lõppeb meie võime luua seoseid, seal tardub elu, lõppeb inimene. Huvitav, et võime mäletada ka seda, mida pole ihusilmaga näinud, nagu seda kuninglikku veretilka tapalava laudade vahelt.
Pöördumine „mäleta“ või „meenuta“ on seega vähemalt kahesuunaline. Me ütleme seda Jumalale, ütleme seda endale.
Inimesed, kes väidavad, et me oleme või ei ole kristlased, räägivad kultuurist ja mälust. Usust räägitakse vähem. Kultuuri osas on kristlus tekstide (infoühikute) mõjul moodustuv ja osalt materialiseeruv kogum. Selle kõige ilmsemaks tunnistuseks on Euroopa katedraalid. Taevasse osundavad tornid sosistavad, ohkavad ja kisendavad: „Mäleta, meenuta!“ Mul on üks foto Niguliste põlemisest: tornikiiver kaldus küljele, murdus ja jäi rippu, nagu murtud tiib. See on ka pilt murtud mälust.
Inimesed on inimesed, seega paradoksaalsed. Nad paluvad Jumalalt mäletamist ja unustamist, põgenevad Ta eest ja käivad Tal järel, nad ei lase Jumalal rahus pirukaid ja planeete küpsetada, kisuvad Teda põllepaeltest ja värisevad, kui Ta neid korrale kutsub, nad ihalevad Ta hellust ja kardavad Ta paitust, nad on Temaga hädas ja nad ei saa Temata hakkama.
Üks on selge: nad tahavad, et Jumal mäletaks, et Ta on mitte ainult õiglane, vaid ka hea, ja unustaks, et inimesed pole sageli ei seda ega teist. See on tänase Taaveti laulu sisu. Mäleta. Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest! Ära tuleta meelde mu nooruse patte ega mu üleastumisi; mõtle minule oma heldust mööda, oma headuse pärast, oh Issand! Kuningas Taavet laliseb nagu imik, kuliseb nagu kutsikas, ta on valmis läbi surmavalla minema, et kogeda armu.
Tuhat aastat hiljem istub üks mees oma lähedastega Jordani jõe läänekaldal, kaananlaste maal, endises Foiniikias, eemal Jeruusalemmast, templist ja sealsest valitsevast korrast. See on tänane Süüria. See on Tüürose linn, kus Paulus leiab juba eest kristliku koguduse, mille järeltulijad kannatavad täna nii suurriikide ekspansiivse poliitika kui islamisõdalaste terrori all. Aga esimese sajandi kolmekümnendatel aastatel on seal suhteliselt rahulik. Aleksander Suure hävitusretkest, mis kunagise saarlinna hävitas, on möödas ca 360 aastat, pagendatud rahvas on asendunud uusasukatega, kunagine saar on ühendunud maismaaga, piirid on teised. Tõupuhtuse idee tundub siin naljakas. Ometigi viitab mees esialgu sellele, mis inimesi eristab.
Matteus mäletab Kaananimaa naise karjeid ning neid moodustavaid sõnu täpselt: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.“ (Mt 15:22) Ent Jeesus ei vastanud talle sõnagi. Ta jüngrid astusid ta juurde ja palusid teda: „Saada ta minema, sest ta kisendab meie taga!” (Mt 15:23 )Tema vastas: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.” (Mt 15:24) Aga naine tuli, heitis ta ette ja ütles: „Issand, aita mind!” (Mt 15:25)
Jeesus vastas: „Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.” (Mt 15:26) Ent tema ütles: „Ei ole küll, Issand, ometi söövad koerakesed raasukesi, mis nende isandate laualt pudenevad.” (Mt 15:27) Siis Jeesus vastas talle: „„Oh naine, sinu usk on suur! Sündigu sulle, nagu sa tahad!” Ja ta tütar paranes selsamal tunnil.“ (Mt 15:28)
Tegelikult ei vasta Jeesus palvele kohe. Ta vaikib. Me ei tea, miks Ta sulgub enesesse, aga Tema õpilasi häirivad naise karjed. Kannatusi ei ole ilus vaadata. Meeleheidet – ka võõrast – on raske taluda. Kas ka Jumalal? Mingil kombel avaneb siin Jeesuse inimlikkuse mustem pool: ta ei taha kuulda kannatust, ta ei taha jätta oma mõtisklust, mäletamist ehk, ei taha siseilmast välja tulla. Ta vastab hoopis oma õpilastele: „Mind ei ole läkitatud muude juurde.“ Siin pole kohta hilisemale üleskutsele: „Minge ja tehke järgijateks kõik rahvad.“ Kas see on armu piiramine?
Me ei tea ka seda, mis vaevas Kaanani naise tütart. Kurjad vaimud võib tõlkida ka šaakaliteks: šaakalid rebivad teda hirmsasti. Kired? Inimesed? Haigused? Enamasti peetakse kurjade vaimude tööks meelepetteid ja vaimuhaigusi. Küll aga teame, mis ravis nii ema kui lapse kui jüngrid. See oli Jeesuse vastus. Vastama pani aga naise usk.
Aga kas see on kõik? Miks te ei küsi, mis pani naise hüüdma? Mis tegi ta hüüde arusaadavaks? Miks Jeesus ei jäänud enesevaatluse juurde, miks ta andis järele? Ma ütlen: ta mäletas. Ta meenutas oma olemust. Ta meenutas oma missiooni, millega ta oli üks ehk samane, ta mäletas oma Isa ja see sai temas ilmsiks. Jeesusel on kaks loomust: jumalik ja inimlik. Seepärast on ta nii Taaveti poeg kui ka Jumala Poeg. Missioonis ehk maises elus saavad need üheks. Meenutades seda, mis on suurem kui kultuur, mis on enam kui instinkt, mis on rohkem kui liha, adutakse Jumalat. Ja Jumalalt ootab inimene enam kui õigust. Me ootame halastust. Halastus lubab meil uskuda, aga terveks teeb armastus.
Armastus oli see, mis pani naise hüüdma. Armastus oli see, mis ajas välja kurjuse šaakalid. Armastus oli see veretilk, mis langes tapalava all seisva aadlimehe peale kuninga vabatahtlikult painutatud kaelast. Ja armastuse veretilgad on need, mis ootavad meid armulauakarikas. Võta ja söö, see on minu ihu. Võta ja joo, see on minu veri.
Aamen.
Avo Üprus (1954) on Tallinna Peeteli koguduse õpetaja ja EELK Konsistooriumi diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse juhataja.
