„Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud. Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat. Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu. Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas. Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.” Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad. Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele. Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele, ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi. Peetrus aga tõusis püsti ja jooksis hauakambri juurde, ja kui ta kummargil sisse vaatas, siis nägi ta üksnes surilinu. Ja ta läks ära, endamisi imestades sündinu üle. (Lk 24:1–12)
Numeroloogide ja hiromantide tähelepanu võib juhtida tänasele kuupäevale: 31313. [31.03.2013 – Toim.] Päris huvitav, kas pole, aga annab see midagi tänasele päevale juurde? Õige eesti mehe jaoks kindlasti mitte. Muudkui lobisetakse aegade muutumisest, aga kuuldud lugu on justkui õpikunäide selle kohta, kuidas seesama tõsine eesti mees suhtub ristiusku – naiste loba ja juudi muinasjutt. Kui eesti mees pistab nina üle kirikuukse, siis näeb kah üksnes surilinu ja muud vana kola. Nüüd tuleb välja, et juba apostlid olid õiged eesti mehed.
Teisalt, kuidas saakski uskumine meie jaoks olla lihtne, kui see polnud seda isegi nende jaoks, kes olid Jeesust isiklikult tundnud ja tema jalge ees istunud ning õppinud. Või siis üksnes istunud. Alles kuulsin, et umbes 5% inimeste teadmistest pärineb koolist. Ega seal õppimise pärast käida, ikka seltskonna ja lõbustuste pärast. Ning kas need haual käinud naisedki uskusid, ehk vahendasid üksnes kuuldut-nähtut kontrollimaks, millist vastukaja see äratab.
Tinglikult oleme ju täna täpselt samas olukorras. Minul on see naiste roll, tulen suure jooksuga, nutuvõru suu ümber: „Vaadake, haud oli avatud ja tühi!“ Muidugi ei kavatse ma mingeid ennatlikke järeldusi teha, lihtsalt konstateerin fakti. Et keegi mind lihtsameelseks pidama ei hakkaks. Muide, sündmuskohal viibis kaks valges ülikonnas kodanikku. Kust mina tean, kes nad olid! Võib-olla suvitajad. Või kalmistuameti inspektorid. Või meditsiinitöötajad. Ma ei taha selle kõigega midagi öelda, aga lubage mul nimetatud kodanikke tsiteerida. Mul on see kusagile kirja pandud. Käes: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud.“ (Lk 24:5) Tsitaadi lõpp.
Teie olete nüüd need Jeesuse üksteist õpilast ja „kõik teised“. Apostlite sõbrad, sugulased, tuttavad. Teil tuleb kujundada arvamus, millega on tegemist. Hmm… Laibarööv? Segadus hauaplatse puudutavas dokumentatsioonis? Sõnumitooja kurbusest või alkoholi liigtarbimisest tingitud ajutine meeltesegadus? Peab ju olema mingi ratsionaalne seletus. Tjah, õige küll, siin on üks pisike konks. Tsiteerin veel kord haual kohatud kodanikke: „Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas, öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.“ (Lk 24:6) Nii et ta ennustas ise, et midagi sellist juhtub. Aga äkki on see lihtsalt mingi veider nali. Kahtluseks jääb ju ikka ruumi.
Lootus on lollide lohutus ja eks me üsna lolliks oleme tehtud selle tühja haua ees. Igatahes saate vast nüüd aru iga pastori, kuulutaja hädast, kes peab tõusma koguduse ehk Jeesuse õpilaste ette ja taas kord teatama, et haud on tühi. Samas arvestades, et kuulajad ei tarvitse uskuda – mingi naiste loba ja juudi muinasjutt. Sest on palju muid võimalusi, kuidas toimunut seletada. Miks peaksime uskuma seda lugu, seda kõige vähetõenäolisemat versiooni?
Vastus on paraku seotud sellega, mida me üldse otsime siin ilmas. Jumala, loomise, ülestõusmise eitamine ei lahenda mitte midagi, vaid tekitab üha järgmisi küsimusi. Usk, et elu ja teadvus on pelgalt juhus, tekitab meie mõtlemises vähemalt sama suuri vastuolusid kui usk ülestõusmisse. Võib deklareerida, et me ei tahagi elada igavesti, vaid surra korra ja lõplikult, aga miks näeme siis nii palju vaeva, et miski meist ometi püsiks. Me saame väga hästi aru, et kõnelus igavesest elust ei viita väljavaatele kunagi lõputult vegeteerida, vaid et meie rahutus võib leida leevenduse ja meid painavad küsimused vastuse. Ja see peaks meile minema korda. Kui võtame lugu tühjast hauast ja ülestõusmisest pelgalt naiste loba ja juudi muinasjutuna, kui eitame selle võimalikkust, siis eitame iseennast. Ja kui võimalikkuse loeme tõeks, siis miks mitte pidada tõeks, et Jeesus tõusiski surnuist ja kunagi meiegi. Kui see aitab meil olla rohkem elus ja inimlikum, siis miks mitte tunnistada tänagi taas, valjuhäälselt „Kristus on üles tõusnud, ta on tõesti üles tõusnud!“ Aamen.
Jutlus on peetud 31. märtsil 2013 Tartu Jaani kirikus.
Urmas Petti (1965–2016), dr. theol., oli Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo dotsent ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.
