Arhiiv

Merepõhja värvid (nr 219/ 19.2.2016)

Foto: Kerstin Kask

Foto: Kerstin Kask

On hämmastav, kui mitmekesiseks ja värvikirevaks on Jumal loonud maailma peidetuimadki paigad. Milliseid kirkaid toone ja fantaasiat võib leida ookeanisügavustes – kohtades, kuhu inimpilk miljonite aastate vältel vaevalt seda rikkust on imetlema pääsenud. Looja pole värvidega koonerdanud sealgi, kuhu valgus vaid harva tungib ning kus värvid põhilise osa ajast vaid potentsiaalselt, asjade olemusena olemas on, oodates valguskiirt, mis neil tegelikuks laseb saada.

Eestlase praktilisele meelele võib niisugune priiskamine lausa arutuna tunduda. Seda eriti meie kliimas, kus traditsiooniliselt talveks nimetataval aastaajal õue vaadates meenub lapsepõlvekodus kapil seisnud mustvalge teleri pilt. Kuude kaupa sellise pildi sees elades võivad värvid kergesti ununeda ja meie maailmanägeminegi must-valgeks muutuda. Võib-olla on must-valges maailmas lihtsam elada. Liiga palju värve, liiga palju informatsiooni ja lahendamatuid võrrandeid teevad elu tõesti keeruliseks. Ent liigsed lihtsustamised piiravad meie pilti mitte ainult ümbritsevast maailmast, vaid ka Jumalast. Lahterdamine ja sildistamine ei võta tõsiselt Tema lõpmatust. Värvikirevus on Looja töö ja Ta laseb sellel siin maailmas eksisteerida.

Seda kirevust ja keerukust aitab taibata ka tänases Kirik & Teoloogia numbris artikkel „Islam ja islamid“, milles Elo Süld tutvustab islami 1400 aastase ajaloo erinevaid tahke ning selle usundi mitmekesisuse tagamaid. Ta tõdeb: „Arvestades erinevaid sunniitide koolkondi, šiiitide autoriteeditruudust, erinevaid arvamusi Koraani interpreteerimisel, alalist konflikti erinevate islami suundade vahel, või vastupidi, ka avatust ja dialoogi erinevate kogukondade vahel /…/, tuleb tõdeda, et ei ole n-ö „seda islamit“, vaid on mitu islamit.“ Kui veel mõned aastad tagasi võisime seda kirevust endast olgu siis huvi- või ajapuudusel eemale tõrjuda, siis nüüd on süvenemise alternatiiviks vist küll ainult jaanalinnu elulaad.

Kristlaste vastutuse üle selles science-fiction’i ehk hoiatusnovelli-laadses maailmas mõtiskleb oma jutluses Ülo Liivamägi, mõtestades prohvet Jesaja suu läbi kõlanud kutset Issandale meeldivaks paastuks. Muutuste virr-varris seistes küsib ta: „Mida teeme meie? Me oleme Jumala poolt paigutatud sellesse maailma ja me ei saa vaid vaadata, millal see tsivilisatsioonirong kuristikku kihutab. Kas me seda soovime või ei, aga meiegi peame oskama kohanduda selle Looja stsenaariumiga ning leidma üles, milline on meie roll siin maailmas, mõistma, kuidas saame seda maailma tasakaalustada. Tasakaal on katastroofiliselt paigast ära…“ Ent mitte maailma ei kutsu Liivamägi üles päästma, vaid inimest, ja ainsaks väeks, mis meil selleks antud on, on hääbumatu armastus (1Kr 13:8).

Selle üle, et inimlik panus jumaliku kutse täitmisesse – rõõmusõnumi kuulutamisse – võib olla värske, värvikas ja tänapäeva inimest kõnetav, rõõmustab oma arvamusloos Janek Mäggi, tõstes esile EELK uut kodulehte. Puhta tuule vihinana tunnetab ta nii selle ülesehitust kui ka värsket keelekasutust ja leiab, et traditsioonilise kiriku puhul on selline nooruslikkus eriliselt kiitust väärt. Sest „kaasaegne religioon ei saa olla kinni ajas, mis õitses teises hingamises, meeleolus, stabiilsuses, tehnoloogias. Meie kirik peab ennast ise puhastama iga hea teo jaoks, mis on võimalik siis, kui me räägime inimestega keeles, millest nad aru saavad.“

Selge see, et suurte muutuste ja ebakindluse keskel pakuvad meile turvatunnet asjad, mis ei liigu ega muutu, sest nende küljest saame tugevasti kinni hoida. On hea, kui oskame vahet teha asjadel, mis muutuda võivad või isegi muutmist vajavad, ning neil – või õieti sellel ühel –, mis vankumatuks jääb. Nõnda lausub ka Janek Mäggi: „Evangeelium kui kalju, mille varjus tõmbetuultes püsti jääda, on loomulikult alles. Tuleb talt vaid tolm pühkida ja tema sära lööb pimedusse valgusvihu.“ Selles valgusvihus hakkame me nägema ka kirkaid värve ning võime imestada Jumala priiskava armu üle, mida Ta ka sügavaimas merepõhjas koomale pole tõmmanud.

 

Tänases numbris:

Elo Süld, Islam ja islamid.

Janek Mäggi, Virtuaalne tolmulapp tegi pildi selgeks.

Ülo Liivamägi, Armastuses meie kõrval (Js 58:1–9).

Lisaks täiendus rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

 

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

• Vaata ka 2011.–2015. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia  väljaandmist toetama!

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English