Seal, kus hävitatakse, võtab maad surm. Seal, kus ei mäletata, võtab maad unustus. Elu hävi(ta)mine ja olemas olnud elu unustamine. Ehk on see parim viis, kuidas inimene või inimesed olematuks teha – panna nad vihkama oma minevikku ja saatust, panna nad selle pärast piinlikkust tundma, nii et nad ise tahavad oma päritolu unustada. Inimese mälu ja mälestuste ning inimese kui mälu ja mälestuse unustamine kindlustab selle, et unustatut tulevikku edasi ei kanta.
*
Vanaisa Zisskindi seinal ripub kell, mis ammu enam ei osuta hetkel valitsevale ajale. Tütretütar on tahtnud talle küll uue kinkida, ent on selle iga kord unustanud. Unustanud, et vanaisa seinal ripub kell, mis osutab sõjaeelsele Ukraina linnale, sõjaaegsetele tapatalgutele ning sõjajärgsele nimeta tühjusele. Meile jääb tähelepanuta, et meid ümbritsevad inimesed elavad erinevas aegruumis – erinevas ajas, erinevas paigas, erinevas olukorras. Kas osatakse üksteist kõnetada ja üksteist kuulata, kui erinevus on niivõrd suur? Mingil määral küll, sest meie ühine pidepunkt on see, et oleme ühel või teisel viisil siin ja praegu. Sellise määratusega võib aga see oskus piirduda. Ning edasi? Edasi on igaühe oma elu eraldi saartel, mida lahutab ületamatu kuristik. Ületamatu, kui ei ehitata ühendusi.
Vanaisa Zisskind räägib ikka ja jälle, ei tea mitmendat korda oma mälestustest elust Ukrainas, eriti oma pojapojast Mendelest – tema noorest elust, tema andekusest, sellest, milline geenius ta oli, enne kui ta 12-aastaselt vaenlaste kätte sattus. Zisskind ise peab oma jutte mälestusteks, teised peavad neid pettekujutelmadeks, sest pole ta ju kunagi Mendelet kohanud mujal kui foto peal. Zisskindi ainsad alles jäänud lähedased – tütar ja tütretütar – peavad seda vanadusnõtruseks. Surma, sõda, õudu täis minevik, millega vanamees hakkama ei saa. Zisskindi tegeliku mineviku asemele on tekkinud kujutletav minevik ja tegelikkusest – kella liikumisega kaasas käivast tegelikkusest – lahutatud olevik. Näeb ta ju ka oma täiskasvanud ja juba abielus tütretütart ikka kui väikest last, kes istub tema põlvel ja kuulab tema lugusid. Vanamehe suutmatus nii olevikku kui minevikku näha nii, nagu see on ja oli, või tema lähedaste suutmatus tajuda seda aegruumi, kus vanaisa elab, seda aegruumi, kuhu tema elu on kinni jäänud? Aga kuidas võikski tal olla aja taktis kaasa liikuv elu, kui tema elu on hävitatud ja unustatud? Töö, mida vaenlased alustasid, põletades tuhandete elud tuhaks, lõpetavad teised siin ja praegu unustades, unustades selle, et tuhas oli elu ja tuhast võib tõusta elu. Võit on antud surmale ja unustusele ning neile, kes on inimestena seda katku levitanud.
Mälukaotus, mälestuste unustamine annab maad surmale salakavalal kujul – nii, et me selle võimu tähele ei pane. Elu, mida väljendab inimene oma kehalisel kujul, on aga keerulisem unustada kui mälestusi. Inimene kui mälestussammas ei luba unustada, ta tuletab oma olemasoluga meelde seda, kes ta on ja kust ta pärit on. See, et ta on, ei luba unustada, kes ta on, milline ta on ja kuidas tema tajub tegelikkust. Zisskindi tütar ja tütretütar küll püüdsid unustada oma päritolu ja minevikus osakssaanut ning elada vaid siin ja praegu, elada tõotatud maal tõotatud elu, kuid vanaisa, kes on elus ja räägib, ei luba täielikult unustada. Tema on ellujäänu, kelle vaim on ehk küll hävitatud, kuid keha mitte ning oma kujuga, sellega, et ta on elus mälestussammas keset unustust, ei luba vaenlasel tööd lõpule viia ning tuletab meelde – tuletab meelde mitte hävitamist, vaid et temal oli elu ja tema pojapojal, geeniusel, oli elu ja lootus! Tema mälestused elust ja elavast on vastuhakk sellele, et temas ja kogu tema põlvkonnas nähakse surmalapsi ja ohvreid.
Meie tegelikkusetaju on vähemalt osati määratud selle kaudu, kuidas me asju ja elusat nimetame ja esitame. Kas surmalaps, ohver, elujõuetu ja vaimunõrk või ellujääja, võitja, alalhoidja ja mälu edasikandja. Mendele on „geto nimi, kole ja õudne“, see ei kanna õiget ja puhast viidet rahvusele; laps, kes sellist nime kannab, ei saa olla armastatud. Menahem on nimi, mis „haiseb vana aja järele“, see on pärit diasporaast; Menahemi-nimeline poiss on lühike, nõrk ja halva välimusega. Ehud on aga nimi, mis sobib uueks alguseks, kus mälestused getost, diasporaast ja allasurutusest on unustatud. Nimetamises üldisemas tähenduses ning pärisnime andmises peegelduvad erinevad tegelikkused, mida inimesed endaga kaasas kannavad ja mille kaudu ühist tegelikkuseruumi loovad. Kui nimetada vaid uute sõnadega ja kaotada side juba olemas olevaga, lõigatakse läbi sidemed oma minevikuga, eitatakse ennast. Eneseeitus on selle vaenlase võit, kes sind ihaldab hävitada. Ka Zisskindi tütar jõudis mõistmiseni, et mitte Zisskind ei kannata mälukaotuse käes, vaid kõik teised, sest just nemad eitavad oma minevikku, oma juuri, endale määratud identiteeti ning eelkõige elu, mida vaenlased püüdsid tuhaks muuta, et ei jääks alles isegi mälestust.
Kas just meile vanemate poolt antud nimi, kuid igal juhul see, mis on öeldud kõigega, mida meie nimi endas kätkeb, määrab meie koha ja aja elus ning meile antud aegruumi. Zisskindi tütres ja tütretütres on öeldud see, et nad on Zisskindi lapsed ja kannavad tema elu endaga ühel või teisel viisil kaasas. Tahtmatus seda endaga kaasas kanda võtab Zisskindilt elujõu, sest tema elu ei kanta edasi. Mälestused elust jäävad pettekujutelmaks, vanadusnõtruseks ning nii on nad kirjutatud unustuste hõlma. „Ja sina – sul on häbi anda oma pojale nimeks Mendele, et see ei meenutaks sulle, et olid juudid, keda kutsuti selle nimega. Sa usud, et tema nime peaks maa pealt minema pühkima. Et mitte jälgegi sellest alles ei jääks… […] Oh lapsed, lapsed, te ei tea, mida te teete… Te lõpetate töö, mille Iisraeli vaenlased alustasid. Nemad võtsid maailmast ära kehad, ja teie – nime ja mälestuse… Mitte mingit jätku, tunnistust, mälestust ega nime. Mitte jälgegi…“
*
Seal, kus hävitatakse, võtab maad surm. Seal, kus ei mäletata, võtab maad unustus. Inimese elu on küll kaduv, kuid igaühe elu saab alati keegi edasi kanda. See on vajalik mitte ainult siis, kui elu hävitab vaenlane, vaid igal juhul – et kellegi elu ei muutuks olematuks. Surm ise ei ole vaenlane, millest võitu saada, kuid elu ise on väärt, et seda hoida. Kui aga surm on vaenlase tööriist, siis seda enam on kohustus mäletada mitte surma, mida vaenlane tõi, vaid elu, mille ta võttis. Holokausti mälestuspäeval, 27. jaanuaril loodan, et läbi õuduse koorma, mis varjab nii pääsenute kui hukkunute eelnenud elu, on siiski nende eluvalgus nii eredalt paista, et seda suudame meeles hoida ja edasi kanda. Vähim, mida me teha saame, on näha elu temas, kes oli surmale määratud – andmata võitu surmale.
Arvamuslugu on kirjutatud Iisraeli autori Aharon Meggedi jutustusele „Jad vašem” toetudes.[1] (Tõlkes ilmunud: Megged, Aharon. The Name. – Facing the Holocaust: Selected Israeli Fiction. Toim. Gila Ramras-Rauch, Joseph Mincham Melkman. Tõlk. Minna Givton. Philadelphia: Jewish Publication Society, 1985, 21–36.)
[1] Väljend ‘jad vašem’ on saanud tuntuks Iisraeli holokaustimuuseumi nimena ning on pärit Piiblist, Js 56:5 „Neile ma annan oma kojas ja oma müüride vahel mälestusmärgi ja nime [jad vašem], parema kui pojad ja tütred: mina annan neile igavese nime, mida ei saa hävitada.“
Karin Kallas (1992), Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane, on õppinud judaistikat Paideia instituudis (European Institute for Jewish Studies in Sweden) ja on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
