Esiletõstetud lood

EELK vaimulike konverentsi jutlus (Mt 13:53–56)

Joel SiimHead sõbrad.

Ma imestan praegu tõsiselt. Imestan selle üle, et seisan täna siin teie ees ja mulle on usaldatud võimalus pidada täna hommikul jutlus peapiiskopile, kolmele piiskopile ning rohkem kui sajale ametivennale ja -õele.

Ma imestan selle üle väga, sest kunagi puudusid mul selleks eeldused. Olen mingil põhjusel viimasel ajal sageli meenutanud ühte veebruarihommikut 23 aastat tagasi. Koos paljude klassikaaslastega otsustasime tol hommikul enne kunstiajaloo tundi, et läheme leeri. Tüdrukud võib-olla sellepärast, et Keila kirikus oli noor ja sihvakas praktikant Urmas Viilma. Mina ise küll arvan endal olevat olnud kaalukamaid põhjusi, vähemalt nii tahan ma täna uskuda ja näha selles sammus Jumala enda juhatavat kätt. Seda, et minust võiks vaimulik saada, ma tol hetkel ei osanud mõeldagi. Mul ei olnud üldse aimugi, mis või kes minust võiks saada. Imestan sellegi üle, kui sihiteadlikud on koolilõpetajad meie kaasajal.

See ei olnud kerge samm, mida kavatsesin astuda. Mitte, et minna tuli kirikusse. Kirikus olin ennegi käinud, veerandi oma elust olen elanud Keila kiriku naabruses ja kirikuaed oli põnev mängukoht. See oli tõsine iseseisev samm, samm ilma ühegi saatjata, samm, mida ei vanemad ega õpetajad ega keegi teine ei olnud ette valmistanud. Mäletan: pulss lõi vist küll üle 200 korra ja värisesin üle keha, kui koputasin käärkambri uksele. Ma ei tea, kas Urmas midagi märkas või mitte. Küllap olin üks paljudest kümnetest leeripoistest, kes noil aastail tema eest läbi käis. Siiski oli enda nime, sünniaja ja muu sarnase ütlemine ilma värinata hääles tõsine pingutus.

See oli kummaline aasta. Käisin leeris, lõpetasin gümnaasiumi, sügisel astusin Usuteaduse Instituuti, novembris olin juba Keila koguduse praktikant ja 1. jaanuaril 1994. aastal pidasin oma esimese jutluse. Ja täna ma imestan. Imestan, kuidas Jumal mind juhtis, suunas ja kasvatas, nii et see värisev poisike on saanud minevikuks ja tohin täna seista siin ja kõnelda oma leeriõpetajale ja ordinatsioonivennale Urmas Viilmale, kellest on saanud peapiiskop, ning paljudele ametivendadele ja -õdedele.

Head sõbrad. Ma julgen täna rääkida endast, sest Paulus on kirjutanud „Jumal on valinud need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on.“ (1Kr 1:28) Pühakirja lugedes torkab silma, et Jumal kutsub enda juurde neid, keda inimene mitte kunagi ei kutsuks. Meenutagem Moosest, kes sai rahva juhiks, kuigi ta ei pidanud ennast suuremaks kõnemeheks (2Ms 4:10). Või Jeremija, kes viitas elukogemuse puudumisele (Jr 1:6). Või Paulus, kes oli tuntud kristlaste tagakiusajana (Ap 9:21). Jumal kutsub inimeste arvates kõige ebasobivamad ja ta kutsub nad kindla põhjusega – „Et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist“ (2Kr 4:7), et kutsutu ei peaks kutsumist mingilgi kombel enda väärikuse, õpetatuse ja motivatsiooni teeneks.

Ole sa raskevõitu keelega või elus kogenematu värisev poisike käärkambri laua ees; ole sa puusepa või inseneri poeg või endine kolhoosi esimees – Jumal ei vaata sellele, kes sa olid. Inimene vaatab sellele, kes sa olid, ja leiab põhjusi kriitikaks: „Eks ta ole see puusepa poeg? Eks tema ema hüüta Maarjaks ja ta vendi Jaakobuseks ja Joosepiks ja Siimonaks ja Juudaks?“ (Mt 13:55) Nii öeldi Jeesuse kohta. „Mis võib küll Naatsaretist head tulla?“ küsib ka Naatanael Filippuselt (Jh 1:46). Aga Jumal ei vaata sellele, kes sa olid või kust sa pärined. Jumal vaatab sellele, kes sa tema Pühast Vaimust praegu oled ja kelleks sa kord veel võid saada. „Vaata, ma teen kõik uueks!“ ütleb Kristus (Ilm 21:5).

Mäletan, kuidas väikese poisina mängisin sageli kirikut. Kuna nõukogude võimu tõttu ei saanud ma lasteaiakohta, hoidis mind päevad läbi mu vanavanaema. Ta oli üle 80 aasta vana ja jäi pimedaks. 6-aastasena õppisin lugema gooti kirja, lugesin talle Piiblit ette ja laulsime koos lauluraamatust. See võis olla kummaline duett – üks vanast väetike, teine noorest nõdruke. Aga siis tulid teised, nõukogude aja „kohustuslikud“ autorid – Taxil, Kosidowski, Effel. Püüdsin sellele samale vanakesele „tõestada“, kuidas asjad „tegelikult“ on. Ta lahkus enne, kui minust vaimulik sai. Ehk teab aga nüüd, kuidas Jumal on võib-olla tema kaudu mind mõjutanud.

Andke andeks, head sõbrad, et olen täna nii palju rääkinud endast. See meenutab võib-olla mõne vabakoguduse tunnistuskoosolekut, mitte tõeliste luterlastest vaimulike konverentsi. Kuid ma ei taha sellega kiita ennast, vaid osutada Kristusele, kes on ka minus ilmutanud oma väge, kes on mind kätte saanud kõikide väliste eelduste ja „edumeelse“ kirjanduse kiuste, kui kasutada siin Pauluse mõtet kirjast filiplastele. (Fl 3:12) Kristus on mind kätte saanud, nii et minust on saanud vaimulik, kes ei pea enam kirikut mängima.

Head sõbrad. Valisin tänaseks jumalateenistuseks laulud, mis kõnelevad Pühast Vaimust ja andidest. 8. – 9. sajandil elanud Hrabanus Maurus nimetab tuntud hümnis „Veni Creator Spiritus“ Püha Vaimu „septiformis munerum ja donum Dei altissimi“„seitsmekordne varandus“ ja „kõigekõrgema Jumala and“. Püha Vaim on see, kelle kaudu Jeesus tänagi tegutseb otsekui hoolas peremees.

Evangeeliumides on mitu versiooni Jeesuse tähendamissõnast, mis kõneleb sulastest, kelle peremees on reisinud võõrsile või läinud pulma. Sulased saavad peremehelt ülesande anda pererahvale õigel ajal määratud moona (Lk 12:42). Peremehe hoolsus seisneb selles, et ta varustab sulased kõige vajalikuga, sulased ei pea pererahvast enda vahenditest ülal pidama. Jumala ees on rikkaimgi üksnes kerjus, tõdes Luther oma surmaööl. Ei – peremees annab sulaste kätte aitade, kirstude, kappide, hoidlate ja varakambrite võtmed; ta annab talendid, millega kaubelda, ja käsu tuua tema hoidlatest esile uut ja vana.

Kui selleaastase konverentsi teema on „EELK missioon: võimalused ja tegelikkus“, siis tahaks küsida: kas pole see ehk mission impossible – võimatu missioon? Kuulutada Jumala sõna, talitada sakramente ja täita kõike seda, mida meie põhikirja kolmas paragrahv sätestab. Kindlasti, kui peaksime seda täitma ise, oma nõu ja jõuga.

Kuid ennekõike on see Jumala enda missioon, milleks ta tarvitab sind ja mind ja veel tulevikus teisigi raskevõitu keelega, elukogemusteta ja teiste arvates sobimatu minevikuga inimesi. Inimesi, kes tunnevad oma jõuetust, sobimatust, puudulikke teadmisi ja oskusi ja keda ometigi Jumal valib ja kutsub ja kes oskavad selle üle siiralt ja aukartuses imestada; kes usaldavad Jumalat, kes Pühas Vaimus varustab igaühte temale ainuomase anniga. Jumalale lootes on EELK missioon siiski ehk mission possible.

Aamen.

 

Joel Siim (1975) on EELK Harju-Madise Püha Mattiase koguduse õpetaja ja EELK liturgiakomisjoni liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English