Esiletõstetud lood

Jumalast lähtuva inimkonna sünnipäev

Thomas-Andreas PõderKallid lugejad! Ülehomme on neljas advendipühapäev. Ja siis tulevad jõulupühad. Sõna ’advent’ on laen ladina keelest ja tähendab ’tulemist’, ’lähenemist’, ’saabumist’. Nii on advendiaeg jõulupühade eelne aeg. Jõulud on tulemas. Aga mida teeme meie?

Paljudes seostes – olgu see siis oma töö juures, oma koolis või lasteaias – oleme juba jõulupidu pidanud. Kui me neilt sündmustelt koju tagasi läheme, siis on ikka veel advendiaeg, on ikka veel argipäev – olgugi, et jõulueelne. Ja päris jõuluõhtul ja päris jõulupühadel lähevad küllap paljud meist jõulujumalateenistusele. Kas see tähendab, et me eelnevalt oleme olude sunnil teeselnud, et on jõulud? Kas juba toimunud jõuluteenistused ja jõulupeod on väljaastumine tegelikkusest? Kas tuleks kõnelda jõuluteenistuse valesti ajastamisest? Kindlasti mitte! Küll aga tajume me, et tegemist on nihkega ajastamises. Ja nihke tajumine teravdab tähelepanu. Nii on tänane Kirik & Teoloogia ettevalmistav jõulunumber meie jaoks võimalus märgata seda, missugusel määral on tegelikult jõulupühad ise ebaharilikud.

*

Jõulupühad on Jeesuse sünnipäev. Mis on ühe lapse sünnis ebaharilikku? Sellisele küsimusele vastaksid küllap mitmed meie seast – iseäranis need, kes on ise lapse ilmale toonud – omakorda küsimusega: kas miski on ühe uue elu alguse puhul harilik? Ja selles vastuküsimuses on oma tõetera. Iga inimese sünd on omal kombel ebaharilik. Iga inimese sünd on sedavõrd ebaharilik, et me tavatseme sünnipäevi pidada. Ometi asub Jeesus-lapse ilmatulekupäeva tähistamise ebaharilikkus veel kusagil mujal. Pühakirja lugemised, mida juba advendiajal kuuldakse, ja kirikulaulud, mida sel ajal lauldakse, asetavad jõulupühad tema algupärasesse konteksti ja toovad meie teadvusse Jeesus-lapse sündimise ebaharilikkuse.

Jeesus-lapse sündimine – jõulusündmus – asetatakse väga suurtesse raamidesse. Raamidesse, milles me tavaliselt võib-olla ei mõtle. Jõululapse sündimisega ühenduses haaratakse nimelt pilgu alla kogu inimkonna ajalugu. Jeesuse sündimisest kõneldakse ühenduses kogu maailma ajaloo käiguga. Jeesuse sündimise horisondiks ei ole mitte üksikute inimeste elukäik, vaid kogu inimkonna saatus. Maailmaajaloo tervikut, kogu inimkonna käekäiku – ka kõigi jõulude eel mingis elulises seoses jõulupühi juba tähistanute elukäiku – näevad advendiaja piiblilugemised ja laulud Jeesuse sündimisest puudutatuna. Jeesus-lapse sünnis nähakse sündmust, mis on pöördelise tähendusega kogu inimkonna jaoks, sest Jeesuse sünd on Jumalast lähtuva inimkonna sünd.

Seepärast on Jeesus Päästja, Kristus. Jõulud on pühad, kus me jaatame, et maailm vajab muutust. Ja me tunnistame endale maailma ja iseenda võimetust seda muutust läbi viia. Jõulud on pühad, kus me pühitseme seda, et maailma olukorra muutuse algus on ühe uue elu alguses, see on Jeesus-lapse sünnis. Maailma olukorda ei ole võimalik sunniviisil muuta. Ka ei muutu maailm selle läbi, et meie otsustame midagi muuta. Kui inimesed lähtuvad enese huvidest, ei ole muutustel püsivat edu. Ja mis veelgi olulisem – muutused ei ole piisavad. Jõulupühad pühitsevad seda, mis muudab tõeliselt maailma käiku.

Jõulud on selle armastuse pühad, millega Jumal on tulnud inimeste juurde, et äratada nendes armastust. Looja ei taha muuta maailma jõuga väljapoolt, vaid ta tahab seda muuta seestpoolt inimkonna uuenemise läbi. Mitte miski ei ole inimese jaoks seesmisem kui armastus. Mitte miski ei puuduta inimest rohkem kui armastus. Mitte miski ei seo inimest tugevamini kui armastus. Aga armastuse side ei kammitse inimest, vaid annab talle pigem julge pilgu ja tugevad tiivad.

**

Me tähistame jõule, olles ise veel jõulueelses ajas. Meil on võimalus mõtelda sellele, milline on meie olukord, kui inimene end ise maailma keskpunktiks asetab ja tahab ise – otsekui üksi olles – oma elu endast lähtuvalt juhtida. Jõuluootus lähtub aga sellest sündmusest, milles avaneb, et ja kuidas inimkonna ja iga üksiku inimese käekäik sõltub ennekõike Jumala armastusest. Jeesuse Kristuse sünnis on toimunud otsustav pööre. Jeesus Kristus on maailma ja inimkonda tõeliselt kandva väe, armastuse väe kehastus.

Armastuse vägi on rahu ja lepitust toov vägi. Tõeline rahu püsib ja lähtub armastusest. Looja valitsus loodu üle on valitsus, mis rajaneb armastuse sidemel. Jeesuses Kristuses on alguse saanud armastusel rajanev valitsus. Jeesuses Kristuses on alguse saanud tõeline rahu. See armastus ja rahu määrab tõeliselt ajaloo käiku. Jeesuse Kristuse sünni pühitsemine on selle pühitsemine, et kõik, mis on armastuse ja rahu vastu, kõik, mis elu hävitab, inimest teiste ja iseenese vastu meelestab, on määratud kindlale kadumisele.

Niisiis, jõulud on armastusel püsiva rahu pühad. Selle aluseks on Jumala enda tulek maailma. Selle sündmuse valguses paistavad ka kõige julgemad ootused ja palavamad igatsused tagasihoidlikud, sest jõuluootus on Jumala tulemise ootus. Armastuse avalikukssaamise ootus. Rahu kehtestamise ootus. Inimkonna seesmise uuenemise ootus. Just see rõõmus ootus väljendub – vähemalt võiks ja peaks väljenduma – ka kõigis jõulutavades. Sest valmistutakse ju Jumalast lähtuva inimkonna sünnipäeva pühitsemiseks. Jõulupühad on tõesti väga ebaharilikud.

Ma soovin teile rõõmsat osalemist veel jätkuvas jõuluettevalmistuste saginas. Laskem juba ka jõulueelset argipäeva olla kantud jõulusündmusest endast.

Aamen.

 

Thomas-Andreas Põder (1976), dr. theol., EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia erakorraline dotsent ja Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse erakorraline teadur, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English