„Hüüdja hääl on kõrbes: Valmistage Issandale tee, tehke tasaseks tema teerajad! Kõik kuristikud täidetagu ning kõik mäed ja kingud tasandatagu, ja kõverikud saagu sirgeks, ja mis konarlik, siledaks teeks, siis saavad kõik inimesed näha Jumala päästet! /…/ Rahvahulgad küsisid Johanneselt: „Mis meil siis tuleb teha?““ (Lk 3:4b–6, 10) Aamen.
Jõulud on tulemas! Räägitakse, et keegi hiilivat ööpimeduses laste juurde ja väidetakse, et mingi pika habemega mees pidi juba olema teel. Lastel põnevust kuhjaga. Pole siis ime, et kui küsisin ühes lasteaias, kelle sünnipäeva me jõuludega tähistame, sain paljudelt lastelt vastuseks, et jõulud on jõuluvana sünnipäev.
Lastele on jõulueelne aeg põnev. Paljudel on midagi, kedagi oodata. Mitte kõigil, aga paljudel. Keegi pidi korraks tulema ja siis jälle minema terveks aastaks ära. Aga meil? Kas meil on, mida või keda oodata? Kui kirjutame kümnetele jõulukaartidele soove rahust ja rõõmust, siis kas meis enestes on rahu ja rõõmu? Kust meie võiksime seda leida? Keegi on meie poole teel ja meid kutsutakse talle vastu minema, üksteise kõrval seisma, palvetama ja vastu võtma Jumala imelist armu. Aga pühakiri kõneles vajadusest valmistada teed – sellest, et igaüks meist peaks tegema midagi, et tema võiks tulla.
Kuidas seda võiks teha? Kuidas võiksime meie midagi sellist? Meie ja teevalmistajad? Kas pole see midagi niisama võimatut kui Jeesuse soov, et me saaksime täiuslikuks? Meie – oma kompleksidega, katkiste hingedega kesk julma olelusvõitlust – ja täiuslikud! Kas pole latt liiga kõrgele seatud? Kergem on loobuda ja kogeda, nagu on lauluridades: „Lihtsam mäest on allatee, jätan maha kõik, kõrvus laulab tuul, kiirus aina kasvab.“ Aga äkki on see siiski võimalik? Jumal ei tee ju meiega nalja! Tema ei aseta kellegi ette kolme kinga ega käsi neid korraga jalga panna – ta teab, mitu jalga meil on. Tema teab, mida me suudame, milleks oleme võimelised. Tema tunneb meid. Ta teab, et igaüks meist võib olla teevalmistaja.
Valmistada temale teed – temale, kes on teel meie juurde. Ärge iial unustage, et talle kõlbas kord ka loomasõim. Seal, kus kõik paremad paigad olid suletud, seal, kus riivide ja tabadega olid kindlalt kinni kõikide kaunite hoonete uksed, leidis Tulija koha sõimes. Seega, tasuks proovida! Ka meil oleks mõtet näha vaeva.
Kummaline, me kindlustame oma homset päeva ja pensionipõlve, me teeme kõik, et kindlustada oma lastele paremat äraelamist siin, aga nii lõpmata vähe me kanname hoolt iseendi ja oma armsate hingede eest ja muretseme selle pärast, et meil võiks olla igavene elu.
Valmistage Issandale teed, et ta jõuaks meieni ja meie armsateni! Ärge lakake tegemast head, parandamast oma katkisi suhteid. Ärge pidage ühtegi tööd ja vaeva liiga suureks, mis võiks meid viia ligemale Jumalale ja valmistada talle teed meieni ja meie armsateni. Ärge lükake andekspalumist olematusse homsesse, patust loobumist mägede taha.
Mida me teame oma homsest? Tänane päev on kingitus ja imeline võimalus! Võimalus halvast loobumiseks. Võimalus muuta kellegi elu kergemaks. Võimalus teha tema tulek meieni kergemaks. Valmistage temale teed, et ta võiks jõuda meie armsateni – meie laste ja lastelasteni, meie ristilasteni, meie sugulaste ja sõpradeni, meie töö- või koolikaaslasteni.
Igaühel meist on võimalik olla teevalmistaja. Jumal ootab meilt, et leiaksime oma koha sellel teel, mis viib pärale ja mida mööda tuleb meile vastu Kristus. Valmistagem siis Issandale teed, et ta võiks tulla ja täita meid ja meie armsaid oma hea vaimuga.
„Valmistage teed!“ Nii keegi hüüdis.
Hüüdis mulle ja sulle.
Ega see hüüe eriti ei meeldinud.
Mis teevalmistaja mina siin olen?
Teised oskavad palju paremini. Miks mina?
Aga seda ma vajan küll, et keegi tuleks ja ütleks:
„Ma hoolin, hoolin sinust ja armastan sind!”
Valmistada teed? Kus?
Kas selles väsinud hinges,
sellel umbetuisanud teel võiks keegi kohale jõuda?
Keegi, kelle tulek viiks väsimuse, viiks kurbuse, kartuse, kelle soojus sulataks selle umbetuisanud tee.
Külmas võib unistada soojusest.
Pimeduses võib igatseda valguse järele.
Ja ma tundsin: on tähtis, et keegi –
et mitte ainult keegi, vaid mina ise! – oleks teevalmistaja,
kes teeks midagi selleks, et oleks võimalik tulla.
Et poleks näha vaid jälgi jäises lumes, vaid et sammud võiksid lähemale tulla,
nii et soojust oleks olemas kõikide jaoks.
Ma ei tea, kust tee algas;
ma nägin ainult mõnda osa sellest.
See on minu osa.
Mitte ainult minu, vaid selle, kes määras, palus, kes veel kord palus:
“Tee sina – tee oma osa, et mina saaksin käia, saaksin tulla sinu juurde vaiksel õhtul, kui öö on külm ja tähtedeta ja sees on igatsus soojuse järele.”
Jaan Tammsalu (1960) on EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna praost.
