Artiklid

At ubi venit plenitudo temporis… Gl 4:4–5 eksegeetiline analüüs

Jaan Lahe1. Gl 4:4–5 tõlge

4a Kui aga saabus aja täius,
b läkitas Jumal oma Poja,
c kes sündis naisest,
d sündis Seaduse alla,
5a selleks et lahti osta Seaduse all olijaid,
b et me saaksime poja staatuse.

 

2. Sissejuhatus

Galaatia kirja keskne teema on Moosese seaduse ja evangeeliumi suhe. Kuna Paulus esitab siin oma õigeksmõistuõpetuse, mida ta arendab hiljem edasi Kirjas roomlastele, on Gl mänginud suurt rolli luterlikus teoloogias ja mängib seda kuni tänaseni. Ometi käsitleb Gl veel teisigi teoloogia ajaloos olulisi teemasid, mis kipuvad kommentaarides sageli jääma kirja peateema varju. Üks neist on Jeesuse sünd.

Patristilises teoloogias on Jeesuse sündimine, mida on mõistetud kui inkarnatsiooni ehk Jumala sündimist inimeseks, olnud alates Antiookia Ignatiusest, apologeet Justinusest ja kirikuisa Eirenaiosest keskse tähtsusega õndsussündmus. Ometi on sellest Kristuse ristisurma ja ülestõusmise kõrval Uues Testamendis vähe juttu. Nii ei kõnele vanim kolmest evangeeliumist, Markuse evangeelium, sellest midagi. Ei saa välistada, et evangelist on tundnud Jeesuse sünnilugusid, ent ta ei pea neid oluliseks, alustades oma jutustust Ristija Johannese ülesastumisest ja Jeesuse ristimisest (Mk 1:1 jj). Lisaks Matteuse ja Luuka jõuluevangeeliumile, mis kirjeldavad Jeesuse sündi narratiivses vormis (Mt 1:18 jj; Lk 2:1 jj) ning kujutavad endast „varakristliku teoloogia hilist loomingut“ (Becker 1981, 49), on ainsateks tekstideks, mis räägivad Jeesuse sünnist või vähemalt viitavad tema ilmumisele „lihas“, s.t inimesena järgmised: Johannese evangeeliumi proloog (Jh 1:1–14; vt selle kohta Lahe 2014), Fl 2:7, mis on osa Pauluse osundatud algkristlikust hümnist (selle eelpauliinliku päritolu kohta vt Vielhauer 1975, 41–42), deuteropauluslikus Esimeses kirjas Timoteusele (1Tm 3:16) tsiteeritud liturgiline traditsioon (vt ka selle kohta Vielhauer 1975, 42), tõenäoliselt gnostilise doketismi[1] vastu suunatud 2Jh 7 ning meie kirjakoht Gl 4:4–5. Seepärast võib liialdamata öelda, et Jeesuse sünd kuulub Uue Testamendi teoloogia perifeeriasse ning selle muutumine keskseks õndsussündmuseks on Uue Testamendi järgsel ajal aset leidnud varakristliku teoloogilise mõtlemise arengu tulemus. Arvestades inkarnatsiooniõpetuse tähtsust hilisemas õigeusu, katoliku ja protestantlikus teoloogias väärivad kõik nimetatud tekstid põhjalikku analüüsi. Siinse eksegeetilise lühiartikli eesmärk on analüüsida Gl 4:4–5, mis on Fl 2:7 kõrval kahtlemata üks vanimaid Jeesuse sündi mainivaid kohti Uues Testamendis.

2.1. Lõigu koht Galaatia kirjas ning struktuur

Gl 4:4–5 on lõiguke suuremast tervikust Gl 3:21–4:7, milles Paulus käsitleb kirja ühte peateemat, orjust Seaduse all ja vabadust Kristuses. Viimane on dikteeritud kirja kirjutamise ajendiks olnud konfliktsituatsioonist Galaatia kogudustes, kuhu olid tunginud juudikristlastest rändmisjonärid, kes nõudsid galaatlastelt ümberlõikamist (vt Schlier 1965, 18–24; Mussner 1974, 11–29; Betz 1979, 5–9; Becker 1981, 2–4; Martyn 1997, 117–126; Schnelle 2005, 121–123). Ka salme 4–5 tuleb vaadelda juudikristlike misjonäride vastu suunatud poleemika kontekstis.

H.-D. Betz on iseloomustanud lõigu struktuuri kui „äärmiselt keerulist üksust“ (a highly complex entity). See algab ajalise määratlusega (4a) ning teatab seejärel, et Jumal on saatnud oma Poja (4b). Sellele järgnevad kaks paralleelset väidet partitsipaalses vormis, mis puudutavad Poega. Salm 5 lisab kaks paralleelset hina-lauset (hina – kr ’selleks et / et’), mis sisaldavad soterioloogilist õpetust (Betz 1979, 2006).

2.2. Tekstikriitika ja traditsioonilugu

Erinevalt lõigule eelnevatest (s 3) ja järgnevatest (s 6 ja 7) salmidest ei sisalda Gl 4:4–5 mingeid tekstikriitilisi probleeme. Küll on aga pälvinud uurijate tähelepanu lõigu traditsioonilugu. Gl 4:4–5 kõlab otsekui „usutunnistuslause“ (Credosatz), millele võib erinevatest Uue Testamendi tekstidest leida rohkesti paralleele (Mussner 1974, 271). Nii on ka näiteks Rm 8:3, Jh 3:16; 1Jh 4:9) juttu Jumala Poja tulekust maailma, kusjuures selle kirjeldamiseks kasutatakse samu märksõnu „saatma“ ja „läkitama“ (kr pempen, (ex-)apostellein); saatjaks on neis alati Jumal, saadetuks Poeg (Mussner 1974, 271–272). Paulus tsiteerib oma kirjades sageli usutunnistuslikke vormeleid, hümne ja liturgilisi pärimusi (vt nende kohta näiteks Vielhauer 1975, 9–57), kuid ometi ei saa Gl 4:4–5 puhul tervikuna rääkida vanema suulise pärimuse sõnasõnalisest osundamisest, vaid selles tuleb näha Pauluse enda originaalset loomingut (nii ka Betz 1979, 206). Samas on kindel, et vähemalt Gl 4:4 leiduv väide „Jumal läkitas / saatis oma Poja“ on olnud algkristluses kindlakujuline vormel (nii nt ka Mussner 1974, 271–272 ja Kramer 1963, 109), mida kohtab Uue Testamendi erinevates kihistustes, sh Jeesuse enda suhu panduna (nõnda eriti Johannese evangeeliumis; vt nt Jh 3:16).

3. Üksikute salmide analüüs

Järgnev analüüs järgib artikli alguses leiduvat salmide liigendamist numbritega tähistatud osadeks, mis ei pärine väljaandest Nestle-Aland, Novum Testamentum Graece, vaid siinse artikli autorilt. Salmid on jagatud osadeks analüüsi hõlbustamise huvides.

Salm 4a jätkab 4:1–2 pilti lastest, kes on eestkostealused kuni isa määratud tähtajani (kr prothesmia). Salmis 3 kantakse pilt üle „meile“, keda ei pea mõistma kitsalt konkreetse kirja adressaatidena, vaid võib laiendada kristlaskonnale üldiselt ning salmis 4 kantakse pilt kindlaksmääratud ajast omakorda üle ajale, mil sündis Kristus: tema sündimiseks määratud aeg vastab salmis 2 nimetatud isa määratud tähtajale. Siin esinev väljend „aja täius“ (kr to pleroma tou chornou) on Paulusel ja kogu Uues Testamendis hapax legomenon, ent sellele leidub rohkesti paralleele nii Uues Testamendis (nt Mk 1:15, kuigi siin kasutakse „aja“ tähenduses sõna kairos, mitte chronos, nagu Gl 4:4) kui ka antiikses juudi kirjanduses (vt näiteid Mussner 1974, 268–269). Väljendi aluseks on juudi apokalüptika teleoloogiline ajalookäsitlus: aja täis saamine tähendab kogu eelneva aja täis saamist. Eelnev aeg, mis on 4:1 jj järgi võrreldav alaealisusega[2] ja Seaduse all olemisega, jõuab aja täis saades lõpule. Selle viib lõpule Jumal, kellel on võim aja / aegade üle.

Aja (kr chronos) täiusele jõudmine leiab aset Poja läkitamise / saatmisega. „Poeg“ (kr hyios) on Uues Testamendis üks olulisemaid kristoloogilisi tiitleid (vt selle kohta Kremer 1969, 105–123; Hahn 1964, 280–333), kusjuures „Poja saatmine / läkitamine“ on olnud algkristluses kindlakujuline vormel, mis eksisteeris ilmselt juba Pauluse-eelses suulises traditsioonis, kust Paulus selle üle võttis (vt Kramer 1963, 108 jj). Poja läkitamist väljendav aoristivorm exapesteilen (verbist exapostellein) viitab inkarnatsioonile kui ainukordsele sündmusele ajaloos ehk õndsusloos (sellele aspektile juhib rõhutatult tähelepanu ka Mussner 1974, 269).

Vormelilaadset tunnistust Poja läkitamisest salmis 4 täiendavad kaks partitsipiaalses vormis väidet Poja kohta: 1) 4:4c: ta on „sündinud naisest“ (kr genomenon ek gynaikos); 2) 4:4d: ta on „sündinud Seaduse alla“ (kr genomenon hypo nomon). Erinevalt Matteuse ja Luuka jõuluevangeeliumist ei viita ükski teine Uue Testamendi autor seoses Jeesuse sündimisega neitsistsünnile. Võib oletada, et pärimus sellest oli tuntud vaid mõnedes algkristluse ringkondades ning muutub oluliseks alles Uue Testamendi kirjutamise järgsel ajajärgul. Pärimuse tekkimise üheks põhjuseks oli ilmselt vajadus selgitada Jeesuse Jumala Pojaks olekut kreeka kultuuri taustaga kristlastele, kes ei suutnud mõistet „poeg“ mõista teisiti kui füüsilises mõttes. Heebrea / aramea sõna ben / bar ei eelda seevastu füüsilist põlvnemist, vaid tähistab kuuluvust. Seetõttu võib neitsistsünni pärimust (mida on inspireerinud ka Js 7:14 esineva heebreakeelse sõna ’alma („noor naine“) ebaadekvaatne tõlkimine kreekakeelse sõnaga parthenos („neitsi“) Septuagintas) tõlgendada katsena väljendada Jeesuse erilist suhet Jumalaga kreeka mõtlemise kategooriates. Pauluse jaoks tähendab Poja sündimine naisest Jeesuse tõelist inimsust. Gl 4:4d leiduv partitsipiaalatribuut genomenon hypo nomon rõhutab seevastu Jeesuse juudiks-olemist, s.t juudina oli ta allutatud Moosese Seadusele (kr nomos), mis haakub aga hästi Galaatia kirja läbiva teemaga „Seadus vs evangeelium“.

Salm 5 põhjendab Jumala Poja sündimist kahe paralleelse hina-lausega: 5a hina tous hypo nomon exagorese ning 5b hina ten hyiothesian apolabonen. Salmi esimene pool kõneleb Jeesuse sünni eesmärgist, milleks on inimeste lunastamine / vabastamine millestki, teine pool aga samast asjast teise külje pealt vaadatuna – lunastamisest / vabastamisest millegi jaoks. Jeesuse sünd vabastab juudid seaduse võimu alt, paganad aga „maailma algelementide“ (kr ta stoicheia tou kosmou) valitsuse alt. Tõenäoliselt on viimaste all mõeldud planeete, mida peeti inimese saatuse valitsejateks (kontseptsiooni kohta vt Dodds 2003, 25; mõiste kohta ka Lietzmann 1923, 24; Schlier 1965, 134–135; Schweitzer 1970). On tähelepanuväärne, et Paulus samastab Galaatia kirjas „Seaduse all“ olemise „maailma algjõudude“ võimu all olemisega (Lahe 2004, 186), väljendades nõnda mõtet lunastuse universaalsusest (s.t see hõlmab nii „seaduse all“ olevaid juute kui ka „maailma algelementide“ võimu all olevaid paganaid). Rääkides lunastusest, kasutab Paulus Gl 4:5a verbi exagorase (aor. conj. exagorazo), mis tähendab sõnasõnalt „välja- või lahti ostma“ (vt Bauer 1963, 537). Profaanses keelepruugis kasutatakse seda antiikses kontekstis eriti orjade vabaksostmise tähenduses, mis haakub hästi Galaatia kirjas esitatud antiteesidega „orjus seaduse / maailma algelementide all“ – „vabadus Kristuses“. Lunastuses omandatud uut seisundit / olekut väljendab Paulus seevastu mõistega hyiothesia, mis tähendab profaanses keelepruugis adopteerimisega kaasnenud juriidilist staatust, kuigi nagu näitavad ka erinevaid eestikeelseid vasted, on sõna-sõnalt raskesti tõlgitav: (1715 a Uus Testament: „et meie pidime Laste Kohhut sama“; Thor-Helle 1739. a: „et meie piidime laste öigust sama“; Masing ja Paul 1989. a: „et me saaksime lapseseisuse“). Kuna tegemist on juriidilise terminiga, tõlgib siinse artikli autor seda „poja staatuseks“. Salmis 5b öeldu haakub sisuliselt hästi eelnevates salmides (Gl 4:1 jj) esitatud orjade ja laste vastandamisega. Paulus on veendunud, et Jeesus pole sündinud mitte ainult selleks, et osta inimkonda lahti, s.t vabastada Seaduse ja „maailma algainete“ orjusest, vaid ka selleks, et uskujad võiksid saada Jumala poegadeks ja tütardeks.

4. Kokkuvõte

Gl 4:4–5 on Uues Testamendis üks väheseid Jeesuse sünnist kõnelevaid tekste. Poleemika taustal Galaatia kogudustesse tunginud juudikristlike rändjutlustajatega, kes püüavad ümberlõikamise kaudu allutada koguduste liikmeid Moosese Seadusele, kõneleb Paulus siin Jeesuse sünnist kui ainukordsest õndsusloolisest sündmusest, millega on jõudnud lõpule aeg Seaduse valitsuse all, mida apostel võrdleb orjapõlve või alaealisusega. Alanud on uus aeg Kristuse või tema Vaimu valitsuse all, mida Paulus võrdleb täisealisusega ning mida iseloomustab märksõna „vabadus“. Nende antiiksest õigusmõtlemisest laenatud piltide abil kirjeldab apostel „kristlikku eksistentsi“ (Rudolf Bultmann), mis on uskujatele saanud võimalikuks tänu ainulaadsele ja ainukordsele Jumala ilmutusele Kristuses, mis vabastab inimese seaduse, „maailma algelementide“ (Gl 4:9) ja muude inimest rõhuvate ning orjastavate vägede ja jõudude meelevallast. Sõnum, et Jumal on saatnud oma Poja inimest neist vägedest ja jõududest vabastama, on mitte ainult jõuluevangeeliumi sisuks, vaid kogu kristliku kuulutuse alus ja kese – evangeelium, mille valguses tuleks mõista mitte ainult kristlaseks olemist, vaid kogu inimeksistentsi.

 

Kirjandus

Bauer, Walter (1963) Wörterbuch zum Neuen Testament. 5. Aufl. Berlin.

Becker, Jürgen (1981) „Der Brief an die Galater“J. Becker, H. Conzelmann, G. Friedrich. Die Briefe and die Galater, Epheser, Philipper, Kolosser, Thessalonicher und Philemon. Das Neue Testament Deutsch 8. Göttingen.

Betz, Hans Dieter (1979) Galatians. A Commentary on Paul’s Letter to the Churches in Galatia. Hermeneia. A Critical and Historical Commentary on the Bible. Philadelphia.

Bonhoeffer, Dietrich (2009) „Kuus kirja Tegeli vanglast“ (tõlkinud Jaan Lahe) – Akadeemia 2, 365–387.

Dodds, Eric R. (2003) Paganad ja kristlased ängistuse ajastul. Tallinn.

Hahn, Ferdinand (1964) Christologische Hoheitstitel. Ihre Geschichte in frühen Christentum. Berlin.

Kant, Immanuel (1990) „Kostmine küsimusele: Mis on valgustus?“ (tõlkinud Eduard Parhomenko) – Akadeemia 4, 801–810.

Kramer, Werner (1963) Christos – Kyrios – Gottessohn. Zürich, Stuttgart.

Lahe, Jaan (2004) Die Berührungspunkte zwischen Gnosis und Judentum und ihre Widerspiegelungen in den authentischen Briefen des Paulus. Magisterarbeit. Tartu (käsikiri).

Lietzmann, Hans (1923) An die Galater. Handbuch zum Neuen Testament 10. Tübingen.

Lohse, Eduard (1976) Die Entstehung des Neuen Testaments. Berlin.

Martyn, Louis J. (1998) Galatians. A New Translation with Introduction and Commentary. The Anchor Bible 33A. New York, London, Toronto.

Mussner, Franz (1974) Der Galaterbrief. Herders Theologischer Kommentar zum Neuen Testament 9. Freiburg, Basel, Wien.

Rudolph, Kurt (2014) Gnoosis. Ühe hilisantiikse usundi olemus ja ajalugu. Tallinn.

Schlier, Heinrich (1965) Der Brief an die Galater. Kritisch-exegetischer Kommentar über das Neue Testament 7. Göttingen.

Schnelle, Udo (2005) Einleitung in das Neue Testament. 5. Aufl. Göttingen.

Schweitzer, Eduard (1970) „Die Elemente der Welt Gal 4, 3. 9; Kol 2, 8. 20“ – O. Böcher, K. Haacker (Hgg.). Verborum Veritas. Festschrift für Gustav Stählin zum 70. Geburtstag. Wuppertal.

Vielhauer, Philipp (1975) Geschichtes der urchristlichen Literatur. Berlin, New York.

 


[1] Doketism (kr sõnast dokeo – „näima, paistma“) on eksiõpetus, mis eitab Kristuse tõelist inimlikkust ja omistab talle vaid näivalt materiaalse ihu. Vt selle kohta Rudolph 2014, 167 jj.

[2] Pauluse mõtted Gl-s on ilmselt mõjutanud ka mitme hilisema filosoofi ja teoloogi mõtteid täisealiseks saanud inimkonnast, mis ei vaja enam riigi ega kiriku eestkostet. Vt nt Kant 1990 ja Bonhoeffer 2009.

 

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English