Käesoleval aastal möödub 70 aastat sündmusest, mille tulemusena on meie pilt varasest kristlusest oluliselt rikastunud. Avastati Nag Hammadi nn „gnostiline raamatukogu“. Et seda sündmust tähistada, korraldas Berliini Humboldti ülikool, kus on tegeletud tänaseks juba pool sajandit käsikirjade uurimisega[1], 7.-10. oktoobrini rahvusvahelise sümpoosioni „Nag Hammadi kirjutised varakristliku teoloogia ajaloo ja kirjandusloo kontekstis“. Sümpoosionil esines ettekannetega 19 Nag Hammadi käsikirjade, varase kristluse, gnoosise ja hilisantiikaja usundiloo uurijat Eestist, Soomest, Norrast, Taanist, Saksamaalt, Suurbritanniast, Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest. Eestit esindas konverentsil käesolevate ridade autor. Järgnev artikkel ei ole aga ülevaade konverentsist, vaid on inspireeritud nii autori enda pikaaegsest tegelemisest teemaga kui konverentsi ettekannetest ja diskussioonidest.
Kõik sai alguse juhusest
1945. aastal kaevas kaameliajaja nimega Mohammad Ali es-Samman el-Kasri külast Egiptuses Nag Hammadi lähedal pinnast, et leida viljakat huumusmulda ja avastas savikruusi vanade käsikirjadega[2]. Kui käsikirjad viimaks erinevate vahendajate kaudu prantsuse teadlaste Charles-Henri Puech`ini ja Jean Doresse´ni jõudsid, selgus, et need on kirjutatud kopti keeles ja sisaldavad rohkem kui viitkümmend erinevat teost, millest suurem osa oli kuni selle ajani nii teadlastele kui laiemale avalikkusele tundmatud. Tänaseks on käsikirjad publitseeritud ning neid säilitatakse Kopti Muuseumis Kairos. Käsikirjades leiduvatest teostest on tehtud arvukaid tõlkeid[3] ning neist on olemas kogutõlge nii inglise, prantsuse, saksa kui ka soome keeles.
Kui teadlastele said tuntuks Nag Hammadi käsikirjad, mis kuuluvad Surnumere käsikirjade kõrval kahtlemata 20. sajandi olulisemate käsikirjaleidude hulka, siis selgus, et suur osa neis leiduvatest teostest kuulus gnostiliste tekstide hulka. Seetõttu sai leid endale nimeks Nag Hammadi „koptikeelne gnostiline raamatukogu“ (ingl kl Coptic Gnostic Library). Peatselt selgus aga, et nimetatud teosed ei olnud algselt kirjutatud mitte kopti, vaid kreeka keeles ja seejärel tõlgitud kopti keelde. Kindlasti ei olnud nende algne asukoht Nag Hammadi küla, vaid sellest eemal asunud mungaklooster. Teosed ei kujuta endast kloostri raamatukogu, vaid üksnes osa sellest. Samuti ei ole kõik teosed gnostilised, vaid üksnes osa nendest. Viimasedki on seda erineval määral.
Rohkem küsimusi kui vastuseid
Nag Hammadi käsikirjades leiduvaid teoseid on uurinud kümned teadlased paljudelt maadelt ja kuigi töö on kestnud üle poole sajandi, on vähe küsimusi, milles teadlaste hulgas valitseb konsensus. Viimane puudub isegi teoste täpse arvu osas, sest mõne teose puhul on vaieldav, kas tegemist on eraldi teosega või ühe teose erinevate osadega. Sellest tingituna kõigub teoste arv ka teatmeteostes 51 ja 54 vahel. Kindel on, et kõik teosed on kirjutatud kopti keele sahiidi murdes, ent teostest võib leida rohkesti mõjusid ka teistest kopti keele murretest. Kindel on seegi, et eranditult kõik teosed on tõlked kreeka keelest, kuid vaidlusküsimuseks on, kas mõni kreekakeelne tekst on olnud ise tõlge semiidi algkeelest (heebrea, aramea või süüria). Semiidikeelne algtekst võib olla Tooma evangeeliumil ja Aadama ilmutusraamatul. Siiski vaatamata teostes leiduvatele semitismidele ei ole semiidikeelse algtekstki hüpoteesi suudetud veenvalt tõestada. Kindlad ollakse viimaks selleski, et teoste hulgas on esindatud erinevad kirjandusžanrid ja –vormid (proosa- ja luuletekstid, traktaadid, ilmutusraamatud, piibliraamatute parafraasid, hümnid, palved) ja et käsikirjad pärinevad 4. sajandist pKr. Viimane ei ütle aga midagi teoste kirjutamisaja kohta.
Vaidlusaluste küsimuste hulk on suur ja siinkohal olgu nimetatud neist vaid mõned olulisemad: miks matsid mungad raamatud nende leiukohta? Kes on raamatute koostajad? Millised on üksikute raamatute seosed judaismi, gnoosise, varase kristluse ja kreeka filosoofiaga? Käesoleva artikli autor ei paku vastuseid kõigile neile küsimustele. Artikli eesmärk on anda ülevaade erinevatest vastustest, mida neile küsimustele on pakutud, ja näidata, milline on diskussiooni praegune seis.
Miks käsikirjad maeti?
Kui Nag Hammadi teosed avastati ja „gnostilisteks kuulutati“, püstitasid mitmed teadlased hüpoteesi, et raamatud võisid kuuluda mingile gnostilisele grupile või kogudusele, kes matsid need pärast seda, kui kristlus oli muutunud Rooma riigis tagakiusatud usundist tagakiusavaks usundiks, st pärast seda, kui üks varase kristluse arvukatest suundadest kuulutati riigi poolt ainuõigeks ja ainulubatavaks (390ndatel aastatel). Kuna on teada, et sellega kaasnes keiserlik korraldus kõik „hereetilised“ raamatud hävitada, võib oletada, et gnostikud püüdsid matmisega oma kirjandust hävitamisest päästa. See sobiks hästi ajaraamidesse, sest Nag Hammadi käsikirjad on dateeritud 4. sajandi lõppu või isegi 5. saj. algusesse. Ent tänaseks on uurijate enamus sellest hüpoteesist loobunud, sest käsikirjades leiduvad teosed on liiga heterogeensed, et pidada neid ühe gnostilise grupi „raamatukoguks“. Isegi eeldusel, et erinevad gnostilised suunad ja grupid aktsepteerisid üksteist vastastikku (mis sageli nii ei olnud), on ometi kindel, et tegemist ei olnud raamatukoguga selle sõna otseses mõttes, vaid osaga mingist suuremast raamatukogust. Kuna leiupaigale lähim raamatukogu asus juba nimetatud Pachomiuse mungakloostris, siis on tänapäeval järjest suurem hulk uurijaid veendunud, et ka maetud raamatud pärinevad tollest kloostrist. Hollandi teadlane Gilles Quispel oletab, et käsikirjad võidi matta pärast seda, kui Egiptuse peapiiskop Athanasios oli oma karjasekirjas 367. aastal pahandanud mittekanooniliste teoste kasutamise pärast. Quispel`i hüpoteesi ei toeta aga tõsiasi, et „raamatukogusse“ kuulub ka teoseid, mille kasutamine kloostris ei oleks ilmselt tekitanud probleeme (mittegnostilised kristlikud teosed).
Kui gnostiline on Nag Hammadi „gnostiline raamatukogu“?
Kuigi praegu leidub uurijaid (Michael A. Williams, Karen L. King), kelle jaoks gnoosis on vaid heresioloogide loodud fiktsioon, mille teadlased on neilt ilma kriitikata üle võtnud[4], on käesoleva artikli autor veendunud, et gnoosis on reaalne nähtus religiooniloos, millel on oma spetsiifilised tunnused. Nendeks on kõrgema transtsendentse Jumala ja madalama jumaluse/jumaluste dualism, idee hinge pagulusest või vangistatusest materiaalses maailmas, spetsiifiline lunastusõpetus (lunastus ilmutatud teadmise („gnoosise“) kaudu) ja –mütoloogia, milles figureerivad kindlad mütoloogilised süžeed ja kindlate nimedega tegelased (demiurg Jaldabaoth või Sakla, neli „suurt valgust“, seitse arhonti, jumalikud naisolendid Sophia ja Barbelo jne) ning kindlad viisid sakraalsete ja kanooniliste tekstide interpreteerimiseks, millest kõige iseloomulikum (aga mitte ainus) on nn protestieksegees – teksti autori kavatsusele vastupidise tähenduse omistamine. Et otsustada ühe või teise teksti kuuluvuse üle gnostilise kirjanduse hulka, ei ole vaja, et ühes ja samas tekstis esineksid kõik gnoosisele ideaaltüüpiliselt omased tunnused – piisab vaid paari tunnuse koosesinemisest. Nii probleemile lähenedes peab suurem osa uurijaid gnostiliseks järgmisi Nag Hammadist leitud teoseid[5]:
„Apostel Pauluse palve“; „Kolmeosaline traktaat“ (ld kl Tractatus tripartitus); Filippose evangeelium; 1. ja 2. Jaakobuse ilmutusraamat; üks valentiniaanlik traktaat ja üks valentiniaanlik palve (mõnikord käsitletakse teksti erinevate teostena, st palvetena); Johannese apokrüüf; „Arhontide hüpostaas“; Egiptlaste evangeelium; Aadama ilmutusraamat; Seti kolm steeli; Zostrianos; Melkiseedek; Ood Noreale; Marsanes; Allogenes; „Kolmekujuline esimõte“; „Kõu – terviklik mõistus“; „Meie Suure Väe mõistmine“; „Seemi parafraas“; „Üllameelne“; „Tõe evangeelium“ (ld kl Evangelium veritatis); Kiri Rheginosele; „Maailma algusest“; „Jeesuse Kristuse tarkus“; „Suure Seti teine sõna“; „Tunnetuse tõlgendus“.
Kui paljud varasemad uurijad (Johannes Leipoldt, Robert M. Grant, David N. Freeman, Ernst Haenchen, Philipp Vielhauer) pidasid gnostiliseks ka Tooma evangeeliumi, on tänaseks enamus uurijaid veendunud, et spetsiifiliselt gnostilisi motiive leidub teoses väga vähe[6]. Alternatiivseks religioonilooliseks taustaks on pakutud populaarplatonismi (Petr Pokorny) või hellenismist mõjutatud juudi tarkuskirjandust (Stephen L. Davies, James M. Robinson, Thomas Zöckler). Vaid üksikute evangeeliumis leiduvate Jeesuse ütluste puhul on kaalutud lähedust gnoosisele või nähtud gnoosise mõju. Saksamaa juhtiv koptoloog Uwe-Karsten Plisch[7] peab sellisteks vaid kahte Jeesuse ütlust (ütlused 70 ja 83). Teiste Nag Hammadi teoste puhul on nende suhe gnoosisega aga vaieldav. Nii on see näiteks teose puhul „Jutustus hingest“, mis kõneleb inimhinge esialgsest viibimisest jumalikus maailmas, kus ta oli androgüünne, tema langemisest mateeriasse, mille tulemusena ta kaotas oma meheliku poole, ja tema tagasipöördumisest taevasesse maailma, kus ta ühendatakse taevase peigmehega. Teost iseloomustab negatiivne suhtumine materiaalsesse maailma (maailm kui bordell, kus hinge hoitakse seksiorjana), mis on kattuv „gnostilise hoiakuga“ (Hans Jonas), ent kuna rohkem spetsiifilisi gnostilisi jooni teoses ei leidu, võib teose taust olla sama hästi populaarplatonistlik (ka keskmises platonismis, mis oli levinud meie ajaarvamise esimesel kahel sajandil, oli oluline idee hinge kaotatud jumalikust algkodust ning seda iseloomustas negatiivne hoiak kehalise maailma suhtes). Teoses ei puudu ka kristlikud motiivid – tsiteeritakse Uut Testamenti ning teose lõpus kirjeldatud hinge taevane peigmees („hinge peiuke“) võib olla Jeesus[8].
On hulk teoseid, mille mittegnostiline päritolu on väljaspool kahtlust. Selliste teoste hulka kuuluvad näiteks „Silvaanus“, „Sextose sententsid“[9], apokrüüfne Jaakobuse kiri, Tooma raamat, „Peetruse ja kaheteistkümne apostli teod“ ; „Algupärane õpetus“ (Authentikos logos), traktaat „Asklepios“ ja fragmendid Platoni teosest „Riik“ („Politeia“). Nii on näiteks „Sextose sententsid“ stoitsistlikke, uuspütaagorlikke ja platonistlikke mõjusid sisaldav tarkusütluste kogumik, mida gnoosisega seob vaid askeetlik elukäsitlus. „Asklepios“ esindab ühte teist gnoosisega paralleelselt levinud religioosset-filosoofilist suundumust – hermetismi. Viimasel on küll gnoosisega mitmeid kokkupuutepunkte, ent konkreetne tekst on oma põhiideelt pigem gnoosisele vastandlik, väites, et materiaalne maailm on hea ja seksuaalvahekord on positiivne (vastandinina enamusele gnostilistele tekstidele, mis peavad seksuaalsust negatiivseks; „Johannese apokrüüfis“ on see lausa demiurgi poolt inimestesse istutatud kuratlik vägi, mis on takistuseks teel lunastusele). Ka Tooma raamat on askeesi propageeriv teos, ent askees ei ole midagi gnoosisele erimoast. „Peetruse ja kaheteistkümne apostli teod“ kuulub pigem apokrüüfsete apostlite tegude raamatute kui gnostilise kirjanduse hulka.
Gnoosis ja kristlus Nag Hammadi tekstides
Kui Nag Hammadi käsikirjade avastamisele järgnenud aastakümnetel tegelesid uurijad käsikirjades leiduvate teoste religiooniloolise päritolu küsimusega, siis viimastel aastakümnetel on hakatud järjest enam pöörama tähelepanu teoste asukohale varakristluse kontekstis. Ka tänapäeval on uurijaid (Kurt Rudolph, Karl-Wolfgang Tröger, Birger A. Pearson, Uwe Karsten Plisch), kes on veendunud, et gnoosis võis tekkida ja eksisteerida ka ristiusust sõltumatult. Viimast seisukohta võivad kinnitada Nag Hammadist leitud teosed, mille gnostiline päritolu on väljaspool kahtlust, kuid millel puuduvad igasugused kristlikud elemendid. Selliste teoste hulka kuuluvad näiteks teosed „Zostrianos“ ja „Marsanes“, mis esindavad tugevasti keskmise platonismi poolt mõjutatud setiaanlikku gnoosist. Osade gnostiliste tekstide puhul on nende seos kristlusega aga vaieldav. Olgu selliste teoste näitena nimetatud Aadama ilmutusraamatut, mis on kujundatud Aadama testamendi vormis. Aadam jutustab oma pojale Setile oma elust ennem pattulangemist, mille tulemusena ta kaotas oma „kirkuse“ ja ta lahutati oma naisest Eevast. Selle tulemusena kaotas ta „tunnetuse“ (kr kl ’gnosis’; sõna on üle võetud ka kopti keelde) ning temast ja Eevast said eri olendid (st algselt olid nad üks meesnaiselik olend ehk androgüün). Aadam jutustab Setile prohveteeringu vormis teda ja tema järeltulijaid tabavatest katastroofidest (veeuputus, tuli taevast), millest nad aga pääsevad. Nende katastroofide autoriks on jumal nimega Saklas („lollpea“), kes tahab Aadama järeltulijaid hävitada kadedusest nende vastu (kuna neil on „tunnetus“, mis tõstab nad temast kõrgemale), kuid ei suuda seda (nagu pilkamiseks kannab ta ka paralleelnime Pantokraator, st ’kõige valitseja’, kõikvõimas). Viimaks tuleb materiaalsesse maailma ebamaine olend Valgustaja (kr ja kopti kl ’phoster’), kes päästab Setist põlvneva „suure sugupõlve“ (st gnostikud).
Teose kuuluvus setiaanlikku gnoosisesse on kindel. Milline on aga teose suhe kristlusega? Paljud uurijad (George W. MacRae, Alexander Böhlig, Birger A. Pearson) peavad „Aadama ilmutust“ gnostiliseks teoseks, mis tõlgendab Vana Testamendi sündmusi (veeuputust, võimalik, et ka Soodoma ja Gomorra hävitamist) „protestieksegeesi“ vaimus – need pole mitte õiglase Jumala karistused pattude eest, vaid kurja demiurgi äpardunud katsed hävitada gnostikuid. Samas on juhitud tähelepanu ka teoses kajastuvatele judaistlikele pärimustele ning teose lähedusele ülejäänud „Aadama kirjandusele“ (neile on juhtinud tähelepanu eriti Pearson ja käesoleval aastal teose kohta kommentaari avaldanud Emmanuela Grypeou). „Aadama ilmutuses“ on nähtud ehedat näidet tugevalt judaistliku taustaga mittekristlikust gnoosisest. Ometi leiduvad teoses mõned motiivid, mille seoste üle kristlusega diskuteeritakse. Nii on mõned uurijad näinud teoses ettekuulutatud „inimeses“, kes sünnib neitsist ja kelle „liha“ karistatakse, vihjet Jeesusele. Kuid see on vaid üks võimalik tõlgendus, sest pisut edasi on samas lõigus juttu ka sellest, et Valgustaja sünnib neitsist, kelle kuningas Saalomon deemonite abiga röövis ja siis vägistas ning keda Jeesusega ilmselt samastada ei saa. Ka teose lõpus leiduvates inglite nimedes Jesseus, Masareus, Jessedekeus võib näha moonutatud vormi nimest Jesous Nazarenos, kuid seegi seos pole kindel. Sarnaseid maagilisi nimesid leidub rohkesti ka mittekristlikus maagilises kirjanduses. Lisaks sellele on võimalik, et nimetatud kohad võivad olla kristlikud interpolatsioonid tekstis (nii oletab näiteks soome uurija Tuomas Rasimus) ning välistada ei saa sedagi, et kogu Valgustaja tulekust rääkiv lõik, kust nimetatud kohad pärinevad, on algselt olnud iseseisev ja lisatud hiljem teksti. Selle poolt võiksid kõneleda nii lõigu hümniline stiil (mis eristub selgelt teose jutustavast proosastiilist) kui ka väga heterogeense päritoluga mütoloogilisi motiive sisaldav sisu, mis ei sobitu hästi teoses kajastuva ühemõtteliselt setiaanliku mütoloogiaga.
Avarate piiridega kristlus
Kuigi kõik Nag Hammadist pärinevad teosed ei ole kirjutatud kristlaste poolt ja mõnede puhul neist on seos kristlusega vaieldav, võib siiski öelda, et kogu Nag Hammadi kirjandus kuulub varase kristluse teoloogiajaloo ja kirjandusloo konteksti. Piirid kristluse ja mittekristluse vahel ei ole nii selged ja ühemõttelised, nagu neid näevad kristlikud fundamentalistid ja evangelikaalid. Kindlasti ei olnud need seda ajal, millest pärinevad Nag Hammadi teosed. Justinus Märtri (100 – 165 pKr) arvates olid kristlased ka Sokrates ja Platon, sest nad elasid kooskõlas sama jumaliku logos’ega, mis Jeesuses lihaks sai. Aleksandria Clemensi (u 150 – 215 pKr) arvates olid kreeka filosoofid paganate jaoks samasugused „kasvatajad Kristuse poole“, nagu seda olid Mooses ja prohvetid juutide jaoks. Kristlased lugesid innukalt judaistlikku ilmutuskirjandust ja lisasid sellesse ettekuulutusi Kristuse kohta. Võib öelda, et kõige avaramas mõttes kuuluvad varakristlikku kirjanduslukku ka teosed, mis ei pärinenud kristlaste endilt, kuid mida kristlased lugesid ja tõlgendasid läbi oma usu prisma. Nõnda kuuluvad varakristlikku kirjanduslukku mitte ainult need Nag Hammadi tekstid, milles puuduvad spetsiifiliselt kristlikud jooned, vaid ka Vergiliuse IV ekloog [10], Corpus Hermeticumi traktaadid[11] ja kristlikult interpoleeritud Testimonium Flavianum[12]. Nag Hammadist leitud teosed näitavad meile mitte üksnes seda, kui palju ja eripalgelisi suundumusi hõlmas varane kristlus (see on põhjus, miks mõned uurijad soovitavad varase kristluse asemel rääkida pigem „varastest kristlustest“), vaid ka seda, kui avatud oli kristlus oma ümbruskonna kultuurilistele, filosoofilistele ja (vastuolus tavaarusaamaga) ka religioossetele mõjudele. Kas seda nähtust võib nimetada „sünkretismiks“[13], on maitse asi. Kindel aga on, et varane kristlus oli oma keskkonnaga seotud oluliselt rohkem, kui varasema aja uurijad on osanud või tahtnud seda näha.
[1] Berliini Humboldti ülikool on olnud tähtsaim Nag Hammadi käsikirjade uurimise keskus Euroopas. Seal tegutseb kuni tänaseni koptikeelsete gnostiliste käsikirjade Berliini töörühm (sks kl Berliner Arbeitskreis für koptsch-gnostische Schriften). Uurimisgrupi juhiks oli pikka aega tuntud koptoloog ja Uue Testamendi teadlane Hans-Martin Schenke (1929-2002). Praegu juhib uurimisrühma Humboldti ülikooli Uue Testamendi professor Jens Schröter.
[2] Leidmisloo kohta vt lähemalt: Kurt Rudolph, Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu (tõlk. Jaan Lahe, Jana Lahe ja Marju Lepajõe), Tallinn: TLÜ kirjastus, 2012, 39-48.
[3] Eesti keelde on Nag Hammadi teostest tõlgitud Tooma evangeelium ja Filippuse evangeelium. Mõlemad teosed on tõlkinud Uku Masing ja need on ilmunud Johannes Esto kirjastuses 2005. aastal.
[4] Vt selle kohta: Jaan Lahe, „Kas gnoosis on olemas? Diskussioon gnoosise mõiste ja olemuse üle XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse gnoosise-uurimises“ – Usuteaduslik Ajakiri 1/2009, 138-156.
[5] Teoste täielikku loetelu vt Kurt Rudolph, Gnoosis, 49-54.
[6] Probleemi kohta vt Jaan Lahe, „Kui gnostiline on Tooma evangeelium?“ – Usuteaduslik Ajakiri 2/2009, 93-113.
[7] Ajakirjas Kirik & Teoloogia (5.10.2012) on temalt ilmunud lühiartikkel „Kas Jeesus oli abielus? Kära väikese papüüruse ümber“, vt siit.
[8] Motiivi aluseks on Ilm 19:7-9.
[9] Vt Marju Lepajõe, „Sextose sententsidest“ – Roomlaste taltsutamine, Tartu: Ilmamaa, 2011, 115-124.
[10] Neljas ekloog „Pollio“ kõneleb poisslapse sünnist, millega algab uus õnnelik ajastu. Kristlased tõlgendasid seda Jeesuse sünni ettekuulutusena. Luuletuse eestikeelset tõlget vt Publius Vergilius Maro, Bucolica. Aeneis (tõlk. Ants Oras), Tartu: Hortus Litterarum, 1992, 30-31.
[11] Corpus Hermeticum on 1.-3. sajandist pKr pärinev traktaatide kogumik, mille autoriks on traditsiooni järgi müütiline Hermes Trismegistos („kolm korda suur (st väga suur) Hermes“). Traktaatides leiduv õpetus, mida nimetatakse hermetismiks, oli populaarne Rooma keisririigi ajajärgu haritlasringkondades ning muutus taas populaarseks renessansiajastul.
[12] Testimonium Flavianumiks nimetakse lõiku juudi ajaloolase Josephus Flaviuse teosest „Juudi muinsused“, mis jutustab Jeesusest (Ant 18,63). Teadlaste hulgas valitseb peaaegu konsensus, et teksti on kellegi kristlase poolt interpoleeritud. Vt teksti: Gerd Theissen, Annette Merz, Der historische Jesus. Ein Lehrbuch. 4. Aufl. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht, 2011, 75.
[13] Paljud uuemad uurijad peavad mõiste „sünkretism“ kasutamist antiikusundi kirjeldamisel ebarahuldavaks ja soovitavad sellest loobuda. Probleemi kohta vt Jaan Lahe, „Paradigmamuutusest Rooma keisririigi religiooni uurimises 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses“ – Tuna 3/2011, 13.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses
