Arvamused

Konverentsi „Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse“ tagasivaade

Ain Riistan„Kuhu lähed, Maarjamaa? – Quo vadis Terra Mariana?“ – nii kõlab järgmisel aastal Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) poolt välja antava artiklitekogumiku pealkiri. See saab kavatsuste kohaselt olema raamat, milles käsitletakse Eesti kirikuelu aktuaalseid probleeme ja antakse ka analüütiline ülevaade EKN-i ja uuringufirma Saar-Poll koostöös teostatud religioonisotsioloogilise uuringu „Elust, usust, usuelust 2015” (EUU 2015) tulemusist. Aga see oleks võinud väga vabalt olla ka 17.-18. novembril Tartu Ülikoolis toimunud konverentsi „Maarjamaa – ajaloo teadmusega eilsest homsesse“ alternatiivne pealkiri. Konverentsi korraldustoimkond seadis endale ülesande, mis esialgu näis kuuluvat Hollywoodi filmidest tuttavasse mission impossible kategooriasse: siduda kokku teema-aasta „Kaheksa sajandit Maarjamaad“, EUU 2015 tulemuste tutvustamine, tuues seejuures sisse rahvusvahelise võrdlusmomendi, ning anda sellele kõigele praktiline rakenduslik väljund, mis aitaks Eestimaa kirikutel oma tööd paremini teha. Ja seda kõike teadmisega, et kohal viibivad lisaks väliskülalistele ka diplomaatilise korpuse esindajad ning et konverents ise on suunatud eeskätt kirikute töötegijatele (üle 200 registreerunust moodustasid vaimulikud ligikaudu poole). Tagantjärgi tuleb tõdeda, et ilmvõimatu sai ikkagi võimalikuks – seda tänu konverentsi peakorraldaja Eerik Jõksi väsimatule tööle ja nõudlikule oskusele inspireerida kaastöölisi läbi mõtlema iga pisimatki võimalikku korralduslikku ning sisulist detaili.

Ettekanded olid jagatud viide temaatilisse plokki koos esinejate paneeldiskussiooniga. Neid toetasid omakorda kuus erinevat mõttekoda. Järgnevas annan temaatilise lühiülevaate konverentsil toimunust. Esimeses teemaplokis „Maarja ja Maarjamaa“ keskendusid Marju Kõivupuu, Vello Salo ja Eenok Haamer Maarja tähendusele meie kultuuriloos. Sama teemat puudutas ka Tauno Tederi ning Urmas Nageli poolt veetud mõttekoda „Maarja kirikutes ja kultuuris“ ning riivamisi ka Marju Lepajõe ja Priit Rohtmetsa läbiviidud mõttekoda „Kas ajaloost õpitakse?“. Siinkohal olgu ära toodud kaks kõige eredamalt kõlama jäänud mõtet. Esiteks on Maarja meie elus oluliselt rohkem kohal, kui me seda ühelt valdavalt protestantliku taustaga rahvuskultuurilt eeldaksime. See väljendub nii Maarjaga seotud rahvapärimustes, toponüümikas kui ka Maarja kohalolus meie tänapäevases kultuuris. Mitmetes aruteludes toodi näiteks korduvalt välja, et ka protestantlikes kirikutes ja kogudustes ei ole juba pikemat aega enam mingit probleemi Maarjale pühendatud muusikateoste esitamisega. Maarja ei ole enam konfessioonide erinevusi määratlev identiteedimarker, kellesse suhtumine määratleks selle, kes on sees, kes väljas (nn vanad kirikud ühel pool ja protestandid teisel pool). Pigem on ta osaks klassikalisest kristlikust kultuurist ja sellesse suhtumisest laiemalt. Ja sellega seoses on Ave Maria laulmine võimalik ka neis kogudusis, kus Maarjal dogmaatiliselt nii suurt rolli ei ole kui katoliku ja õigeusu kirikuis.

Teine teema, mis leidis elavat vastukaja, oli Eenok Haameri tõdemus, et Eesti rahvapärimuses on regivärsi põhjal võimalik näidata, et Maarja oli meie esivanematele üks Jumala nimedest. Folkloristi ilmselt ei üllata väide, et rahvausk ja kirikuõpetajate poolt õpetatud usudogmaatika ei lange kunagi päris kokku. Küll võib see aga aeg-ajalt üllatada vaimulikke ja teolooge, sest tõstatab ikka ja jälle küsimuse, kuidas siis sellesse suhtuda. Eenok Haameri sõnum oli siinkohal positiivne ja jõuline: nimetatud uskumus võis ju olla dogmaatiliselt ekslik, ent samas näeme selles meie esivanemate usu intensiivsust, nende jaoks oli Jumal – ja Maarja – midagi ülimalt intiimset ja lähedast, usk oli kootud nende argiellu kõigil selle tasanditel. See on miski, mis väärib taasavastamist. Kindlasti jääme põnevusega ootama ka Vello Salo hetkel töös oleva Maarjamaa kirikuloo-alase tervikkäsitluse ilmumist.

Kristliku sõnumi sisu ja vormi teemale oli pühendatud ka üks mõttekodadest, mille viisid läbi Katri Aaslav-Tepandi ja Mart Jaanson. Temaatiliselt võib selle mõttekojaga siduda veel teisegi, nimelt Allar Tankleri ja Kerstin Kase poolt hallatud arutelu teemal „E-Kirik? Kristlus meedias“. Samuti kuulub siia esimese konverentsipäeva teine ettekannete plokk „Kirik tänases Eesti ühiskonnas“. Konverentsi programmitoimkond ei pannud esialgu ettekandesessioonidele nimesid, kuid kuna Tartu Ülikooli Televisioon (UTTV) need salvestas, siis tuli nad sessioonide eristamiseks käigu pealt pealkirjastada. Nüüd on ettekandeplokid just nende nimede all internetist järelvaadatavad. Kui õnnestunud need nimed on, on mõneti vaieldav, ent vähemalt hetkel kõne all oleval juhul võib väita, et nii Lea Altnurme, Tauno Toompuu kui ka Ingmar Kurg kõnelesid kristluse ja tänapäevase Eesti ühiskonna seostest.

Kas tiigrihüppe-järgses Eestis võiksid ka kirikud ja kogudused e-tiigri seljas ratsutada? Nii Tauno Toompuu kui mõttekojalised vastasid sellele küsimusele jaatavalt, tuues siiski esile ka internetikirjaoskuse vajalikkuse, mis aitab sotsiaalmeedia kasutamisega seotud ohtusid adekvaatselt hinnata. Kas muutunud maailm nõuab ka kirikutelt tegevuse sisu ja vormi muutust? Mõttekojalised olid siinkohal üldiselt konservatiivsed, leides, et kristliku kuulutuse sisu ei tohi muutuda, küll aga tehti mõningaid mööndusi vormi osas. Samas oli neid, kes leidsid, et ka olemasolevad kirikutöö vormid võivad olla väga sügavalt rikastavad juhul, kui neis sisalduvad aarded üles leitakse. Samas on muidugi selge, et sisu ja vormi ei saa teineteisest niisama lihtsalt lahutada, sest üks mõjutab teist. See tõdemus tuli eriti selgesti esile Ingmar Kure ettekandes, mis põhines konverentsi ettevalmistuse käigus korraldatud vaimulike fookusgruppide arutelu analüüsil. Eri konfessioonid rõhutavad oma spiritualiteedis paratamatult pisut erinevaid aspekte ning vastavalt sellele on ka nende suhestumine ilmaeluga mõneti erinev. Ilmaeluga on aga lood nii, et selle lähemalt tundmaõppimine võib teinekord mõjuda külma ehmatava dušina. Just seda viimast pakkus Lea Altnurme, kes avas oma ettekandes „vikaar- ehk asenduskristluse“ mõiste: kirikuid ümbritseb üsna suur hulk inimesi, kes ise kirikust ei hooli, ent kes arvavad, et kristlased peaksid kuidagimoodi „uskuma nende eest“ – teisisõnu hoidma ülal moraalseid väärtusi, millest need inimesed arvavad, et need on ühiskonnale küll vajalikud, ent mida nad ise vajadusel rikkuda võivad.

Asjaolu, et me ei ole oma hädades üksi, ei ole just kuigi suur lohutus, ent natuke siiski. Konverentsi esimese päeva viimane sessioon oli väliskülaliste päralt. Inglise Kiriku munkpreester Peter Allan Inglismaalt tutvustas hinnanguid, mille kohaselt Inglise Kiriku liikmete vähenemiskiiruse praeguse tempo jätkudes kaotaks kirik oma viimase liikme aastal 2033 ja Ühendkuningriikides sündinud kristlaste arv kahaneks nullini aastaks 2067. Tema usuline mõtisklus kristluse ajaloo, ajastu vaimu ja kristluse võimaliku tuleviku osas päädis tõdemusega, et võib-olla ongi mitteautentse, formaalse ja kõrgi kristluse vormid määratud väljasuremisele (ta täpsustas paneelvestluses, et ei mõtle siinkohal kogu Inglise Kirikut, vaid seda, kuidas kirik kohati käitub). Alles jääksid ehedal usutunnetusel oma elu elavate Jumalat usaldavate kristlaste kogukonnad. Tõstatus küsimus: kas see, mis tõi meid siia, viib meid ka edasi? See on muidugi küsimus, mille vastus sõltub arusaamast, mis see siis ikkagi on, mis meid siia tõi. Kas mingid inimlikud kiriklikud tegevused või Jumalat usaldav usk? Kui viimane, siis pole pessimismiks põhjust, sest kristlane teab, et tema ja tema koguduse tulevik on Jumala käes.

Pavel Hošeki ettekanne Tšehhi kristluse olukorrast tekitas paljudes osalejates äratundmise „ahhaa-elamuse“. Selgus, et ehkki detailid on kohati erinevad, on Eesti ja Tšehhi kristluse olukord struktuurselt väga sarnane. Küsimus, kumb siis ikkagi on kõige ilmalikum riik, kas Eesti või Tšehhi, on hetkel vastamata. Lisaks Maarjamaa artiklitekogumikule on konverentsi korraldajatel plaanis järgmisel aastal koostöös Akadeemilise Teoloogia Seltsiga avaldada ka üks Usuteadusliku Ajakirja temaatiline erinumber ning Eesti ja Tšehhi olukorra võrdlev analüüs on sellesse numbrisse juba broneeritud.

Teise konverentsipäeva esimesel teemasessioonil „Sekularisatsioon ja ümberkujunev ühiskond“ kõnelesid Atko Remmel, Ringo Ringvee ja Meego Remmel. Kaks esimest kõnelejat näitasid arvudele tuginedes ilmekalt, et sekularisatsioon – institutsionaalse kristluse mõju kahanemine ühiskonnas – ei tähenda, et eestlased oleksid selle protsessi käigus kuidagi vähem religioosseteks muutunud. Lihtsalt uskumise vormid on teisenenud. Selles osas kinnitasid värske uuringu tulemused 2010. aastal läbiviidud samasuguse uuringu andmeid ning märgatav on isegi mõningane muutus kristlikkuse kasuks. Toon näiteid Atko Remmeli poolt esitatust: kui aastal 2010 oli identiteedi poolest usklikke ja usu poole kalduvaid inimesi 32% ning veendunud ateiste ja ateismi poole kalduvaid inimesi 28%, siis värskelt on need numbrid vastavalt 36 ja 22. Mõnevõrra on kasvanud ükskõiksete hulk: varem oli see 35%, nüüd 39%. Kristlasena määratles end käesoleval aastal 26% vastanuist. Samas: inimhinge surematusse usub 45%, seejuures reinkarnatsiooni 41, kaitseinglitesse 47, sensitiivide tervendamisvõimesse 74% vastanuist. Ja siis muidugi need järjekordselt elevust tekitanud arvud: selles, et taimedel on hing, on veendunud 63% ja seda, et loomadel on hing või vaim, usub 80% vastanuist. Mispuhul võib utreeritult teha järelduse, et see Eesti hingetu inimene on vähemalt üks looma- ja taimesõbralik olend! Meego Remmeli ettekanne käsitles postindustriaalse ühiskonna teisenemise temaatikat: ühiskonnas jääb üha väiksemaks hierarhiliste süsteemide mõju – see asendub ühiskonna koostööl põhinevate mitmesuguste võrgustikega. Neis oludes teiseneb ka kristluse positsioon ühiskonnas.

Konverentsi viimane ettekannete plokk on üldistatav pealkirja alla „Kirikute analüüs“. Kõnelesid Kaido Soom, Liina Kilemit ja Urmas Viilma. Just selle ploki juurde liidan siinkohal kaks veel seni mainimata jäänud mõttekoda: Triin Käpa ja Liivika Simmuli poolt juhitud arutelu teemal „Kristlikud koolid ja noortekultuurid“ ning Anne Kulli ja Tõnu Lehtsaare hallatud arutelu „Uskumine, kuulumine ja eluviis“. Eesti elanikkonna uskumuste mitmepalgelisus kajastus ka siin. Ühelt poolt tuleb taas öelda, et pilt ei ole just kiita: ennast kristlasteks pidavatest inimestes uskus isikulisse Jumalasse täiesti 18% ja kaldus uskuma 26% vastanuist (kokku siis alla poole, 44%). Ilmselt tuleb olla nõus Kaido Soomiga, kes tõdes, et siin on ilmselt tegu arusaamatusega väljendist „isikuline Jumal“, sest näiteks Kristuse lunastussurma inimkonna pattude eest uskus kokku 58, tema Jumala Pojaks olekut 65, surnuist ülestõusmist 66 ja Püha Vaimu olemasolu 70% vastanuist. Ent sellegipoolest tuleb tõdeda, et sellest veerandist eestlastest, kes end kristlaseks peavad, ei usu tsentraalseid kristlikke doktriine ligikaudu kolmandik. Samas edeneb kristlike koolide töö ja usulise elustiili tunnused on ühiskonnas jälgitavad. Kirikutega liitutakse kõige rohkem peretraditsiooni tõttu, aga konkreetse koguduse valikul on oluline ka mugavus: valitakse kirik, mis on kodule kõige lähemal.

Konverentsi lõpetas Tõnu Lehtsaare kokkuvõte ja kindlasti on oluline nimetada, et esimese päeva õhtul kosutas osalejate hinge kaunis muusikaline palvus Tartu Pauluse kirikus ning kogu konverents lõppes ühise oikumeenilise jumalateenistusega Tartu Kolgata koguduses.

Siinse tagasivaate lõpetuseks on igati sobiv tsiteerida pisut pikemalt Urmas Viilmad, kelle lõpuettekanne summeeris sobivalt kogu konverentsil valitsenud õhustiku: „[Me peame] olema nagu algkristlased, kes tegid vähemusgrupina tööd kohati isegi vaenulikus keskkonnas. Tegelikult arvan, et meie olukord on algkristlase omast märksa sõbralikum ja turvalisem. Mis mulle Eesti usulise pildi juures enim meeldib, on selle pildi alastus või ausus. Olen veendunud, et need, kes on ennast vabatahtlikult lugenud seotuks mõne kirikuga ja on seda kasvõi rahvaloendusel või mõnel muul küsitlusel tunnistanud, on ka tegelikult see usklikkond, see pühade osaduskond, keda üheskoos võime Kristuse kirikuks pidada ja kellele saame toetuda. Samas – ühiskonnas, kus inimese isiklik vabadus on saavutatud, on saavutanud maksimaalse ulatuvuse, ei ole kirikul muud teed kui jätkata Jeesuse käsku täites ristimist ja õpetamist, Jumala Sõna kuulutamist, Jumala armu vahendamist ning usaldada selles töös Kristust kiriku peana. Need, kes veel selle usklikkonna hulka ei kuulu, on meie misjoni tööpõld ning neid tuleb siis kasvõi võrgutada, mõeldes võrgumisjoni peale. Statistika võib aidata valida meie kuulutus- ja misjonitöö meetodeid. Kuid statistika ei saa mõjutada kuulutuse sisu. Ka suunda võib natukene mõjutada, nagu Ringo Ringvee juhtis tähelepanu, et kas me peame vastama inimeste ootustele. Olen osaliselt sellega nõus, osaliselt päris mitte. Arvan, et Eesti ühiskond vaevleb mitmetes küsimustes probleemidega, et ei suudeta algatada konstruktiivset dialoogi; või isegi kui see algab, siis see lõpeb pea. Vahel tundub, et vaja oleks tõlki. Ma usun, et kristlike kirikute jaoks Eestis võiks just see olla üheks väljakutseks: astuda erinevaid osapooli empaatiliselt mõista püüdes tõlgi rolli ja aidata sündida dialoogil.“

Konverentsi ettekanded on järelvaadatavad siit.

 

Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, vabakirikliku teoloogia ja usundiloo dotsent Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBL) Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning EEKBL liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English