Arhiiv

Kes on Jumal, kes on inimene? (nr 204/ 6.11.2015)

Foto: Urmas Nõmmik

 

Jumal – inimene – Jumal-inimene – inimene-jumal – Jumal inimese vaadatuna – inimene Jumala vaadatuna – inimese tehtud jumal – Jumala tehtud inimene – Jumala-vaba suhe – suhe Jumalasse – inimese-keskne inimene – Jumala-keskne Jumal – inimese-keskne Jumal – Jumala-keskne inimene – inimene Jumalaga – Jumalata inimene – Jumal inimesega – inimeseta Jumal. Meie mässime sisse, Jumal harutab lahti; Jumal mässib sisse, meie harutame lahti…

Pole siis ime, et kristluse ajaloos on selle vahetust algusest saadik olnud palju hääli ning veel rohkem arusaamu. On ja on olnud palju kristlikke ja poolkristlikke, hereetilisi ja mitte nii väga hereetilisi gruppe. Arusaamu on veel rohkem, sest on inimesi, kes noorena mõtlevad ühtmoodi, vanemana teistmoodi. Ja ikka on kõik see kokku kristlus. Tänasesse Kirik & Teoloogia numbrisse juhtusid kolm kolleegiumi liikmete vaatenurka, mis kõik seostuvad sellega, et arusaamu Jumalast ja inimesest ning nende vahelisest suhtest on olnud nii palju. Isegi sinnamaani välja, et mõnda seatakse põhimõttelisemaks teisest ja vaieldakse siis, kasvõi viimse veretilgani.

Alguses oli Jeesus Kristus. Tema tulemine segas inimlikke arusaamu endast ja Jumalast sedavõrd, et Temast jäänud keerises tekkisid lugematud uued usu- ja mõttepesad. Viimaseid on meil tänapäeval erakordselt raske tagantjärele lahti harutada. Heaks näiteks on Jaan Lahe artikli vormis ülevaade kuulsast käsikirjaleiust Nag Hammadi lähedalt Egiptusest, mis koos Ugariti ja Surnumere kirjanduse avastamisega muutis piibliteadusi 20. sajandil revolutsiooniliselt. Nag Hammadi käsikirjad on aga pannud uurijad suurte küsimuste ette, nagu näiteks, kes neid käsikirju kirjutasid? Kas tegemist on gnostilise identiteedikirjandusega või teoloogilis-filosoofilise raamatukoguga? Kuidas saada hakkama väga mitmekesise pildiga varakristlusest, mida Nag Hammadi leiud on ainult süvendanud?

Pärast paari tuhandet aastat kristluse ajalugu on ikka palju arusaamu ja tõlgendusi Kristuse sündmusest ning Jumala ja inimese suhtest. Karin Kallas juhib oma arvamuslooga meie tähelepanu inimese-kesksuse loomulikule kohale kristlikus usus ja teoloogilises mõtlemises. Ta ei unusta selgitamast ohte, mida inimese-kesksuse valestimõistmine võib tekitada. Loodu-kesksus ei pea tähendama Jumala-kesksusest eristumist või Jumalalt fookuse pöördumist. Kristlikus teoloogias on aukohal Jumala ja inimese suhe, Looja ja loodu suhe, mitte küsimus sellest, kas õige on teo- või antropotsentrilisus.

Ja lõpuks puudutab Orenti Kampus meid sellega, et suunab isadepäevale pühendatud mõtiskluses sarkasmitule meie egotsentrilisuse pihta. Oma enese-kesksusega, mis ongi tõeline uskmatuse probleem, ei näe me sedagi, et sunnime oma lapsi oma egosse. Kasvatame uusi egosid, mis inimesele ei keskendu, seega siis ka Jumalale. Meil on võimalus olla teisiti – niisiis, Jumal on isa!

 

Tänases numbris:

Jaan Lahe, Nag Hammadi „raamatukogu” varase kristluse kontekstis.

Karin Kallas, Kristuse-tsentriline: theos ja anthropos.

Orenti Kampus, Ainult Jumal.

Lisaks täiendus rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

 

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English