1517. Wittenberg. Martin Luther. Paavsti võim. 95 teesi lossikiriku uksel oktoobrikuu viimasel päeval. Usupuhastus. Need teada-tuntud sümboliteks kujunenud märksõnad tähistavad ühe epohhi lõppu ja uue algust Euroopa ajaloos, vaimuloos, kirikuloos, poliitikas. Lisada tuleb veel üks oluline märksõna: haritus. Uute ülikoolide asutamine ja iseseisvumine Euroopa linnades. Kas oleks mõeldav kiriku reformatsioon ehk maakeeli kiriku uuenemine ilma vastasutatud Wittenbergi ülikoolita, kus õppis Martin Luther, kus ta valiti teoloogia professoriks ning kus ta kohtas oma aatekaaslast, sõpra ja kaastöölist, kreeka keele professorit Philipp Melanchthoni? Ajaloos teenimatult Lutheri varju jäänud Melanchthonist kujunes reformatsiooni üks ideelisi juhte Lutheri kõrval. Just Wittenbergi ülikoolil oli täita oluline roll uue usulise paradigma sünnis. Selles sündmuses oli tähtis tegur haritus. Ei ole juhuslik, et kaheksakümmend aastat hiljem, teispool La Manche’i väina, üks näitekirjanik ja teatrijuht, nimega William Shakespeare, rõhutab oma näidendis „Hamlet“, et kirglik tõeotsija ja kahtleja Hamlet ning tema sõbrad õppisid Wittenbergis. Shakespeare’i jaoks tähendas see haritust, iseseisvat mõtlemist, tungi tõe järele. Wittenbergi vaimsus kiirgas üle Euroopa. Suured pöörded mõtteajaloos on ikka toimunud kohtades, kus inimesed on kogunenud selleks, et maailma asjadest aru saada ehk õppida.
Usupuhastuspüha puhul avaldame järjekordse Martin Lutheri kirjutise. „Väike õpetus sellest, mida evangeeliumites otsida ja oodata“, kus on kokku võetud selgel ja keskendunud moel pühakirjaseletuse, evangeeliumi ja usu reformatoorse mõistmise keskseid põhimõtteid. Luther rõhutab evangeeliumi ühtsust Uue Testamendi tekstiliste tunnistuste erinevuses ja paljususes. See ühtsus on evangeeliumi kui inimeste õndsuseks toimunud Kristuse sündmuse ühtsus. Evangeelium on nõnda aktuaalne, õndsust kinkiv Kristuse osaksandmine inimesele. Siit lähtuvalt on mõistetavad ka Uue (ja Vana) Testamendi üksikud kirjad. Evangeeliumi õige mõistmine tähendab seetõttu ühtlasi meie südameid rõõmuga täitva jumaliku kingituse esmasust, kütkestatud ja puudutatud olemist jumaliku armastuse tulest. Kristus on meile antud kui jumalik kingitus – alles seda mõistes ja sellele järgnevalt võib näha teda ka eeskujuna.
Olgu siinkohal meenutatud ka Urmas Petti koostatud Lutheri kirjutiste kogumikku “Valitud tööd” (Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa, 2012) ning osutatud sel kuul Akadeemias Thomas-Andreas Põderi sulest ilmunud käsitlusele “Evangeeliumile keskenduv usupuhastus”, mis aitab toda mahukat valimikku lugeda.
Tartu Ülikooli usuteaduskonna patristika ja klassikaliste keelte õppejõud Marju Lepajõe mõtiskleb usupuhastuspühal Lutheri ja hariduse üle: „On huvitav, et Luther on nii tuntud Baltikumis, Põhjamaades ja mujal, aga usu puhtuseni jõudmiseks soovitab ta kuidagi rasket teed. /…/ Ta nõuab nimelt heebrea, kreeka ja ladina keele õppimist, piiblifiloloogiat, et Piibli sõnad „elustuksid“. Kas sellised kulutused Piibli elustamisele on mõistlikud? Veel rohkem nõuab ta keelteoskust jutlustajatelt. Ta väidab, et siis ei jää inimesed jutlust kuulates tüdimusest ja väsimusest magama ning et usk on siis uus ja värske. Kui aga jutlustajatelt hakata sellist värskust tahtma, siis me ei jõua iialgi magistriprogrammide ühildamiseni teiste instituutidega. Värskus võiks tulla lihtsalt liikumisest, spordist. Kõige problemaatilisem on küllap Lutheri seisukoht, mida ta esitab korduvalt ja jälle keerukalt, et jumalasõnaga tegelemine vajab Piibli tõlkimist – justkui Piibel ei oleks tõlgitud – ning see omakorda üldist emakeelset haridust, vanadele keeltele veel lisaks. Veel hullem, ta seostab jumalatunnetuse sügavuse emakeele tundmise sügavusega.“
Usupuhastuspüha jutluses kirjutab Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna praost ja Usuteaduse Instituudi piibliteaduste lektor Vallo Ehasalu: „Väsinud oli keskaeg kiriklike kommete täitmisest ja kirikuõigusest. „Allikate juurde!“ kõlas üha selgemalt. Martin Luther näitas allikat, Jumala sõna. Johann Sebastian Bach näitas allikat, Jumala sõna. Kumbki kirjutas selle omal kombel lahti, omas keeles. „Issand Jumal on andnud mulle õpetatud keele, et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga,“ see sõna käib ka reformatsiooni ja luterliku konfessiooni kuulutajate, luuletajate ja heliloojate kohta.“
Tänases numbris:
Martin Luther, Väike õpetus sellest, mida evangeeliumites otsida ja oodata.
Marju Lepajõe. Lihtsatest võimalustest.
Vallo Ehasalu, Jutlus usupuhastuspühaks (Js 62, 6-7, 10-12).
Lisaks täiendus rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.
• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.
• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
