„Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö“ (1Ms 8:22).
Lõikustänupüha on õnnistusega täidetud püha, mis on nii tugevalt seotud maa ja uudseviljaga, et tänases linnaruumis ja suurpoodides kipub tema otsene seos minema kaduma. Selleks, et kasvada heaks ja õiglaseks inimeseks, on vaja seda teekonda alustada. Lõikustänupüha ei ole oma olemuselt kristlik, vaid üldinimlik, kandmas meieni ka täna kehtivat seaduspärasust, et kõik ei ole ainult meie enda teha. Kui me näeme ennast vaid saajana ja kasuvõtjana, kipume vähem andma tagasi või kinkima edasi.
Ei saa lõigata ilma külvamiseta ega varaaitadesse kokku koguda ilma hoolt kandmata. See seaduspära kehtib nii aedviljade kui ka vaimsete viljade puhul. Lõikustänupüha õpetab nägema, teiste inimeste hoolt ja vaeva ning Jumala hoidmist, et see võiks vilja kanda ja vili jääks ka alles. Selle märkamine ja tänuga tagasi andmine juhatab meid sammukese lähemale pühale.
Tõeline tänu tuleb sügavast äratundmisest, et kõik on kingitus Looja käest ja peidab just tärkamise, kasvamise, viljumise ja küpsemise saladust. Olgu see toiduga, asjade või ajaga, mis meile usaldatud, või inimestega, keda kohtame, või oskuses taibata lihtsat rõõmu. Inimeste puhul olen mõistnud, et siira tänamise rõõm on alati kahepoolne ja kõiki osasaajaid kaunistav.
Inimese parim anne on mäletada ja ka unustada. See on imepeen mehhanism meis kõigis, mis talletab mõne asja sügavalt mällu ja teised kustutab. Kui tänusõnu ütleme, siis kas meil on ka meeles tänupüha see külg, mis juhatab uudseviljast ära andma. Tänada tähendab ka anda vastuvõetust osa edasi.
Kes meist poleks kunagi küsinud küsimust elu mõttest või: miks ma olen just siia ja praegusesse aega sündinud? Meil on alatine vajadus mõtestada enda ümbritsevat maailma ja elada sihipäraselt seatud päevade jadas. Otsida tähendust ja seada eesmärke, olgu rutiinis või vahelduses, annab mõtte meie kätte usaldatud ajale. Kui oleme selle leidnud, tunneme ennast õnnelikuna, õigupoolest ei ihkagi me muud kui leida üles see, mida tähistatakse lühidalt, kolme tähega: õnn.
Enamuse oma ajast oskame täita muretsemisega, sest nõnda nagu õnnega, mis võib peituda tuhandes pisiasjas, on ka murega. Muretsemine annaks justkui tähenduse muidu tühjalt seisvale ajale. Muretseme ka siis, kui mõistame, et sellest ei sõltu tegelikult midagi. Olen mõelnud, et muretsemine on ehk lootuse teine külg või pahupool. Kui lootust on vähe, vahetab tema koha välja mure. Kirjas filiplastele kinnitatakse meile: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses“ (Fl 4:6–7).
Haapsalu koguduses töötas paar aastat tagasi vikaar Katharina Ufholz. Tema jutustab kolm aastat tagasi Haapsalus ilmunud lõikustänupühale pühendatud koguduselehes mulle väga meeldejääva loo. Nimelt räägitakse Aafrikas lugu ühest targast naisest, kes elas ülimalt õnnelikku elu. Ei ta läinud kodust välja, ilma et poleks pistnud taskusse peotäie ube. Mitte söömise pärast, vaid selleks, et talletada elu ilusaid hetki ja neid pärast kokku lugeda. Iga kord, kui ta koges midagi väikest, mis rõõmustas ta südant, leidis üks uba paremast kleiditaskust tee vasakusse – meeldejääv kohtumine tänaval, naeratus, hingeminev liigutus või linnulaul. Mõnikord vahetasid kohta koguni kaks või kolm uba korraga.
Õhtul kodus istudes luges naine kõik oad kokku oma vasakus kleiditaskus. Nii tõi ta endale veelkord silme ette, mida ilusat ta sellel päeval kogenud oli. Ja selles peitus kestev rõõm ja tänulikkus. Isegi siis, kui õhtul oli taskus ainult üks uba, oli see päev korda läinud ja ennast ära kauniks teinud.
Kui vaadata väikeseid lapsi, siis üpris varakult õpitakse selgeks, mis on ENDA oma. Eks täiskasvanudki tähtsustavad asju, mida omatakse; me hindame üksteist nende läbi. Elame iga päev klammerdumise ja loobumise pingeväljas. Klammerduda saab kõigesse: asjadesse, inimestesse, meeleoludesse jne. Loobumine võib meid teha justkui nõrgaks, kaotame mõju meid ümbritseva üle – ja pole inimlikumat hirmu kui olla tühine. Loobumise ja äraandmise julgus ja kergus on tihti talumatu, sest kardame kaduda ja olematuks muutuda.
Anna Haava on oma „Ohvripalve“ esimeste ridadena 1917. aasta oktoobris sõnastanud igaühes peituva hirmu:
Ei ole mul maja –
Ei ole mul maad –
Ei rikkust, ei varandust muud,
ei kodu, ei õnne, mis puruks läeks …
Mis annan siis ohvriks, ma koduta lind?
Jah, nii see on, et kui tunneme, et midagi peaks nagu andma, kuid tänu ja lootusega on kitsas käes, siis on mure varmas oma ülesannet täitma. Kuid meie elule annabki vaid Jumal tähenduse ja väärtuse. Seepärast on usus ja usalduses alati üksjagu riski, mis ei lase endas ette kindel olla. Seepärast olemegi sunnitud ennast ikka ja jälle ümber sõnastama ja heitma endalt vana. Märksa kergem on öelda, et looda Looja peale selle asemel, et ümber sõnastada. Kuid see ongi võti, et lasta Jumalat enda lähedale.
Lõikustänu tuletab meelde, et igas inimeses on peidus tänuaeg ja teiste tehtud töö märkamise, kalliks pidamise aeg, et teha ruumi uuele. Nii ei peaks me muretsemise ja saamisega ennast koormama, sest see jätab petliku tunde, et kõik ongi meie oma ja meie käes. Aeg kuulub vaid Jumalale ja meile on antud võimalus seda kas surnuks lüüa või kinkida ligimestele jagamiseks – aeg kannab endas ajatust, mööduv võib mahutada möödumatut ja inimlik tabab jumalikku.
„Ent otsige esiti Jumal Riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb iseenda eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!“ Otsida jumalariigi õigust ongi tabada elu ainulaadsust elust enesest. Ehk ongi meie käest palutud ohver vaid see, et teeksime endas, oma meeltes ning ümbritsevas tänuga ruumi, mis laseks kuulata Jumala Sõnu, et ilmuks Tema tahtmine. Egiptuses elanud pühak Makarios on 4. sajandil öelnud nii: „Jumala Riik on sinu sees, ühes salajases kohas su südames. Seal on Jumal ja Jumala riik, apostlid ja vaimne valgus ja õhk, mida sa seal hingad on Püha Vaim.“
Arho Tuhkru (1974) on EELK Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna abipraost.
