„Ja Issand ütles: „Kes küll on ustav ja arukas majapidaja, kelle isand seab oma pererahva üle neile parajal ajal andma määratud moona? Õnnis on see teener, kelle ta isand tulles leiab nõnda tegevat. Tõesti, ma ütlen teile, ta seab tema kogu oma vara üle. Aga kui see teener mõtleb oma südames: „Mu isand viibib tulles”, ning hakkab peksma sulaseid ja tüdrukuid, sööma ja jooma ning purjutama, siis selle teenri isand tuleb päeval, mil ta ei oota, ja tunnil, mida ta ei tea, ning raiub ta pooleks ja annab talle sama osa nendega, keda ei saa usaldada. Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa, kes aga ei teadnud, kuid tegi, mis on hoope väärt, saab peksa vähem. Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.“ (Lk 12:42-48)
Hea kirikuline.
Kas sa oled mõelnud, miks on meie kogudused vaesed? Vaesed selles mõttes, et nad ei suuda maksta palka oma organistile või kirikumehele ja palju aastaid õppinud õpetaja saab pisut rohkem kui miinimumpalka? Kas sa oled mõelnud, miks sinu kirikute katused jooksevad ja põrandates on augud? Ja mis veel olulisem – kas sa oled mõelnud, mida sina saaksid selles suhtes ette võtta? Need on küsimused, millele tahan tänase evangeeliumi abil vastust otsida.
Mida evangeelium meile ütleb? Jeesus jutustab meile täna loo majapidajast. Ehk võiksime ütelda lausa mõisavalitsejast või suure majandi majandusjuhist. Tal on oma vastutusala: anda pererahvale parajal ajal määratud moona ja vaadata, et ta peremehe mõisas oleks kõik korras. Majapidajal või mõisavalitsejal on suur majanduslik vastutus. Ta on oma peremehe usaldusalune, vastutab mõisa toimimise eest peremehe äraolekul. Oma ülesannet saab ta aga täita üksnes seetõttu, et peremees on tema kõige vajalikuga varustanud, andnud tema kätte aitade, keldrite, küünide ja kirstude võtmed.
Jeesus ütleb täna, et tema omad on samasugused mõisavalitsejad või usaldusalused, kes on varustatud „Jumala mitmesuguse armu“ (1Pt 4:10) andidega. Need ei ole inimeste omandatud või inimeste loodud väärtused, need ei ole midagi sellist, millega Jeesuse omad võiksid kuidagi kiidelda. Need on annid Jumala käest. Kõik see sinu amet, oskused, võimed, anded, sissetulek, elatis, pere, naabrid, kehakatted; lõpuks kõik see, mida Martin Luther nimetab Katekismuses igapäevaseks leivaks, nii kaugele välja, et Paulus küsib kirjas roomlastele: „Kes on Jumalale midagi andnud, et talle tuleks tasuda?“ (Rm 11:35) Kes on Jumalale midagi andnud, et Jumal võiks olla talle midagi võlgu, küsib Paulus. Ikka vastupidi – initsiatiiv on Jumala käes. Ja kui keegi on kellelegi midagi võlgu, on selleks inimene Jumala ees. Asjata me ei palu „Anna meile andeks meie võlad“ (Mt 6:12).
Head sõbrad, ma olen palju rääkinud võimalustest, mida Jumal annab inimestele oma andide kaudu. Kuid lugu majapidajast osutab siit kaugemale – võimalused toovad vastutuse. Mida suuremad on kellegi võimalused, seda suurem on vastutus. Olen teinekord kuulnud kriitikat meie kõrgepalgaliste aadressil. Olgu siis selleks Eesti Energia juhid või riigikogu liikmed koos kuluhüvitisega. Ühelt poolt saan ma kriitikast aru. Miks saavad paljud meie vaimulikud miinimumpalka või veelgi vähem ja keegi näiteks 500 korda rohkem? Kuid teisalt on vähemalt inimlikult mõõdetav vastutus samuti kordi suurem. Ma ei loe ennast väga agaraks astmelise tulumaksu pooldajaks, kuid leian, et väga suurte võimalustega inimesed peaksid Jumala abiga tajuma ka väga suurt vastutust ja leidma südamest lähtuvaid võimalusi toetada väiksemaid. Kuidas Õpetussõnadest lugesimegi? „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!“ (Õp 3:27)
Vastutus on ka koguduseliikmetel oma kodukoguduse ees. Täpselt samasugune sõltuvus Jumala poolt kingitud võimalustest. Mida suuremad on võimalused, seda suurem on vastutus. Ja tõde on see, et meie kogudused ei koosne üksnes inimestest, kes saavad vaid miinimumpensionit. Vahel ma kuulen, kuidas kogudusele seatakse tingimusi: kirik olgu soe, kirikus olgu meelepärane muusika, kogudus olgu sotsiaalselt aktiivne; looge lapsehoide, pange käima kirikubuss, rajage hooldekodu! Need ei ole alati sugugi kirikukaugete inimeste „ettepanekud”, vaid neid kuuleb ka koguduse enda liikmete suust.
Ent kui võtta ette EELK Põhikiri, siis sellest võib lugeda: „EELK ülesanne on Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine ning sellest tulenevalt haridus-, diakoonia- ja misjonitöö tegemine ja muul viisil kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine.“ (EELK Põhikiri, §3) Seda esimest olen oma tegevuses püüdnud seada esikohale. Et Jumala sõna saaks kuulutatud jumalateenistustel ja ristimistel, laulatuste, matustel ja sakramendid igatsejatele jagatud. Ma kordan: kiriku esmane ülesanne on kuulutada evangeeliumi ja jagada sakramente, kõik muu tuleb siis, kui selleks on võimalusi. Sest koguduski saab tegutseda üksnes nendes piirides, mida võimaldavad talle tema liikmed. Siingi kehtib seesama võimaluste ja vastutuse suhe. Kui Jumal annab võimalusi koguduseliikmetele, siis koguduseliikmed annavad võimalusi kogudusele. Või nad ei tee seda, kuidas kuskil. Kogudus on nii rikas või nii vaene, kuidas otsustavad tema liikmed. Kuidas Õpetussõnadest taas lugesimegi? „Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!“ (Õp 3:27) Kogudusetöö võimalused luuakse tema liikmete poolt, ei kuskilt mujalt.
Ma olen vahel mõelnud, kui lihtne on tegelikult täna olla koguduseliige. Teed kord aastas miinimumsummas liikmeannetuse ja arvad, et rohkem ei peagi kogudust meelde tuletama. Ma ei tea, kas koguduses saab rääkida õiglasest panusest koguduse heaks, kuid ma leian, et nende annetus, kes kordagi aastas kirikusse ei jõua, peaks olema suurem. Ja ma ei pea siin niivõrd silmas eakaid liikumispiirangutega pensionäre, kui just noori ja edukaid koguduseliikmeid.
Iga kogudus on see, mis ta on, just tänu neile ustavatele koguduseliikmetele, kes võtavad igal pühapäeval kirikutee ette. Lihtne arvutus näitab: kui ta annetab igal jumalateenistusel kas või 50 senti, teeb see aasta peale kokku umbes 30 eurot, lisaks nimeline liikmeannetus. Unustamata ajalist panust, väsinud jalgu, ilmast tingitud terviseriske ja sõidukulusid. Aitäh teile, et olete meil olemas.
Head sõbrad, ehk mäletate, miks on kogudus täpselt nii rikas või vaene nagu ta on? See sõltub tema liikmete vastutustundest. Sa oled Jumala usaldusalune. Jumal on andnud sinu kätte aitade, ladude, kirstude ja küünide võtmed. Ta on andnud sinu hoole alla suured võimalused: töö, sissetuleku, aja, vabaduse olla ristiinimene. Ja Jeesuse lugu näitab, et mõisavalitsejaid on igasuguseid ning iga valitseja otsus lähtub lõpuks tema väärtushinnangutest. Aga Jeesus ütleb: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.“ (Lk 12:48)
Aamen.
Joel Siim (1975) on EELK Harju-Madise Püha Mattiase koguduse õpetaja ja EELK liturgiakomisjoni liige.
