Esiletõstetud lood

Püsige Kristuse vabaduses (Gl 5:1-6)

Matthias Burghardt„Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! Vaata, mina, Paulus, ütlen teile: Kui te lasete end ümber lõigata, siis ei ole teil Kristusest mingit kasu. Ma tunnistan jälle igale inimesele, kes laseb end ümber lõigata,
et tema kohus on täita kogu Seadust. Teie, kes te tahate saada õigeks Seaduse kaudu, olete Kristusest eemale viidud, olete armust kõrvale jäetud. Me ootame usust õiguse lootust Vaimu kaudu. Sest Kristuses Jeesuses ei maksa ümberlõikamine ega ümberlõikamatus, vaid usk, mis on tegev armastuse läbi“ (Gl 5:1-6).

Galaatia kiri on apostel Pauluse võitluskiri. Ta ei kirjuta seda vihast kellegi vastu. Ta ei taha kedagi võita. Ta ei taha ka asuda vaimulikule rünnakule kurja vastu, milleks tänapäeval vahel meid, kristlasi, üles kutsutakse. Apostel Paulus kirjutab selle kirja murest nende pärast, kes on talle kallid.

Meie Issand Jeesus ise on öelnud, et õige tee, tee taevariiki Tema juurde, on kitsas. Et seda teed on argipäeva rägastikus vahel raske leida. Ja et on palju teid, mis sellest mööda juhivad. Ja apostel Paulus teab seda. Ja tal on hirm, et tema armastatud kogudused Galaatias Jeesuse Kristuse näidatud rajalt kõrvale kalduvad ja võssa eksivad.

Olud, kus kristlaseks olemine eeldab valmisolekut kui just mitte füüsiliselt kannatada, siis vähemalt teatud privileegidest ilma jääda, panevad ikka ja jälle kaaluma, mida kaasa teha ja mida mitte. Milles minna kompromissile ja milles mitte. Kristusele truuks jäämine pole alati lihtne. Õige tee on tihti kitsas ja seda on raske leida.

Kristlaseks jäämine pole aga viimselt sõltuv meie ustavusest. Kui Jumal oleks sõltuv meie ustavusest, siis vaevalt et kirikut enam olemas oleks. Me eksime sageli Jumala näidatud teelt kõrvale. Me ei tee Tema tahtmise järele. Ja me ei mõtle tegelikult eriti järele selle üle, mis on selle sõnakuulmatuse tagajärjed. See, kui ma ütlen kellelegi üheainsa hooletu ja külma sõna, võib selle inimese Kristusest nii kaugele tõugata, et läheb aastaid, enne kui ta sellest üle saab. Ta mõtleb omaette: „Ah sellised siis need kristlased ongi, no mina küll ei tahaks üks neist olla.“ Ja sellega on teema tema jaoks lõpetatud. Kui mitu tuhat sellist inimest elab Eestis, kelle käsi just niimoodi käib?

Me ei püsi usus mitte sellepärast, et me oleme omal jõul nii ustavad ja head. Ega sellepärast, nagu lebaks tee selgelt meie ees ja nagu me sellelt korrakski kõrvale poleks eksinud. Me püsime usus, kuna Kristus on see, kes on meile ustav ja kuna Ta on nii armas, et hoiab meid usus. Kuna Ta end meile ikka ja jälle näitab ja tunda annab ning meie usku kinnitab ja kasvatab. Ta ütleb: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks“ (Jh 15:16).

Ja apostel Paulus ütleb seda teiste sõnadega niimoodi: Kristuses loeb usk. Ja meie täiendame seda omalt poolt: usk, mille Ta on meile kinkinud ja mida Tema, kes Ta ise on armastus, meie sees elavana hoiab. Seda saadab Kristus meie sees korda: Ta toob meile usku ja armastust. Ja hoiab meid usus ja armastuses. Läbi kõigi möödalaskmiste jääb Ta võitjaks ning Tema jõud ja Tema armastus hämmastavad meid ikka ja jälle ja avavad meie suud kiituseks.

Mis aga oli siis see eksitee, millele galaatlased olid sattunud? Galaatias oli jutlustajaid, kes ütlesid: kui sa tahad saada kristlaseks, pead sa kõigepealt saama juudiks. Sa pead kõigepealt laskma end ümber lõigata. Paulus võitleb selle vastu. Miks? Sest sel juhul oleks ju ümberlõikamine kristlaseks saamise eelduseks. Siis saaks see justkui suuremakski kui Kristus. Kuna siis ma saaks justkui ise teha midagi, mis Kristuse minu juurde tulema paneb. Siis poleks Tema armastus ja ustavus ja minu südamesse pandud usk enam kingitused, vaid midagi, mille ma ära olen teeninud, ja mida muide sel juhul üksnes mehed saavad ära teenida. Siis saab Kristusest midagi teisejärgulist; ümberlõikamine, seadusest kinnipidamine saab olulisemaks, saab esmatähtsaks.

Inimesi, kes seadused ja reeglid Jeesusest kõrgemale seavad, on küllalt igal pool. Me kohtame seda suhtumist ka teistes religioonides, mis nimetavad vahel Kristust koguni heaks ja eeskujulikuks inimeseks või prohvetiks, kuid kelle jaoks on ometi teatud eeskirjadest kinnipidamine Kristusest olulisem. Me kohtame seda ka igasugustes sektides, kus küll Kristust Issandaks nimetatakse, kuid kus on ometi tuhat muud isandat Temast olulisemad, olgu selleks siis käsud, korrad või teatud kirjutised. Me kohtame seda ka kirikus, kus usk Kristusesse ja sellest sündinud armastus ikka ja jälle oma keskse koha kaotavad igasugu reeglite, käskude ja keeldude olulisemaks pidamise pärast. Ja sageli võtavad need seadused ja reeglid Kristuse koha sisse vaikselt, peaaegu märkamatult.

Ja see kõnetab inimesi, kuna see on nii lihtne! Kas Jumal ei tee seda, mida sa tahad? Heakene küll, siis sunni Teda selleks, palu seda ja teist, palveta nii ja naa, küll Ta siis juba Su palved täidab. Ja kui seda ei juhtu, siis on põhjuseks see, et sa oled midagi valesti teinud, siis sa pead laskma end puhastada. Ja kui Ta siis ikka veel ei tee, mida sa tahad, võid sa Tema vastu protestida ja Teda süüdistada.

Sellist mõtlemist kohtab tihti, ka kristlaste juures. Ja paljud valivad just selle, reeglite ja käskude tee, kuna uskumine ja Jumala ootamine on liiga raske. Kuna liiga raske on elada seotult Kristusega ja teadmisega, et üksnes Kristusest piisabki. Kuna lohutuse ja tröösti asemel tahetakse positiivseid tundeid ja Jumala poolt antava abi asemel maagilisi palvevastuseid. Usu vabaduse asemel tahetakse saada juriidilist kindlust, mis on sellel, kes end ise Jumala ees õigeks teeb.

Ei.

Kitsas tee on teistsugune. See tunneb üksnes Jeesust Kristust. Kitsas tee keskendub üksnes Temale, Tema peale vaadates, Teda paludes, Tema armastust vastu võttes ja edasi andes. Selline on kristlaseks olemine. Jäägem siis selle kitsa tee vabadusse püsima.

Ja olgem kindlad. Mitte miski ja mitte keegi ei saa meid Kristuse käte vahelt välja kiskuda. See hea, mida Kristus meie sees on alustanud, selle viib Ta ka lõpule. Ta viib meid sihile. Ta ise aitab meil enda juurde välja jõuda. Kõigest hoolimata. Aamen.

 

Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English