Eesti pole olnud mitte kunagi kristlik maa. Siin on olnud ja on kristlasi, kuid kunagi pole olnud kristlik üleni.
Kohas, kus on orjandus ja (kohaliku) inimese välja suretamine, seal ei ole kristlust. Ei olnud kristlik Eesti Wabariik ega praegunegi mitte.
Miks tähistame mittekristlikku tegu – Maarjamaad?
Kas tõesti peame paluma: „Kõige püham Jumalasünnitaja, päästa meid. Päästa meid sellest hullusest“?
Meile on öeldud 800 aastat, et me oleme alaarenenud, alaväärsed. Ja ütleme seda endile.
Me austame meiega vägivallatsejaid. Me austame meie hävitajaid. See on tõesti nii: „Rahvaste kuningad härratsevad nende kallal ja neid, kes nende üle meelevallatsevad, hüütakse „heategijaiks““ (Lk 22:25).
Sa suudled oma tapja jalgu ja annad talle oma lapsed talle kasutada. Lähed elevile, oled rõõmus ja uhke, kui ta annab Sulle nime. Vaata, nüüd ma olen taevasse kirja pandud, sest mu heategijast „armuline“ isand on mind äranimetanud, on mind tõstnud Jumala paremale käele (Ps 45:10). Ma olen äravalitud!
Ja vaata, Sa oled unustanud, et Iisrael ei olnud ega ole Poja maa, vaid ta oli ja on aegade lõpuni Poja tapmise maa. Ja meie maa on eestlaste tapmise maa aegade lõpuni. Inimeste tapmiste maad Jumala ja Tema ema nimel ja auks. Selline kristlus on kuradist. Kuratlik kristlus. Kristust pole, nagu on juba öeldud (vt siit). On kurat oma kuratliku kristlusega, milles Jeesus on üks sitajumalatest, kelle nimel tehakse kujutletavaid ja kujutlematuid tegusid.
Kristlased on nõus sellega, et kristlus pole filosoofia. Aga nad on kahjuks nõus ka väitega, et halvas pole süüdi kristlus, vaid patune inimene. Oh meid pimedaid ja iseendale vasturääkijaid. Kristlus pole ju filosoofia! Kristlus on elu ehk suhted. Igasugused: iseendaga, inimesega, loodusega, ideedega, asjadega, Jumalaga. Meil ei ole kristlust! Meil on õpetus. Meil on institutsioon. Meil on hooned. Meil on meie uhkus – rist, milles usume olevat vägi kuradi vastu. Kas kurat ajab kuradit välja? Ei aja. Ta ei taha, et tema riik lõppeks.
Jah, Jeesusest on tehtud iidol ehk sitajumal. Jah, meil on kogu atribuutika ja kombestik, mis kuulub iidoli kummardamise juurde. Palveohver, tänuohver, kiitusohver, vaimne ohver, veretu ohver. Riitused ohverdamiseks ja õige, puhas kristlik õpetus – ainult pühakiri või pühakiri ja traditsioon, või traditsioon, milles pühakiri.
Praegu, eriti praegu on meie huulil sõnum: austa oma isa ja ema. Me peame kaitsma oma isa ja ema – meie rahvust ehk kultuuri. Me peame kaitsma meie Maarjamaad. Jeesuse ütet oma isa ja ema vihkamisest kui Tema õpilaseks olemise tingimusest (Lk 14:26) me ei kuuluta või kui kuulutame, siis seletame selle endile sobivaks ja jõuame ikkagi välja selleni, et oma isa ja ema peab austama. Jeesus ütles, keda armastada. Selleks ei olnud ema-isa, vaid vaenlane (Mt 5:44).
Miks? Miks me ei kuuluta oma maad Jeesuse maaks? Miks? Miks rahuldume teiste antud nimedega? Meil on ju see voli. See on ju meie maa. Miks ei tule Eesti piiskopid kokku ja ei pühenda Eestimaad Jeesusele, seda ümber nimetades? Selle asemel aga kutsutakse kristlasi kokku „uuendama Maarjamaa pühendamist Jumala Emale Maarjale“ (vt „EELK peapiiskop Urmas Viilma kutsub üles palvetama kodumaa kristliku tuleviku pärast“). Ja selle sama ürituse raames kutsutakse inimesi meeleparandusele. Millise meele? Millise meele me peame korda tegema? Või meelsuse. Jumala ohvrid on murtud vaim, murtud ja lõhki litsutud süda (Ps 51:19). Aga nii nagu selle psalmi täiendaja, ei rahuldu ka meie sellega, vaid tahame üles ehitada Jahve poolt neetud linna, et tuua iidolile ohvreid. Pühendamise ohvreid. Pühendame iseendid, ohverdame iseendid ja teisi Jumalale ja Tema emale. Toome vaimseid ohvreid ja sõna otseses mõttes inimohvreid.
Kas me ei peaks lihtsalt meelt muutma? Paluma. Ei, lausa anuma, et Jumal annaks meile ja igale inimesele meelemuutuse – ärapöördumist iidolist Jumala poole. Allahi poole. Jah, just Allahi poole. Mis on meie reaktsioon, kui kuuleme või loeme sõna „Allah“? Islam. Aga see pole seda. See näitab, et me elame sõnade ja mõistete maailmas, aga mitte tegelikus Jumala/Allahi/Elohimi maailmas.
Need, kes palvetavad Jumalasünnitaja poole, palugu tema käest meeleparanduse vaimu. Kes Jeesuse poole, palugu seda sama. Kes mõlema poole, tehku seda sama.
„Jeesus, me teame, et me ei hooli Sinust ega Su emast. Meile meeldib igasugune „kilin ja kõlin“, hilbud, mis meile selga antud ja endale selga oleme ajanud. Jah, me ei ole riietunud Sinuga ega ole täidetud Sinu Vaimuga. See on meie tunnistus meie endi kohta. Kuidas paluda Sinult armulikkust, kui teame, et oled armuline? Jah, me ei pea Sind armuliseks, sest palume Sul seda kogu aeg olla ja kaupleme päevast päeva Sinuga selliselt nagu oleme seda teinud oma isandatega, kes meid on valitsenud. Ja arvame endid olevat Su suhtes kavalad nagu rehepapid. Me oleme vääritu rahvas, kes ei oma õigust olemas olla ei siin ega Su palge ees. Me ei ole kristlased. Me nimetame endid kristlasteks. Me pole väärt meelemuutust. Ei ole. Jumal, see on meie tunnistus meie endi kohta. Kuidas paluda Sinult andeksandmist, kui teame, et oled andeksandja? Kas saame endile üldse midagi paluda? Ei. Me ei saa. Me saame tunnistada ainult oma pattu. Me oleme teineteisega jämedad ja halastamatud. Miks Sinuga küll ilusasti ja lausa lipitsevalt ümber käime? Miks? See on kole, kuidas me elame ja aina palume Sul olla meiega pikameelselt armuline. Tee igaühega meist sääraselt, nagu meist igaüks teeb teisega. Ja Sa teed. Me teame, et Sa teed seda. Me oleme oma eludega selle tunnistajad. Olgu me näiteks ja õppetunniks kõigile – Maarjamaa ei ole väärt ei Sind ega Su ema. Oleme olnud kõlisevad, kumisevad, tühjad, iseennast täis olevad anumad. Aga me pole sedagi väärt. Aamen.“
Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant.
