ISSN 2228-1975
Search

Kasutu kristlus. Kasutu kirik.

orenti1Lihtsalt kristlus. Seda ei ole. Kristlustki pole. On ainult nimi. On väljavalitud tekstide kogum, mida austatakse pühakirjana ja nimetatakse Jumala ilmutuseks. Selle ilmutuse järgi ma mõistan su ellu, jätan ellu või mõistan surma. Asetan su sinna või tänna. Nimetan ennast ja teisi: homokristlus, heterokristlus, konservatiivne kristlus, liberaalne. Protestantlik, õigeusklik, rooma-katoliiklik, vaba kristlus. Ja muidugi ateistlik kristlus, müstiline kristlus, poliitkorrektne kristlus, kommunistlik ja kapitalistlik kristlus. Judaistlik kristlus, Platoni ja Aristotelese kristlus, messiaanlik, eestipärane, indogermaanlik kristlus. Ja indiaanlaste. Ja kõik see on kasutu, sest kristlust pole.

Kas kristlus on seal, kus on kristlik kirik? Ah õige, kristlust pole. Pole ka kristlikku kirikut. On erinevate omadusnimedega kirikud ja olematud kristlused olemasolevate omadusnimedega. Aga eeldame, et meile tuntud nn kristlikud kirikud on kristlikud. Siis saame järeldada, et kus need on, seal on kristlus. Kas see on kristlus?

Luterlane ütleb: kirik on seal, kus kuulutatakse Sõna ja jagatakse sakramenti. Pühakiri on. Aga jutlus, mis selle üle, all ja ümber käib, kas see on kristlus?

Õigeusklik ütleb: kõige alus on kuulekus, alandlikkus. Kirik püsib püsti kuulekusel. Veel üks nurgakivi Jeesuse juurde. Neid on veel, näiteks Rooma piiskop, härra paavst. Või usus ristimine. Või iganädalane laupäevak. Kui pole kristlust, pole ka Kristust. Kristus ei ole kasutu, teda lihtsalt pole. On eri nimetustega kristlused ja neid kuulutavad kirikud.

Aga see tühi koht, kus võiks ja peaks olema Jeesus, on täidetud eriilmeliste jumalatega. Näiteks: Sõna kuulutamine, sakramendi jagamine, kuulekus, usus ristimine, laupäev, evangeelne kristlus, piiblile rajanev kristlus, paavst, armastus. Igal oma meelisjumalus, lisaks teised. Demokraatlik kirik, monarhiline kirik. Muidugi mõista see kurikuulus tsölibaat ja habemed.

Ei ole kristlust ega Jeesust, „sest kõik, mis meil praegu on, on vaid kompromissid maailma ja riigiga, alistumine teisele isandale kui see, keda me tunnistame, ja oleme kõik nii pimedaks saanud, et me seda ei näe, ja ei tea, et me maailmast oleme“ (Uku Masing, „Jutlus tekstile JH. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ – Uku Masing ja Piibel, Tartu: Ilmaamaa, 2005, 30). Ja ometi ütles Jeesus, et „nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast“ (Jh 17:16). Aga ta ei palunud apostlite eest, kes mõtlesid ja arutlesid selle maailma kohaselt – kes millise võimupositsiooni saab võimukoridorides. Ega evangelisti eest, kes Peetrusele kirjutas taevariigi võtmed. Nende eest mitte. Või ei palvetanud Jeesus iial sääraselt.

Mu jumalus pudeneb mu käest, kui homoseksualistid või naised saavad vaimulikeks. Aga tühja, mina jään viimaseks kantsiks. Tõekantsiks siin selles maailmas. Ja saan tunda end olevat maailmas, kuid mitte maailmast. Ma olen saadik, Jeesuse tõeline apostel. Jumala Püha Vaim hingab mu peal ja ma kuulutan lahtipäästmist vangidele, rõõmusõnumit igale inimesele. Ja seon iga inimese iseenda tähtsamate ja vähem tähtsamate jumalustega. Teen igast inimesest polüteisti, sellise, nagu ma ise olen.

„Seda ei peeta kristlaseks, kes tapab – aga seda riigimeest peetakse kristlaseks, ta eest palutakse kristlaskonna kogumiskohas, kes isiklike motiivide ja omakasu pärast alustab teise kristliku rahvaga sõja“ (Uku Masing, „Jutlus tekstile JH. 17,11–17 ja mõtteid selle teksti üle“ – Uku Masing ja Piibel, Tartu: Ilmaamaa, 2005, 31). Eestlased ehk tahaksid ja saaksid endid välja vingerdada: meie oleme mittekristlik rahvas. Ja ongi, sest kristlust siin Jumalast hüljatud paigas pole. Ausad me pole ja arad oleme, nn kristlased. Me ei tohiks end nimetada ega lasta nimetada kristlasteks. Me ei julge olla ilma oma ebajumalata – nn kristluseta. Ilma kirikuta, mis on igati kohaselt koormav sitajumal.

Eesti Kirikute Nõukogu, see meie kirikute hääletoru, näitas nende kirikute nõrkust ja uskmatust, kui avaldas toetuskirja nn traditsioonilisele perele. Selles pole midagi pistmist kristluse ega Jeesusega. Selle kohta saab tõesti öelda: kel kõrvad, see kuulgu! Aga jah, kristlust pole. Pole olemist maailmas, aga mitte maailmast.

„Palugem Issandat meie kodumaa ja tema rahva, võimude ja kaitseväe eest“ (Teenistusraamat 2014,18). Pidage meeles, kristlased, siin Jumalast hüljatud paigas – meie kodumaa on Eesti Vabariik, meie kodakondsed on eestimaalased, meie üle valitseb Eesti Vabariigi valitsus koos presidendiga, meie turvalisuse tagab sõjavägi ehk sõjas osalev nn kaitsevägi. Kristlane, sa oled sellest maailmast. Kristlust pole, on vaid erinimelised kirikud, kes selles olemises püüavad veenda teineteist, et nad on kristlikud ja on pärit teisest maailmast.

 

Orenti Mägi (1973) on õigeusu vaimulik, Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English