Arhiiv

Mis on inimese osa? (nr 194/ 28.8.2015)

300

Foto: Kerstin Kask

Üle sajandi tagasi, esimese maailmasõja eelõhtul mõtiskleb Anton Tšehhov oma näidendis “Onu Vanja” maakonnaarst Astrovi suu läbi inimkonnast ja selle tulevikust: millise maailma  me jätame tulevastele põlvedele oma arutu hävitamise ja raiskamisega, mil tsivilisatsiooni, tehnika pealetung loodusele viib selleni, et iga päevaga muutub maakera ühe vaesemaks ja näotumaks. Kas tulevased põlved andestavad meile? Mõnikümmend aastat varem, Liivimaal avaldas papa Jannsen  oma „Pärnu Postimehes“ muret esimeste telefonide üle, et kuidas saavad  inimesed omakeskis rääkida teineteist nägemata, see on barbaarsus. Jah, me võime muiata oma eelkäijate naiivsetena tunduvate, tulevikku vaatavate mõtiskluste üle, võime öelda, et areng on peatumatu, on inimtegevusse sisse programmeeritud, ning tark on see, kes kohaneb, oskab uudsust rakendada, nii heas kui vajalikus. Teisalt, teaduse ja tehnika areng  on läbi aastatuhandete toitnud inimese pettekujutelma, et ta on loojana kõikvõimas, et luues ajalikke  asju ületab ta igaviku, ületab Looja, Jumala.

Jumala looduga vastutustundlikult ja jätkusuutlikult ümberkäimine on ka teoloogi, eetika õppejõu Argo Buinevitshi artikli „Keskkonnaeetika põhimõtted Piiblis“ teema. Buinevitš  kirjutab:  „Inimkond on planeedi Maa looduse keskel elanud aastatuhandeid. Loodusest on inimene leidnud kõike eluks vajalikku. Samuti on loodus läbi aegade inimest üllatanud oma võimsuse, ilu ja rikkusega. Tänapäevaks oleme aga looduse ärakasutamisega jõudnud olukorda, kus tuleb rääkida juba looduse taluvuse piirist, ökoloogilisest kriisist. Mida teha? Kuidas käituda? /…/  Keskkonnaeetika küsib, kas inimestel on looduse suhtes vastutus ja kohustusi ning kui on, siis kuidas on need kohustused tasakaalus inimese vajaduste ja huvidega ning kas mõned huvid on olulisemad kui teised? Kas looduse mõned osad on väärtuslikumad kui teised?“

Arvamuste rubriigis ilmub meie seast käesoleva aasta juulikuus lahkunud mõjuka inglise religioonipedagoogi John Hull´i kirjutis „Kas Jeesusel oleks võinud olla pime jünger?“ „Iga kord, kui evangeeliumides on pimedaid mainitud, on nad olnud väljaspool Jeesuse järgijate hulka ning neis ei saa enne Jeesuse järgijaid, kui nende nägemine on taastunud. Evangeeliumides sümboliseerib pime inimene uskmatut ning nägemise saamine usule tulemist. /…/ kui kristlane tänapäeval jääb mingil põhjusel pimedaks, siis lisaks nägemise kaotuse kriisile on tal lisamure. Ristiinimese ellu on imbunud arusaam pimedusest kui patu ja teadmatuse sümbolist. Kas ma olen pimedaks jäädes ka pattu langenud? /…/ Paljudes Piiblit sõna-sõnaliselt tõlgendavates kogudustes on pime kristlane mõistatuseks ja pahanduseks. Kus siis on meie koht ja osa?“

In memoriam John Hull“ kirjutab Olga Schihalejev: „Oma tõeliseks kutsumuseks pidas John Hull religioonipedagoogikat, nagu ta ühes vestluses ütles: „Pime-olemine on ainult hobi“. Ometi on tema raamatud, kus ta reflekteerib oma pimedaks jäämise kogemust ning puude teoloogilist käsitlust olnud üle maailma väga mõjukad ning sellealaseid raamatuid ja artikleid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Pärast seda, kui ta 1983. aastal täiesti pimedaks jäi, jätkas ta tööd, lõimides oma pimedaks jäämise ja pimedana elamise kogemust oma teoloogilisse mõtlemisse.“

Jutluses “Sinu surnud ärkavad ellu” (Js 26:12-14, 19) mõtiskleb Kirik  & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Anne Burghardt: “You can never be too dead for resurrection: sa ei saa kunagi olla liiga surnud selleks, et üles tõusta. Nii kõlas üks Šotimaal Glasgow’s seinale soditud grafiti, mida kord lugema sattusin. Graffiti sõnumile tahaks lisada vaid üht: seda küll, kuid ainult osaduses Jumalaga /…/ Juba siin saame me siis osa igavesest elust, mis jätkub pärast meie füüsilist surma. See on elu täis rõõmu ja tänu. Elu, kus mured ja meie endi tumedad varjud ei seisa meil enam tee peal ees. Elu, kus me teame, et tunneli lõpus paistab alati valgus.”

Head kaasamõtlemist!

 

Tänases numbris:

Argo Buinevitš, Keskkonnaeetika põhimõtted Piiblis.

John Hull, Kas Jeesusel oleks võinud olla pime jünger?

Olga Schihalejev, In memoriam John Hull.

Anne Burghardt, “Sinu surnud ärkavad ellu” (Js 26:12-14, 19).

Lisaks täiendused rubriiki „Uudised ja oikumeenia“.

 

• Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele.

• Luterliku Maailmaliidu loodud logoga rubriigist „2017 – reformatsioon 500“ leiab ülevaatlikult reformatsiooni juubeliga seotud tekstid, mis on ilmunud 2010-2015 ajakirjas Kirik & Teoloogia ja ajalehes Eesti Kirik.

• Vaata ka 2011.–2014. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English